Kuidas Torma oleks võinud Ameerikast ette jõuda

"Laulema", 2016

Kui 20. sajandi Eesti ajalugu oleks jätkunud alates vabariigi loomisest kuni tänapäevani sama entusiastlikult ja ilma II maailmasõjast tingitud katkestuseta, oleks me võinud vabalt Ameerikast ette jõuda. See on muidugi puhas spekulatsioon ja tugineb kriitikavabal tagasivaatel, tirides kontekstist välja taas mõned väikesed niidiotsad. Teemaks on taimekultuurid, millesse suhtutakse tänu poliitikale mõningase irooniaga. Niisiis on loo kangelasteks sojauba ja mais. 

Üsna tüüpilise ettekujutuse järgi seostub esimene GMO, loomatoidu ja veganitega, teine aga Hruštšovi propageeritud sundkasvatamise ning uuemal ajal mõne suure toidupoe köögiviljaletist vastu vaatavate vaakumpakendatud keedetud maisitõlvikutega, mille nägemise järel kaob igal normaalsel inimesel soov süüa magusat suhkrumaisi. Sojast nii traumaatilist isiklikku kogemust jagada pole. Maisi puhul on mul lihtsalt kahju, kuidas maitsvast värskest tõlvikust, mida hooajaväliselt on parim tarbida külmutatult, saab sihukese jubeduse valmistada.

Ma ei ole kindel, palju inimesi teab, et Eestis on võimalik sojauba kasvatada. Ometi kasvatati meil 2018. aastal sojauba tervelt 85 hektaril, neist 55 hektarit Tartumaal. Ma ei ole kindel, palju inimesi teab, et Eestis on oma sojasort, imekaunilt kõlav toidu ja söödatootmise tooraineks sobiv GMO vaba "Laulema", mis sobib eriti hästi sojapiima ning tofu valmistamiseks. Ometi on see sordilehele kantud juba 2014. aastal ja 2017 saanud sordikaitse. Esimene ehk 2016. aasta Krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi nimeline innovatsioonipreemia kuulub just "Laulema" aretajatele. Maia Raudseping, Lea Narits ja Enn Kaljo tegid teoks mõtte, mis hakkas idanema juba pea 100 aastat varem, kuid tegi vahepeal pausi.

Ajaleht Järva Teataja tegi 1938. aastal ülevaate, millega tegeletakse Jõgeval kiu- ja õlitaimede osakonnas. Ringkäigul Artur Miljaniga jõuti sojaoani ning siin ütles aretaja järgmised sõnad: „Kui ma arendan õige sojaoa sordi, on minu elutöö tehtud. Ega see ei tähenda midagi, et praegu naerdakse. Eks naerdud ju siis ka, kui toodi meile esimesed' kartulid."  Sojaoa katsetega alustati kolm aastat varem ning see tõotanud olla üks tasuvamaid põllutaimi, kuna laiaulatusliku sojaoa kasvatusega saanuks lahendada kogu piimakarja valguvajaduse küsimuse (Linast 1938). Aasta varem oli ta erialase väljaande artiklis olnud natuke tagasihoidlikum. Nimelt kirjutas Artur Miljan 1937. aastal väljaandes "Põllumajandus", et kahel viimasel aastal on uuritud sojaoa kasvatamise võimalusi ja läbi viidud katseid ning rõhutas kasvatustehnika kohandamist, kuna kirjanduse andmed ei ole meie oludesse sobilikud. Vaatluse all on olnud üle 20 sordi ja 1937. aasta lõppkatses 7 sorti. Võttis teema kokku nii, et meil võiks olla eeldusi sojakasvatuseks, kui lahendada sordi-, kasvutehnilised ja bioloogilised küsimused. Meil kasvanud soja võib anda rahuldavat saaki, mis on kõrge proteiinisisaldusega (Miljan 1937:1040).

Sojauba. Foto: H. Sutter 19.07.1938 (EPM FP 742:62); Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum

Sojaoast hakati kirjutama 1920-ndatel, kui kasumlikuks on selle taime kasvatamine osutunud. Näiteks 1922. aastal ilmunud artiklis uute kultuuride kasutuselevõtust öeldi, et sojauba on ühe aastakümne jooksul vaesest Mandžuuriast õitsva maa teinud (Maakera õitselelöök 1922). 1926. aastal ilmunud artiklis kirjeldati Austrias Viini teadlase sojajahu toiteväärtuse analüüsi. Seni oli soja Euroopas üsna vähe tuntud ja arvati, et see ei kõlba eurooplastele toiduaineks, sest temaga võivat leppida ainult vähenõudlik hiinlane. Viini teadlase avastus tõestas aga hoopis midagi muud: sojajahu toiduainena on väärtuslikum kui sealiha, kuid turuhindade poolest viimasest 4-5 korda odavam. Ta soovitas sojajahu lisada leivale, et selle toiteväärtust, maitsvust ja isegi säilivust tõsta. See tähendab aga tohutut raha kokkuhoidu. Lõpuks ennustati, et sojaoad võivad kartuliga ühele pulgale tõusta (Sojaoad 1926). 1928. aastal ilmunud artiklis arutleti, mis juhtub toidu osas 50 aasta pärast. Arvati, et loomad kaotavad tulevikus toiduainena tähtsuse ning suur osa taimetoitu tuleb hoopis merepõhjast. Tähtsat rolli ennustati sojaoale, mille seemned sobivad inimtoiduks, õlist saab seepi ja värvi ning allesjäänud kraamist põllurammu (Kui hakkame sööma 1928).  1932. aastal öeldi, et sojauba on ideaalseim toiduaine, ta toidab hästi, kuid kahjuks maitseb halvasti. Artiklis püstitati küsimus, miks pole see kasulik ja odav toiduaine leidnud üldist tunnustamist, eriti tol ajal levinud töö- ja rahapuuduse ajal. Vastus oli aga äärmiselt lihtne - ta ei kõlba oma maitse poolest eurooplase suulaele, kuigi on mõeldud välja hulganisti retsepte. Lõpuks leiti, et kui sojauba leiaks üldist tarvitamist ja kokkadel õnnestuks teha võimalikuks tema söömine igal kujul, siis võrduks pööre, mida tooks sojauba kõigi rahvaste majapidamises, umbes samasuguse pöördega nagu kartul omal ajal (Kehva aja roog 1932). Kõlab lausa prohvetlikult, kas pole?

Robert Jakobson, 14.05.1936. Postimehe foto.

Kõige selle taustal leidus Eestis mees, hull idealist - Emil Robert Jakobson, kelle eriliseks huviks oli sordiarendus. kes pidas oma ülesandeks siin sojauba tutvustada. Ta oli alustanud katsetamistega juba 1911. aastal pärast naasmist isatallu, Tõnumetsale, Tormas. Talu pidas tema vend, kes oli muuhulgas pikalt ka Torma vallavanem. Robert oli õppinud põllumajandust Põltsamaal  Raamoti juures, Peterburis kõrgematel põllumajanduskursustel ja Soomes Mustiala kõrgemas põllutöökoolis. Oma teadmisi käis täiendamas Rootsis. Töötas karja eriteadlasena Leedus, Kaunase maakorralduse komisjoni vanema karjakasvataja ja piimanduse eriteadlasena. Ulatuslikumale sordiarendustööle pühendus  Tormas 1921. aastal, mil pani aluse söödanaeri „Torma valge" arendamisele. Kusjuures kõike seda tegi ta oma kulu ja kirjadega, hõlmates umbes 100 erinevat taimesorti. Temalt tuli nii varane tomat "Torma kobar" kui varisemiskindel kaer "Torma nr 126. Rebo", kui parandas isegi väikese vereva kartulit. Uskumatu mees! Ja kõigele lisaks võttis ta ette ka sojaoa kohandamise meie kliimale. Jakobson nägi sojaoas tohutut potentsiaali Euroopa põllumajandusele. Kuna sel ajal oli Euroopas raske aeg, tegeletigi Euroopas soja uurimise ja katsetamisega, eriti Saksamaal.  Jakobson oli toonud alguses Tartu Ülikooli botaanikaaiast erinevaid Saksa sorte, millega ta tegi mitmesuguseid võrdluskatseid. Lisaks nägi ta sojaoa kasvatamises võimalust pärast maareformi loodud väiketaludele, mis senise maakasutuse juures ei suuda end elujõulisena hoida. Pealegi, sojaõli kasutus oli väga mitmekesine: lisaks kosmeetikatööstusele konservi-, tekstiili-, margariini- ja šokolaaditööstuses. Lisaks sojatangud ja pressimine jäägid loomatoiduks. Jakobson arvas, et kuna sojauba kasvab meie kliimas hästi, tuleks seda kohe kasvatama asuda, et naabritest ette jõuda, lisaks oleks tarvis ka nn instruktoreid, kes sojakasvatust juhendaksid (Eesti Mitšurin 1935). 

Järgmisel aastal kirjutas ajaleht Postimees härra Jakobsonist pika artikli tema 25. aasta tegevusjuubeli puhul ja muuhulgas tuli juttu ka tema suurest armastusest - sojaoast. Selle liigi esimesed seemned pani ta  kasvama 1934. aastal, 1936. aastal tahtis maha panna mitme maa sorte, kaasa arvatud ka Mandžuuriast pärit. Lisaks oli plaanis kolm sorti Poolast, kaks Saksamaalt, üks Californiast USAst. Küsimusele, et kas ta oma tegevusele on ka toetust saanud, vastab sordiarendaja, et lubadusi on olnud ja isegi riigivanem huvitus tema katsetustest, aga arvati, et esialgu tuleb omal jõul hakkama saada (Eesti vanemat sordiaretajat külastamas 1936).

See vaprat meest ei heidutanud, nii et ajaleht Maa Hääl külastas Robert Torvestevere`t (1936. aastal oli ta oma nime eestistanud) 1938. aasta augustis tema sojaarenduse 5. juubelil. Selle aja jooksul oli ta tegelnud 72 soja sordiga ja meie oludele kohandanud seitse sorti. Kui tulevikusort on "Torma Nr 5", siis oli tal juba kohandatud "Torma kohv" - pruuniteraline soja, millest head kohvi saab (maitsvat nagu kakao). Mees ütles, et Saksa sordid on tal välja läinud, kuid kõige paremaid ei saa aga kahjuks kätte. Eelolevale Tartu näitusele lubas välja panna 7 oma kohandatud sojasorti (Torma soja-oa viisaastak 1938). Sordiarendaja, kes tegutses valiku, mitte ristamise printsiibil, arreteeriti sügisel 1944 ning suri Tartu vanglas 10. mail 1945. 

Tofu

Vahepeal jäi sojaoa aretustöö soiku, kuid 2004. aastal alustati Jõgeval uuesti sojaoa katsetega, nähes sojas uut perspektiivi. Oluline oli tegeleda sortidega, mis valmiksid meie tingimustes ja mida saaks kombainiga koristada. 2010. aastal läks Eesti Sojaliidu ettepanekul Jõgeval lahti suuremahuline aretustöö eesmärgiga saada Eesti sordilehele Eesti oma sort. Ehk et jätkati sealt, kus II MS kriipsu peale tõmbas.  Aretustöö uue alguse initsiaatoriks oli Eesti Sojaliidu liige ja Saaremaa põllumees Enn Kaljo, kes oli juba mitukümmend aastat sojakasvatuse vastu huvi tundnud. Lisaks avati uus toetusmeede, mis aitas protsessile kaasa. “Eesti võib tõesti soja­maaks saada,” usub Lea Narits. Siinkohal ei saa loorberitele puhkama jääda, et naabrid jälle mööda ei läheks.

Maisikasvatus jõudis Eestisse peaaegu samal ajal kui sojauba, seda siis toiduvilja mõistes. Kuigi, 19. sajandi II poole Liivimaa kohalikus saksakeelses ajakirjanduses ei olnud see kultuur võõras, räägiti saksa ja ameerika kogemustest ning seemnekataloogides pakuti erinevate maisisortide seemneid (1873. Preis-Courant 1873). Mais pakkus huvi ka viinatootmise seisukohalt, kuna andvat kaks korda rohkem piiritust kui nisu. Kuna mais oli odav, olevat Tallinna piiritusevabrik Ameerikast seda näiteks 1880. aastal ka tellinud. Muide, maisi nimetati „Türgi nisuks", seda peeti toitvaks, aga meil inimeste toiduna võõraks. Sealjuures rõhutati, et selles viljas ei peaks konkurenti nägema, kuna oma odavuse tõttu kasutatakse vaid viina ajamiseks ja loomasöödaks. Pealegi ei saaks mais meie kliimas sügisel valmis (Kodumaalt 1880).

