“Jõgeva kollane” kui Julius Aamisepa 80 aastat vana geniaalne turundustrikk

"Jõgeva kollase" õied

Eesti pole enam ammu kartulivabariik, sest kartuli kasvupind on viimasel ajal jõudsalt vähenenud. Näiteks 1922. aastal pandi kartulit maha 69 148 hektarile, 1936. aastal 74 022 hektarile, samas 1992. aastal 46 300 hektarile ning 2021. aastal … 3 370 hektarile. Jah, esimest korda kahanes kasvupind neljakohaliseks numbriks aastal 2008. Seda kõike ütleb riiklik statistika. Mine tea, äkki praegune kaootiline olukord muudab asja ja paneb rohkem oma toitu hindama. Kuuldavasti on seemnekartuli müüjatel laod juba tühjad ning see on loodetavasti oluline märk.

Üks sort, mida aetakse taga nagu nõukaajal defitsiiti, on “Jõgeva kollane”. Kusjuures ta ongi defitsiit. Esiteks on tegu säilitussordiga, mille seemet toodavad vähesed, teiseks on ta tunduvalt kapriissem nii kasvatuse kui ületalve hoidmise mõttes, kui kaasaegsed sordid. Aga ikka tahetakse! Aegade jooksul on teisigi Jõgeva algusega kartulisorte aretatud, aga ei Jõgeva varane, sinine, mulk, Linda, Paala, tartlane, sangar, piklik ega saagirikas jt jõudnud kunagi sarnase populaarsuseni. Jutumärgid jätsin sordinimedelt hetkel meelega ära, muidu varjutanuks korrektne õigekiri sõnumi. Kusjuures kõige maitsvamad neist olevat “Jõgeva kollase” tootmisse paiskamise hetkel olnud “Jõgeva mulk" ja “Jõgeva kollane", mis polevat maitselt „Väikesest verevast" sugugi maha jäänud. (“Kalev” ja “Kungla” 1942: 4)

Märkusena, et “Väikest verevat” peeti tolle ajani kõige maitsvamaks sordiks. Kusjuures, 1944. aastal keelati vereva kasvatamine ära, kuna teda arvati üheks peamiseks viirushaiguste levitajaks (Täiendati tunnustatavate kartulisortide nimekirja 1944:3) Muide, seda viirustele vastuvõtlikkust oli Mihkel Pill juba 1920ndatel kirunud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Lisaks saab Jõgeva kartuliaretuse algusaegadest lugeda SIIT.

Alustame algusest. Legendaarne kartuliaretaja Julius Aamisepp on sordiaretuse algusaegadest 1920. aasta kohta meenutanud järgnevat: “Jõgevale tööle asudes puudus siin esialgu igasugune katsematerjal. Kiires korras kogusin kokku kodumaalt sõjamöllus järelejäänud üksikud sordid, mida sai kokku 11. Nendega alustati siis Jõgeval sortide võrdluskatseid” (Eesti kartul 1942:4). Aamisepp oli väga kartuli, eriti seemnekartuli ekspordiusku. 1926. aastal mõtles ta niimoodi: “Siin tuleb kartulikasvatust kohe välisturgude nõuete kohaselt korraldama hakata: väljaveokartuli kasvatuse rajoonid kindlaks määrata ja seal ka vastavaid sorte ruttu püüda levitada. Kaugemate turgude jaoks on kõige kohasem põhjapoolne ja kesk-Virumaa, Kadrina jaamast alates kuni Vaivarani ja Paldiski sadama ümbruskond ühes Madise ja Risti kihelkondadega. Rannad lääne poole seda piiri ühes saartega jääks lähemate turgude jaoks, sest sinna on aurikutel raske ligi pääseda, kuna purjekad kergesti siit kartuleid Soome ja Rootsi võivad vedada. Soliidsete eraäride kõrval peab meil ellu tõusma kartulieksport ühistegelisel alusel” (Aamisepp 1926:40-41). Esimesed Jõgeval aretatud kartulisordid “Kalev" ja „Kungla" (mõlemad olid söödakartuli sordid, kuid „Kalev" kõlbas ka söögikartuliks) tulid välja 1933. aastal. Enne omasid oli siin kasvatatud peamiselt ameerika-inglise ja saksa sorte.

Julius Aamisepp Jõgeva katsepõllul 2.09.1935. EPM FP 622:114. Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum.

