Kui Muhamed ei tule mäe juurde, läheb mägi Muhamedi juurde ehk Tartu läheb Tallinnasse
Lõuna-eestlasena tean väga hästi, et tee Tallinnast Tartusse on enamasti pikem kui Tartust Tallinnasse. Selleks, et sillutada põhja-eestlastele teed lõuna poole toidu manu, võtavad Tartu söögikohtade kokad ette selle 186 km ja lähevad ise kohale. Isiklik touch on ikka midagi muud kui üks anonüümne lõuna.
Kui nüüd väike torin ära lõpetada ja asja helgema poole pealt vaadata, siis on tore tõdeda, et viimasel ajal on moodi läinud restoranivahetus (novembris vahetavad kohad veel näiteks Moon ja Põhjaka). Tahes tahtmata tuleb meelde telekas jooksnud sari "Naistevahetus", kus algul oli kõik äraütlemata roosiline, aga mida enam uude koju sisse elati, seda keerulisemaks läks teise pere harjumuste ja kommetega kohanemine. See ei tähenda siinses kontekstis, et hurraa ja õhinaga teise kööki minek võrduks juustekatkumise, ahastamise ja kirumisega. Kaugel sellest, pigem on see väljakutse, kuidas teistes, veel kodustamata oludes hakkama saada sellega, mis enda turvalises keskkonnas nii loomulikult välja kukub. Väike ekstreemsport või mis;).
Igatahes olge valvel, sest 9. novembril seatakse Tallinnas Olümpia hotellis restorani Senso banketisaalis lauale enamasti Lõuna-Eesti väiketootjate toorainest, metsaandidest ja aiasaadustest ning Dorpati, Creppi, Truffe, Vilde ja Werneri kokkade poolt valmistatud road.
Tartu toidublogijatel oli võimalus käia eelluurel ja saada osa suurest orkestriproovist. Ehk siis ülekantud tähenduses harjutas ja viimistles igaüks oma etteastet seni eraldi, kuid täna õhtul toimus ühine proov. Ürituse idee on tutvustada Lõuna-Eestit, sealset toorainet ja sellest kokkupandud maitsemänge. Kõike ei taha ma kindlasti siin ära rääkida, mingi üllatusmoment peab ikkagi ka jääma, kuid suurima elamuse pakkus mulle Vilde lokaali rumeenlasest peakoka Nico Lontrase esiltletud pearoog. Tema roa ja selle valmistamiskäigu kirjeldus oli nii pikk, et lõppu jõudes jõudis algus juba ununeda. Küll jäi mällu kindlalt selline asi nagu kuusevõrsesiirup (mille hääldamisega sai ta lõpuks juba perfektselt hakkama:) ), mida ta kasutas peaaegu iga roa osa juures. Fantastiline, kuidas üks mitte-eesti-mees suutis oma maitsemängus kasutada siinset toorainet ja veel millise osavusega, keskendudes seejuures just mitte-tavapärasele.
Mida siis oodata on.
Õhtu avab otse loomulikult väike üllatus, mida ma ei saa siinkohal mõistagi välja lobiseda. Kui hing seest soojaks saadud (novembri algus võib juba päris külm olla), tasub nautida Ahto Kikase 3 tundi soolas olnud veist, tõeline eestimaine carpaccio, milles soolalihale sekundeerib ahvatlev jõhvikas ja aniisine fenkol.
Priit Palgi käe all saab Peipsi ahven endale selga mustast leivast ja meest kasuka, sinna juurde sügisest aedvilja ja sorbetti meenutav õrnroheline herne-kartulipüree. Taas põnev kombinatsioon veidi teistsuguses kuues, kui me muidu oleme harjunud.
Joel Ostrat & Jorma Riivald ei saanud muidu, kui hautasid BBQ ahjus valminud lamba veel puljongis üle, mängisid suhkru ja soolaga, said tumemusta supi, milles valget värvi annavad kruubid ja punast tomat. Ütlen ette, tulemus on tugevalt mehine ja võimas ning kindlasti tasub oodata supi juurde pakutavat köömne-tüümianinapsu.
Nico Lontras žongleerib väga osavalt vuti ja jõhvikatega, lisades igale poole kuusevõrsesiirupit ning tüümiani. Uskuge, see taldrik on tulvil täiuslikus tasakaalus maitsenaudinguid!
Õie Pritson & Joel Ostrat ühendasid armastatud õunakoogi kitsejuustuga, pakkudes sinna juurde astelpaju-õuna-keedukreemiga kastet ning efektiks kastankõrvitsast tšipsikese. Pildil olevaid imenunnusid purgikesi paraku Tallinna näha ei saa, sest Joel ei jaksanud neid Brüsselist niipalju ka kaasa tuua.
Õhtusöögi veinivaliku teeb Rein Kasela. Niipalju võin öelda, et lisaks ühisele testimisele hindas toitude-veinide kooskõla ka Vilde veinikeldri sommeljee Raivo Leesalu ja võrreldes algse valikuga võib tulla väikeseid muudatusi.
