Praetud polenta koduse seenetšatniga*

Kohe täielik fusion, endale ka meeldib - klassikaline Itaalia kohtab sama traditsioonilist Eestit:).
Tegelikult on see kiiksuga vihje novembris Tartus taas toimuvatele Tartu sõpruslinnade rahvusköökide päevadele (justnagu seast veel vähe oleks;) ). Jube vahva, nagu orienteerumismäng, käid muudkui söögikohti pidi ringi ja kogud templeid. Ah tühja neist templitest, uusi maitseid avastada on märksa põnevam:).

Polenta on tore roog, soojalt nagu puder, külmalt võib temaga juba erinevaid trikke teha - niisama süüa, grillida, praadida, frittida ning igasugu muid lisandeid kasutades maitset kallutada.
See seenemöks (nimetada võib seda setmet moodi) on aga mu vaieldamatu lemmik. Kindlat retsepti siin pole, oluline on kasutada seeni, porgandeid, sibulaid ja tomateid. Ainete vahekord ei ole üldse oluline, peaasi, et saab endale meele järgi. Natuke soola, suhkrut, äädikat ja toiduõli ka ning suurepärane seenehoidis ongi valmis. See tähendab, oli valmis, sest keeta tuleb seda kõike ikka hooajal, praegu on mulle tuntud seente ja koduaia tomatitega juba kaputt.

Retsepti kirjutamine oleks siin küll liigne snoobitsemine. Tuleb võtta lihtsalt eelmisest toidukorrast allesjäänud polentat, lõigata see tükkideks, keerata jahus nagu šnitsleid ning praadida rohkes võis, kuni ääred mõnusalt kuldsed ja krõbedad. Seejärel tõsta igale tükile lusikaga seenemöksi ning lasta hea maitsta.

Kui see polenta jäi hirmsasti hinge peale painama, siis mina võtan pudru tegemiseks 6,25 dl vett, 2,5 dl maisimannat ja veidi soola. Vesi tuleb keema lasta, lisada polenta, maitsestada soolaga ja keeta tihti segades kauem kui tavaline puder seda nõuaks. Oma pool tunnikest läheb ära, parem kui veel kauem. Polenta on valmis siis, kui segades lööb mass poti servadest lahti.Kui tahta soojalt serveerida, segada mõni minut enne pliidilt tõstmist juurde hea tükk võid ja peotäis riivitud parmesani.

* - seenemöksi nimetamisega tšatniks pingutasin täiesti teadlikult üle, palun see andeks anda:)