27. märts 2011

Karamellkreem ja esimesed märtsikellukesed

 
Karamellkisselliga on selline lugu, et pidevalt ei taha teda, aga vahel tuleb selline nostalgiline ärevus peale, et hakka või keset ööd kisselli keetma. Huvitaval kombel juhtub see kõik talvisel ajal. Kui ma lugesin veel Liilia reportaaži ka, siis sai karikas täis (õnneks piltlikult ikka:) ) ja potitäis kisselli valmis välgukiirusel. Mustasõstramoosi polnud käepärast, aga pohla-jõhvikamoosiga läks alla niikui niuhti.

Sellest vaid üks samm edasi oli karamellkreem, see tähendab, et pigem karamelline brüleekattega kreem. Aus kraam! Kui seda ikka ühe portsu ära limpsid, siis isegi minusugune maiasmokk ohkab ja ei jaksa rohkem hävitada. Loomulikult ei pea nii palju suhkrut panema, aga koonerdamine ei ole siinkohal üldse mitte voorus.

0,75 + 0,5 dl suhkrut
0,5 dl keeva vett
2 dl vahukoort
2,5 dl piima
4 munakollast
2 sl maisitärklist

põletamiseks paar sl suhkrut
jõhvikaid või meelepärast moosi

0,75 dl suhkrut panna paksupõhjalisse laiemasse potti sulama, aeg-ajalt võib potti liigutada, et suhkur ühtlasemalt sulaks. Kui siirup on piisavalt tume, tõsta tulelt ja valada juurde keev vesi. Ettevaatust, tuline suhkur võib pritsida ja see on väga valus! Kastrul tõsta tagasi tulele ja lasta mõni minut keeda, kuni karamell on lahustunud. Lisada nüüd koor ja piim (ei pea olema tulised, aga võiks olla vähemalt toasoojad) ja kuumutada peaaegu keemiseni.
Samal ajal vahustada munakollased 0,5 dl suhkruga tihkeks heledaks vahuks. Segada juurde tärklis ja kuum karamellisegu ning vispeldada ühtlaseks. Kuumutada nüüd ettevaatlikult pliidil pidevalt segades, kuni kreem muutub paksuks. Taas tuleb olla ettevaatlik, kuna liiga tugeva tule korral läheb kreem tükki ja siis on kõik mokas (ise kasutan elektripliidil 6-astmelise skaala peal taset 2). Kui toores maitse on kadunud ja kreem piisavalt tihke (nagu paks poepuding, kui keegi on juhtunud sellist asja tarbima), tõsta see vormidesse jahtuma.
Jahtunud portsudele puistata peale suhkrut ja põletada see leeklambiga või ahjus grilli all mõnusalt klaasjaks. Serveerida hapude jõhvikate või törtsukese sobiva moosiga.



P.S. Ja nüüd siis märtsikellukestest ka. Meil Jõgeval on aias lumi jätkuvalt põlve ja puusa vahele, kuid maja otsa juures on lõunapäike teinud kõvasti tööd ning märtsikellukesed otsustasid nädalalõpu purgaad trotsides ennast mulla seest välja pressida. Konkurentsis lumikellukestega on märtsi omad sulaselged võitjad, sest lume omadest pole veel õhkagi. Ja mitte niipea ...

4 kommentaari:

Liilia ütles ...

no eksole, olen juba ka mitu aega hoogu võtnud karamellkreemi tegemiseks, aga pole veel jõudnud... nüüd tuleb see ära teha, egas ma ju alla jääda saa ;)
minu kellukesed on umbes poolemeetrise lumevaiba all :(

Ülle ütles ...

Liilia, jehuu, see on see kollektiivne eneseteadvus ja ühismälu :D.

Olen Ülle.... ütles ...

ausõna teen järele:) suu hakkas vett jooksma, ma üks päev tegin piimakisselli üle mitmekümne aasta ja sõin pohlamoosiga,abikaasa vaatas vastikusega pealt(kunagi koolis nõuka ajal nimetati seda neegritatiks), nii nii hea oli mu meelest, veel maitsvam oli karamellikisell mis vis pea sama asi, nämma
:)

Ülle ütles ...

Ma tean ka inimesi, kellele sellised piimaga kissellid on vastuvõetamatud, enemasti just koolis saadud lapsepõlvetraumade tõttu. Maitse asi või valikuvabadus, kumb see parimini tänapäeval kõlab. Eks nad söö siis midagi muud:).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...