9. novembrini on veel aega, kuid sellegipoolest tasub kiirustada, sest õhtusöögil saab osaleda vaid 100 inimest. Piletid on müügil Olümpia hotellis kohapeal, aga võimalus on soetada need ka interneti teel siit.
Head Lõuna-Eesti nautimist!
Kui nüüd väike torin ära lõpetada ja asja helgema poole pealt vaadata, siis on tore tõdeda, et viimasel ajal on moodi läinud restoranivahetus (novembris vahetavad kohad veel näiteks Moon ja Põhjaka). Tahes tahtmata tuleb meelde telekas jooksnud sari "Naistevahetus", kus algul oli kõik äraütlemata roosiline, aga mida enam uude koju sisse elati, seda keerulisemaks läks teise pere harjumuste ja kommetega kohanemine. See ei tähenda siinses kontekstis, et hurraa ja õhinaga teise kööki minek võrduks juustekatkumise, ahastamise ja kirumisega. Kaugel sellest, pigem on see väljakutse, kuidas teistes, veel kodustamata oludes hakkama saada sellega, mis enda turvalises keskkonnas nii loomulikult välja kukub. Väike ekstreemsport või mis;).
Igatahes olge valvel, sest 9. novembril seatakse Tallinnas Olümpia hotellis restorani Senso banketisaalis lauale enamasti Lõuna-Eesti väiketootjate toorainest, metsaandidest ja aiasaadustest ning Dorpati, Creppi, Truffe, Vilde ja Werneri kokkade poolt valmistatud road.
Tartu toidublogijatel oli võimalus käia eelluurel ja saada osa suurest orkestriproovist. Ehk siis ülekantud tähenduses harjutas ja viimistles igaüks oma etteastet seni eraldi, kuid täna õhtul toimus ühine proov. Ürituse idee on tutvustada Lõuna-Eestit, sealset toorainet ja sellest kokkupandud maitsemänge. Kõike ei taha ma kindlasti siin ära rääkida, mingi üllatusmoment peab ikkagi ka jääma, kuid suurima elamuse pakkus mulle Vilde lokaali rumeenlasest peakoka Nico Lontrase esiltletud pearoog. Tema roa ja selle valmistamiskäigu kirjeldus oli nii pikk, et lõppu jõudes jõudis algus juba ununeda. Küll jäi mällu kindlalt selline asi nagu kuusevõrsesiirup (mille hääldamisega sai ta lõpuks juba perfektselt hakkama:) ), mida ta kasutas peaaegu iga roa osa juures. Fantastiline, kuidas üks mitte-eesti-mees suutis oma maitsemängus kasutada siinset toorainet ja veel millise osavusega, keskendudes seejuures just mitte-tavapärasele.
 | |
| Erinevate roogade vahele serveeriti kõrvitsa-tomatisorbetti ja ... |
 |
| ... astelpaju - Vana Tallinna sorbetti |
Mida siis oodata on.
Õhtu avab otse loomulikult väike üllatus, mida ma ei saa siinkohal mõistagi välja lobiseda. Kui hing seest soojaks saadud (novembri algus võib juba päris külm olla), tasub nautida Ahto Kikase 3 tundi soolas olnud veist, tõeline eestimaine carpaccio, milles soolalihale sekundeerib ahvatlev jõhvikas ja aniisine fenkol.
Priit Palgi käe all saab Peipsi ahven endale selga mustast leivast ja meest kasuka, sinna juurde sügisest aedvilja ja sorbetti meenutav õrnroheline herne-kartulipüree. Taas põnev kombinatsioon veidi teistsuguses kuues, kui me muidu oleme harjunud.
Joel Ostrat & Jorma Riivald ei saanud muidu, kui hautasid BBQ ahjus valminud lamba veel puljongis üle, mängisid suhkru ja soolaga, said tumemusta supi, milles valget värvi annavad kruubid ja punast tomat. Ütlen ette, tulemus on tugevalt mehine ja võimas ning kindlasti tasub oodata supi juurde pakutavat köömne-tüümianinapsu.
Õie Pritson & Joel Ostrat ühendasid armastatud õunakoogi kitsejuustuga, pakkudes sinna juurde astelpaju-õuna-keedukreemiga kastet ning efektiks kastankõrvitsast tšipsikese. Pildil olevaid imenunnusid purgikesi paraku Tallinna näha ei saa, sest Joel ei jaksanud neid Brüsselist niipalju ka kaasa tuua.
Õhtusöögi veinivaliku teeb Rein Kasela. Niipalju võin öelda, et lisaks ühisele testimisele hindas toitude-veinide kooskõla ka Vilde veinikeldri sommeljee Raivo Leesalu ja võrreldes algse valikuga võib tulla väikeseid muudatusi.
 |
| Ürdiviin köömnete ja tüümianiga |
9. novembrini on veel aega, kuid sellegipoolest tasub kiirustada, sest õhtusöögil saab osaleda vaid 100 inimest. Piletid on müügil Olümpia hotellis kohapeal, aga võimalus on soetada need ka interneti teel siit.
 |
| Detail Nico Lontrase pearoast |
Head Lõuna-Eesti nautimist!
Kommentaarid