"Jõgeva kollase" aretus algas 1933. aastal sordi “Alpha” X Jõgeva hübriidi nr 942-30 ristamisest (Kiik 1959:51), tootmisse anti 1942. aastal, rajooniti kümmekond aastat hiljem, sordilehel püsis 1950 - 2003. Alates 2010. aastast on ta uuesti sordilehel, nüüd juba säilitussordina. Kollase esivanemate hulgas on siingi tuntud sorte nagu “Erdgold”, “Industrie”, “Reichskanzler” jne. Kuulsate välismaa esivanemate kuulus Eesti laps, mille aretamisel peeti silmas samuti ekspordivõimalust, nagu tol perioodil tavaks. Meil soovitati teda kasvatada eeskätt Kesk- ja Lõuna-Eesti viljakamatel muldadel. Mugulaid peeti ilusateks ja ideaalse kujuga (Tamm 1956:7-8, 45). Muide, neid arvati siis sobivateks ka masinkoorimisel. 

Julius Aamisepp kartuli katseid vaatlemas Valter Rootsi talus, 14.08.1939. EPM FP 607:405, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum

1940. aastate lõpust kuulus vähikindel “Jõgeva kollane” kindlalt soovitatavate sortide nimekirja. Levisid üleskutsed kasvatada vaid vähikindlaid rajoonitud sorte nagu “Jõgeva kollane”, “Kalev” ja saksa “Ostbote”. Kartulivähk on nimelt ohtlik taimehaigus, mis rikub saagi ning selle avastamisel päästab vaid kasvatamise keeld sellel põllulapil. Seega oli kartus täiesti põhjendatud ja Eesti NSV-s lubatigi kasvatada vaid vähikindlaid sorte.

Oli kuidas oli, aga 1950. aastad oli “Jõgeva kollase” tähetund. Teda soovitati igal pool kasvatada. 1960. aastate keskpaiku hakati tõdema, et 40-50ndate tähtede sära kippus kuhtuma ehk populaarseid ja soovitatud sorte tabasid üha enam viirushaigused, mille tõttu saagikus langes üpris oluliselt. Tuli hakata tegelema sortide tervendamise, sh klooniviisilise tervendamisega. 1970. aastate keskel nimetati kvaliteetsete kartulisortide kolmikusse “Jõgeva kollane”, “Olev” ja saksa populaarsust kasvatav sort “Stieglitz”, mida võrreldi isegi kollasega. Siiski, 1970. aastatel hakati kurtma, et teised sordid on saagikamad ning majandid polnud enam huvitatud “Jõgeva kollase” kasvatamisest. 

"Jõgeva kollane" Jõgeva sordiaretuse 100. aastapäeva näidiskatses

 2020. aastal

Kuigi “Jõgeva kollane” anti tootmisse 80 aastat tagasi, on tema mõju olnud nii tuntav ja märgiline, et 1992. aastal kirjeldati ühes ajaleheartiklis endisaegse talu toidulauda umbes 3-4 põlve tagasi ning keldrini jõudes oli seal järgmine lause: “Tol ajal olid eriti levinud kolm kartulisorti: “Jõgeva kollane”, “Odenwald” ja “Väike verev” (Eesti endistalu 1992). Ega need 3-4 põlve lähe nüüd nii kiiresti ka! 1990. aastatel kohtas ajakirjanduses mitmel pool narratiivi, milles “Jõgeva kollane” oli nagu korraliku kollase ja ilusa kartuli võrdkuju vastandina vesisele ning sinisele mugulale, mille võrdkujudeks toodi alati “Sulevit” või “Olevit” või mõlemaid. Tegelikult ei pidanud see n-ö ilus kartul õige “Jõgeva kollane” üldse olema. Müüt hakkas aga vaikselt sündima ... 

Sertifitseeritud seemne kott varustatakse alati taimepassiga

—--------------------------------------------------------------------------

- Aamisepp, Julius. 1926. Kuidas kartulikasvatust tõsta ja selle kasutamist korraldada. - Põllutööministeeriumi väljaanne nr 21. Tallinn.
- Eesti endistalu toidulaud. 1992. - Ühistöö, nr 62, 2.10.1992.
- Eesti kartul – meie parim kartul. 1942. - Postimees, nr 294, 14.12.1942.
- “Kalev” ja “Kungla” meie esimesed originaalsordid. 1942. - Postimees, nr 294, 14.12.1942.

- Kiik, Heino. 1959. Dr Julius Aamisepa teaduslikust pärandist. Tallinn.
- Tamm, Voldemar. 1956. Kartulisordid “Jõgeva Piklik” ja “Jõgeva Kollane”. Tallinn.
- Täiendati tunnustatavate kartulisortide nimekirja. 1944. - Meie Maa, 3.02.1944.