Ameerika lumi


Ameerika lumi on punast, õigemini roosat värvi. Siiski, olen küll Ameerikas lund näinud, aga kindlasti mitte roosat. Miks ma üldse nii jaburat asja väitsin??? Aga sellepärast, et on üks magustoit - Ameerika lumi, mis on roosat värvi. Miks ta sellise nimega on, mina ei tea, vähemalt mitte veel.

Lugu sai alguse möödunud talvel, kui minu kolleeg I. korraldas soolaleivapeo ja otsustas letti, see tähendab lauale laduda tõelise perekonnaklassika. Selle klassika hulka kuulus ka üks veidi kummaline magustoit - Ameerika lumi. Ärge saage valesti aru, see maitses taevalikult hästi, mitte selles mõttes polnud tegemist "huvitava" roaga. Huvitavaks muutis selle desserdi asjaolu, et kust küll oli sihuke nimi võetud, pole enne kuulnud.

Tükk aega käisin ringi, murekorts laubal, kuni ühel kaunil päeval, mõni kuu tagasi, ostsin Mirja von Knorringi paar aastat tagasi ilmunud "Virtina kokaraamatu". Ja mida ma näen, seal kannab üks sellesama mõisavirtina Selma Mattilde Ariko magustoit sama nime. Vahemärkusena, et 20.saj alguse toiduretseptide ja -ideede leviku uurimisel on see raamat ülimalt suure ajaloolise ja kultuuriloolise tähendusega, aga kole halvasti toimetatud, õigemini lausa toimetamata, millest on tavalugejale mõeldes tegelikult hirmus kahju.

Lugu hakkas aga edasi hargnema. Kui ma oma armsast Jaan Koori kokaraamatust (1901) leidsin  magustoidu "Gröönimaa lumi", läks asi juba põnevaks. Järjekordse vahemärkusena, et Koori raamatu 1888.a esmatrükis seda retsepti veel polnud (NB! digiteeritud raamat on kättesaadav Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis).

Väike kokkuvõte ehk minupoolne versioon selle retsepti käekäigust. Tegemist on magustoiduga, mille erinevad variatsioonid sisaldavad kindlasti hapukat želatiiniga tehtavat tarretist ja mis oma valmistamispõhimõttelt sarnaneb vahustatud tarretisega, oluline on selle juures roosakas värvitoon. Ärme unusta, et Selma Mattilde Ariko õppis Tartus majapidamise ja keedukursusel 1907/1908, mille teises osas õpetati ka peenemaid roogi valmistama. Selleks ajaks oli ju ilmunud juba õige mitu eestikeelset kokaraamatut, nii algupäraselt eesti keeles, kui saksa või rootsi keelest tõlgituna, lisaks siis kokakoolis omandatud teadmised, kindlasti ka erinevatest mõisatest, kus ta töötas, saadud ideed ja retseptid. Oma retseptivihikusse koondas ta ju oma igapäevased ja lemmikretseptid, lisaks ka midagi uut ja põnevat, kuna paistis tegemist olevat väga kohusetundliku, kaasaegse mõtlemise ja oma tööd armastava inimesega.
Ma olen eelmise vabariigi aegseid ajakirju lapates sattunud ka sedatüüpi magustoiduretsepti lugema, aga kindlasti ei kandnud see nii uhket nime.
Kuidas ja miks hakkas I. Tartu vanaema umbes 1970-ndatel tegema sama nimega magustoitu, kuigi mõnevõrra teise valmistuspõhimõttega, jääbki meil paraku teadmata. Nende kodus olevat see olnud eriline dessert, kuna vanaema polevat olnud suur magustoidumeister, nii et kui Ameerika lund pakuti, oli pidupäev:). Lappasin huvi pärast läbi hunniku nõukaaegseid kokaraamatuid, niisuguse ülesehitusega magustoitu ma sealt igatahes küll ei leidnud, küll aga olid kirjas erinevad vahustatud tarretised..

Retsepist lähemalt. Jaan Koori Gröönimaa lume jaoks tuleb punased ja valged želatiinilehed sulatada, segada läbi tugevasti vahustatud munavalgete, suhkru, natukese moosi ja rummiga ning valada vormidesse tarduma. Serveerida tuli seda rooga sidrunimaitselise siirupiga. Proua Ariko õpetus on ilma munavalgeteta ja sarnaneb vahustatud tarretise põhimõttele: valged ja punased želatiinilehed tuleb koos riivitud sidrunikoorega sulatada, lisada külm vesi ja sidrunimahl ning kloppida vahtu, seejärel tõsta vormidesse lõplikult tarduma.
I. vanaema retsept on aga rohkem tunde järgi, kus punast värvi annab hapu jõhvikamahl, vahu osa täidab hoopiski vahukoor ja tulemus peab jääma veidike tükiline, mitte nii ühtlane nagu eelmistes retseptides.

Järgneb siis minu versioon I. vanaema omast. Spikriks võtsin möödunudaastase mälestuse ja hapu-magusa vahekorraks isikliku maitse-eelistuse.

300 g jõhvikaid
4 dl vett
2 dl suhkrut
7-8 želatiinilehte

4 dl vahukoort
3-4 sl suhkrut

Lase jõhvikad koos veega saumikeri abil ühtlaseks, suru läbi peene sõela seemned ja kestad välja. Kuumuta jõhvikamahl keemiseni, lisa suhkur ja sega, kuni see on lahustunud ja tõsta jahtuma. Paisuta želatiinilehed külmas vees, pigista kuivaks ja sulata veel soojas jõhvikamahlas, lase maha jahtuda ja külmkapis korralikult läbi tarduda. Vahusta rõõsk koor suhkruga, lisa lusikaga või tavalise mikseri abil kergelt purustatud tarretisemass (peab jääma nähtavalt tükiline), sega läbi ja tõsta veelkord jahedasse tahenema.

P.S. Kui kellelgi on mälestusi sellenimelise magustoiduga või on midagi kuulnud sellest, olen väga tänulik info eest.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes