26. jaanuar 2011

Haugimarjast ja polkovniku lesest


Eesti vanasõna ütleb, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ja mida teen mina, otse loomulikult risti vastupidi! Ja mitte esimest korda! Aga et see sel korral polkovniku lese sündroomini, ikka Smuuli omani, välja võiks viia... Nii et küsimus on vist enamas, kui lihtsalt juuksevärvis. Päriselus lesk ei ole, kõrget polkovnikut ka pole ja arstidega nii "professionaalseid" suhteid õnneks ei oma. Küll aga ühendab meid laiuss. Võib-olla...

No mis ma teha sain, kui laupäeval vaatas mulle turuhalli kalaletis nii ilus Peipsist püütud haug otsa, et kuidas sa saad vaid kassi räimedega leppida. Ja kala on seal aus (see tähendab värske), selgi korral tahtsid näiteks silmud mu ees kala ostnud proua kotist plehku pista ja see, et karp hüppab ühest vannist teise, ei ole ka mitte muinaslugu. See selleks, aga ühe haugi ma endaga kaasa võtsin.

Kuna kalalihaga tehakse seda mida ikka ja erilisi fopaasid see tavaliselt kaasa ei too (viimane kord küll, kui püüdsin teha karpkala punases veinis, nagu õpetas 1852.a. Moskvas välja antud kokaraamat), siis sellele ma rohkem aega ei pühenda. Hoopis teine lugu on aga haugimarjaga.

Marja on purakas paraja portsu jagu, K. küll väitis pärast, et see mari olla alles kribal. Huvitav, aga vanasti meil selle marjaga ei tehtud midagi, kõik läks koduloomadele. Sestap tuligi nüüd tugineda raamatute ja interneti kaudu endast targematele inimestele ning asuda marja kallale.

Marja kilejas ümbris tuleb näppudega katki teha ja mari kaussi pudistada. Seejärel valada peale kuum vesi (mitte keev), segada hästi läbi (tavaline elektrimikser on siinkohal väga hea abiline, lööb marja segi ja kelmed lahti) ning nokkida kelmed välja. Näppudega on seda kaunis tüütu teha, aga suuremate pintsettidega läheb kaunis käbedalt. Nüüd loputada allesjäänud kraam sõelal külma jooksva vee all, kuni mari on kenasti klaar ja jätta nõrguma.

Samal ajal võiks haarata mõne sobiva kausi või purgi, valada mari sinna nõusse, lisada maitse järgi soola ja segada korralikult läbi. Oi, see on ilus pilt, kui marjaterad muutuvad soola mõjul ahvatlevalt läbipaistvaks.
Ja vot nüüd tuleb see välk ja pauk ehk koolkondade lõhe. Ühed tormavad kohe saia ja muu järele, et värske mari joonelt nahka pista. Teised torkavad kogu kupatuse paariks päevaks sügavkülma (kas soolamata kui soolatud kujul) ja sulatavad siis uuesti hästi aeglaselt üles, et marjaterad ei lõhkeks. Vladislav Koržets oskab seda paremini seletada. Lühidalt on põhjus selles, et Peipsi haugist olevat võimalik saada endale laiuss, seesama, mis polkovniku lesel oli kolme peaga ja viidi instituuti teadlastele vaadata.

Kui rääkida vahepeal söömisvõimalustest, siis lihtsaim on kindlasti niisama saia või leivaga. Väheke hästi peeneks hakitud sibulat (ilus kergelt roosakas Peipsi sibul on siinkohal üle prahi) annab kohe teise ja veel parema meki. Võib ka koos sibula ja hapukoorega. Nami-namis olev retsept soovitab lisada juurde isegi törtsu konjakit. Aga sobib igal ajal ka täidetud munadega, kui on viitsimist nendega jännata.

Ettevaatus pole kunagi liiast, eriti muidugi siis, kui päris mitu võisaia koos vahepeal külmutamata haugimarjaga on pintslisse pistetud ja keel limpsab järgmiste järele. Aga kes käskis õpetustest lugeda vaid algust, lõppu tuleb ka ikka vaadata! Niisiis torkasin allejäänud marja sügavkülma, hoolimata sellest, et kolm inimest on juba potentsiaalsed laiussi kandjad. Kas kasutada vajadusel erimürki või veenmismeetodit, on esialgu veel lahtine...

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...