K. Päts külalistega Kloostrimetsa talu maisipõllul. 1930. aastad.

Siis aga tekkis mõningane vahe, et 1930-ndatel uuesti tulla. Esialgu oli tegemist huvitava taimega, mille kasvatamist kombati, kuid suuremaid plaane esialgu ei tehtud. See puudutas siis maisi toiduks kasvatamist. Näiteks Viljandimaalt Kantreküla aednik Eduard Pirsko, kes esines sagedasti näitustel oma aiasaadustega, tegi 1936. aastal algust ka maisikasvatamisega. Seemned tellis ta Prantsusmaalt. Ta märkis, et maisi eest tuleb põhjalikult hoolitseda. Aednik tegeles usinasti ka tomati, meloni ja arbuusi kasvatamisega (Maisikasvatus 1936).

Eraldi väärib tutvustamist Johannes Kask Rohtla talust Pääskülas, kes oli elanud kaua Lõuna-Venemaal, seal juba maisi kasvatanud ning tulles tagasi Eestisse, tegeles sellega edasi, tal oli oma katseaed jne. Mees ise töötas riigikontrollis ja soovis oma 19-hektarilises talus arendada karja- ja aiapidamist. 1915. aastaks oli ta jõudnud niikaugele, et sordivaliku teel võis kasvatada maisi, mis valmis isegi Soome karedas kliimas (Johanneses oli tol ajal Viiburi läänis 145-hektariline väikemõis). 1918. aastal Eestisse siirdudes tõi ta kaasa ka omaarendatud maisisordi seemned, mida ta valiku printsiibil kogu aeg edasi parandas. „Rohtla" maisi (nimi talu järgi) tõlvik sisaldas 300—400 tera. Tavaliselt jäeti alles kaks tõlvikut, kuid heal aastal isegi kuni neli, seega „Rohtla" maisi saak võis olla kuni poolteist tuhat seemet.  Perenaine õpetas ajakirjanikku, et maisi tuleb keeta umbes tund aega soolases vees, siis panna võid peale, võtta näpu vahele ja asuda orava moodi sööma. Kui süüa niimoodi paar tõlvikut ära, ei vajagi rohkem. Peremees ei kasvatanud maisi äri- ega levitamise otstarbel, vaid esmajoones sordiaretuse ja isiklikes huvides, kuid lubas soovijatele seemet (Meil kasvab 1937). Aasta hiljem jagab hr Kask pikemalt õpetust, kuidas maisi kasvatada ja toiduks tarvitada. Muide, "Rohtla" kasvas vaid 1,5 m kõrguseks (Kask 1938).

Vahi põllutöökoolis ja Räpina aianduskoolis õppinud ning hilisem Räpina aianduskooli õpetaja ja  aednik Adolf Vaigla (1911-2001) jõudis veelgi kaugemale. Samuti paljude taimeliikidega tegelenud mehe loodud maisisordi "Räpina" seemned jõudsid sügisel küpseks saada ja sort levis kaugealegi (Sada aastat 2011). Vaigla oli maisisordiga 12 aastat vaeva näinud, algmaterjaliks "Põhja pioneer". Kõigest hoolimata jäi see pigem silo- kui toidumaisiks (Ruusmaa Umaleht). Räpinast tuli teisigi maisisorte, näiteks "Räpina valge", "Räpina hübriid" ja "Räpina kollane" (Missuguseid katseid, 1956).

Räpina Aiandustehnikumi õpetaja, uue maisisordi Räpina kohalik aretaja Adolf Vaigla. Aprll 1962. Foto: E. Norman

1950-ndate keskpaigast nähti maisis päästeteed loomatoidu osas. Pikemalt on Nõukogude maisikampaaniast kirjutanud Ken Kalling. Maisi kui toiduaine peale sel ajal ei mõeldud. 1990-ndatel, kui piirid taas avanesid, ilmusid seemnelettidele Taanist ja Inglismaalt pärit suhkrumaisi pakid. Minu enda kogemus pärineb sellest ajast Kanadas, kui käisime onu pere tuttavast farmist värskeid tõlvikuid toomas, mida siis keedetult soola ja sulavõiga nautisin. Nii olen pannud igal aastal peenrajagu maisi maha ning värskelt keedetud mais on samamoodi ootamist väärt kui kevadel esimene koduaia spargel.

Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi Jõgeva Sordiaretusjaama teaduslik töötaja Konstantin Uibo (vasakul) ja seemnekasvatuse osakonna juhataja E. Võsaste maisipõllul. 1.10.1963. Foto: P. Kuznetsov.

Kui aga võtta teema kokku, siis saab kinnitust reegel, et kõik uus on ammuunustatud vana. Huvitav on aga asjaolu, et hoolimata noore vabariigi maareformi eufooriast hakati kümnend hiljem mõtlema, kuidas uues talus (jutt käib asundustaludest) suhteliselt väikese maaga võimalikult efektiivselt ning kasumlikult ümber käia. Mõõdukas kitsikus on alati edasiviiv olnud ja uuendustele viinud. Ja veel, kui ajalugu ei oleks vahepeal neid hirmsaid sõlmi teinud, mine tea, äkki oleksime soja ja maisi osas uuenduse poolest Ameerikast ette jõudnud. Üks on aga kindel, keeruline aeg nõuab idealiste.

Koduaia maisitõlvikud, 2017

Lõppu üks retsept ka, mis sobib hästi neile, kes sojapiimast valmistatud tofuga alles sinasõprust sobitavad. Iseenesest on tofu väga hea valguallikas., kuid nii nagu iga teise toiduainega, ei tasu ka tofu söömisega üle piiri minna. Võimaluse korral võiks eelistada mahetoodet.

Tofusuupiste

1-2 küüslauguküünt
2 sl toiduõli
1 suur lihatomat
1 sl maapähklivõid
maitse järgi sojakastet
paar tilka palsamiäädikat
250 g maitsestamata tofut
pealeriputamiseks kergelt röstitud seesamiseemneid
serveerimiseks ciabattat või krõbeda koorikuga pikka saia

Tükelda tofu umbes 2-cm kuubikuteks. Prae hakitud küüslauk õlis läbi, lisa hakitud tomat ja lusikatäis magustamata maapähklivõid ning lase podiseda, kuni tomat on pehme. Pane juurde tofukuubikud, hauta paar minutit. Kui vedelikku on liiga väheks jäänud, vala juurde veidi vett ja lase uuesti keema. Maitsesta sojakastme ning palsamiäädikaga. Serveerimisel riputa peale kergelt röstitud seesamiseemneid.

----------------------------------------------
Miljan, A. 1937. Sojaoa kasvatusest. - Põllumajandus. 8.12.1937, nr 48.
Linast, sinepiivakesest, kanepist ja sojaoast. 1938 - Järva Teataja, nr. 111, 26.09.1938.
Maakera õitselelöök põllumajanduse edeneva täienemise läbi. 1922. - Kaja, nr. 184, 13.08.1922 tr. 1
Sojaoad - väärtuslikum toit. 1926 - Maa, 22.10.1926.
Kui hakkame sööma puud. 1928. - Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 51, 17.12.1928.
Kehva aja roog. 1932 - Rahvaleht, 27.09.1932.
Eesti Mitshurin. 1935. - Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 34, 25.08.1935.
Eesti vanemat sordiaretajat külastamas. 1936. - Postimees, nr. 130, 15.05.1936.
Maisikasvatus Viljandis. 1936. - Sakala, nr. 39, 8.04.1936.
1873. Preis-Courant von Sämereien, welche frisch und ächt zu haben sind in der Kunst- & Handelsgärtnerei von C. W. Schoch in Riga - Лифляндские губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung, nr. 86, 30.07.1873.
Kodumaalt. 1880. - Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 33, 13.08.1880.
Mais kasvab ka meil! 1937 - Uudisleht, nr. 152, 2.09.1937.
Kask, J. Mais hüva roana eestlase laual. 1938. - Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 27, 4.03.1938.
Sada aastat aianduslegendi sünnist. 2011. - Lõunaleht, nr. 10, 10.03.2011.
Ruusmaa, A. Maisiäpärdüs Räpinäl. - Uma leht, https://umaleht.ee/article/maisiapardus-rapinal/.
Missuguseid katseid korraldada kooliaias 1956. aastal. 1956. - Nõukogude Õpetaja, nr. 4, 28.01. 1956.