26. november 2010

Everyday magic...

Uskumatu, kuidas keskkond mõjutab tööisu ja paneb mõtted lendama. Seda kõike tõdesime neljapäeval-reedel idüllilises Suure-Jaanis - täielik zen... Ma ei taha siinkohal laskuda kõne all olnud kultuurimälestiste väärtuskriteeriumide maailma ja arutleda autentsuse teemal, vaid õhata selle olustiku üle, mis meid ees ootas, valge vatina endasse mässis ning ei taha kuidagi mõtetest lahtuda. Kõigepealt pean mainima, et fotokat ma sinna kaasa ei võtnud, mis oli aga ilmselge viga. Nii palju oli tegelikult emotsioone, mida oleks tahtnud kaamerasilma püüda, aga kes siis nii kaugele taipas mõelda, kui plaanis oli Word ja Excel:(. Hea kolleegi Mari proovis mind natuke aidata,
saiapildid on tehtud juba kodus.

Esimene reegel on see, et mõttetöö jaoks on tarvis rahu ning vaikust. Neljapäevane Suure-Jaani tähendaski seda 110 % - külalistemaja, mille koosolekuruumi me kasutasime, paiknes kiriku vastas üle järve. Äsjasadanud lumi, päike kiriku katuse kohal säramas, pardid jääkirmest vabal veepinnal, majas hõljuv värskete saiakeste aroom ja mis peamine - vaikus, vaikus, vaikus ... Nagu teine maailm.

Rääkida tahan aga hoopiski toidust, sellest, mida meile pakuti. Justnagu oleks sattunud sõpradele külla:). Ma arvan, et külalistemaja perenaise juurde tuleks minna õppima klientidega suhtlemist, nii elurõõmsat ja sõbralikku suhtumist ei kohta mitte iga päev. Toidukordade kirjeldused paberi peal nägid välja nagu tavaliselt, ahh ja ohh tuli üle huulte neid aga "natuuris" nähes. Meemarinaadist läikiv mahlane kana, suussulav grillitriipudega seakaelakarbonaad, õrn jogurtitarretis (heldinult vaatasin tükk aega tarretist kaunistanud kooritud!!! apelsiniviile), kaneeline kringel salajase retsepti järgi valmistatud kreemiga, suitsutatud talleribid, krõbedad saiad juustu-küüslaugumäärdega, isetehtud kaerahelbeküpsised ... Lisaks iseküpsetatud leivad, seemneleiba nurusime kaasagi, saiakestest rääkimata. Muide, ka lambaliha oleks saanud varem teada andes. Toiduvalmistamise juures kasutati võimalikult palju kodust puhast toorainet, mida oli ka maitsetest tunda. Ja hästi palju maja- ning kokapoolset armastust toidu vastu, mida nägi just pisiasjades ja suhtumises:). Taas ahhhh....

Maitseid on keeruline sõnades edasi anda, minu peamine sõnavara kahvlit ja nuga käes hoides koosnes väljenditest a la "kuiiii hea", "mmmmmmmm" ja muud seesugust. Sa sööd ja sööd ja sööd... Mõistus ütleb ammu, et aitab, kuid käed ja suu liiguvad justkui nukuteatri nukul.

Hommikul koduteel päikesele ja jupikesele vikerkaarele vastu sõites ning õhtust kirikut imekaunilt valgustanud tulede vihus tantsinud lumehelbeid meenutades, kummitas mõttes söögisaalis taustaks mänginud Dagö, selline lugu näiteks.

Soovitan soojalt külastada seda kollast maja Suure-Jaanis, maagiline paik:).

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...