27. veebruar 2012

Eesti Vabariik ja 1930. aastad

Mõni aeg tagasi pakkusin Maitseelamuse koja rahvale mõned ekspromtideed kooskokkamiste tarbeks, mille osas võiksin ka kaasabi osutada. Üks neist oli teemal Eesti Vabariigi aastapäeva peolaud 1930. aastate stiilis. Et oleks nagu väike kojapoolne austusavaldus seekord Tartus toimuvatele vabariigi aastapäeva üritustele. Ja nagu minu puhul vahel ikka juhtub, sõrmed jõudsid enne send-nuppu vajutada, kui mõte sellele järgi jõudis:). Ehk siis pisukese järelemõtlemise tulemusena taipasin, et tegelikult panin täiega puusse. Aga kuna Triinule ja Taunole see idee meeldis, siis otsustasin mängu lõpuni mängida ja 24.veebruari pärastlõunal selle ka ära tegime.

Mis siis juhtus, võiks küsida. Kui mõelda peolaua teemale, siis 1930.aastad ei suutnud anda mingeid erilisi avastusi siinsel toidulaual. Kahtlemata edenes inimeste ilumeel ja levisid kokaraamatud ning kokandus- ja majapidamiskursused, ühes sellega ka teadmised puhtusest ja korrast ning võimaliku saadaoleva tooraine kasutamisvõimalustest. Retseptide osas aga ei mingit revolutsiooni (jätame siin toortoitumine, jms kõrvale), enamasti oli jõudnud kõik juba ära juhtuda. Nii on 1930.aastad tegelikult lihtsad, kui isegi mitte igavad. Kohati tekib ajakirjade retsepilehekülgi sirvides tunne nagu vaataks viiskümmend aastat hiljem teleekraanilt võrratut Lilian Kosenkraniust, kes oma elegantsel moel pidi valmistama ühest komponendist sada rooga:). 
Osaliselt oli see põhjusega. 1930.aastate alguse ülemaailmne majanduskriis ei jätnud ka Eestit puutumata, mõjutades rahakurssi ja ekspordi koosseisu. Kahtlemata jättis see jälje inimeste elukvaliteedile ja mõjus mõneks ajaks pidurina. Teisalt viskaksin õhku intrigeeriva mõtte, et seoses kasvava rahvusluseideega olekski ehk olnud vale mõelda kaugemale.

Järgmine küsimus, kas vabariigi aastapäeva söögilaud oli ka pidulikum või üldse kuidagi erilisem. Lappasin tolleagseid naisteajakirju ja vastus on, et ei tundunud olevat. Pikalt valmistutakse kiriku- või rahvakalendri tähtpäevadeks. aga kodumaa sünnipäevast ei räägita. Isegi ajakiri "Taluperenaine", mis muidu tundub kuidagi isamaalisem, on ses osas vait. Utsitatakse küll kanu kasvatama, kodu kaunistama ja 1938.a rahvariideid tegema, jõule ja ülestõusmispõhi tähistama, tikreid, porrut ja meloneid kasvatama, aga ei mingeid isamaalisi ettevalmistusi veebruari lõpuks.

Meie praeguses Eesti Vabariigis kannab president 24.veebruari õhtul ette oma aasta tähtsaima kõne, millele järgneb pidulik kontsert ja seejärel vastuvõtt. Mõistagi jälgitakse võimaluse korral neid tähtsaid hetki telekast ja äraütlemata sobiv on seda teha meeldivate suupistete saatel. Mida aasta edasi, seda enam pööratakse tähelepanu nende suupistete sisule ja vormile. Rahvuslikkus on üha rohkem in.
Meenutades, et presidendi institutsioon on Eestis olemas alles 1937.aastast alates ning enne sõda saadi korraldada vaid kaks iseseisvuspäeva tähistamist, on see ikkagi rohkem praeguse aja teema. Varem andis riigivanem piduliku õhtusöögi kusagil restoranis, vähemalt 1939.a korraldati pidulik õhtusöök Kadriorus. 1930-ndatel ei panustatud sugugi ürg-eestlaslikule menüüle, risti vastupidi, pidulik õhtusöögimenüü sisaldas pigem viiteid Prantsuse ja Saksa köögile.

Nii ma siis istusin nagu õnnetusehunnik ja üritasin leida ühtaegu lihtsaid ning pidulikke toite, mis olid iseloomulikud sellele ajale, samas tahtsin pakkuda ka vähemlevinut. Arvestamata ei saanud jätta ka tolleaegset karskuspropagandat. Selle viimase osas sai siiski lõpuks patustatud, kuna Tauno tõi lagedale ühe esmapilgul kahtlasevõitu koduveini (õuntest ja marjalikööri marjadest), mille maitsebukett teisenes õhuga kokku puutudes täielikult ja sarnanes lõpuks suisa konjakiga. Fantastiline eksperiment!


Alustasime mõnusalt vahuse syllabubi või ka sillibubiga, nagu see retsept on kirjas Ants Sossi raamatukeses "Jookide valmistamine kodusel teel", ilmunud Tartus Eesti Karskusliidu Kirjastuses 1930. aastal. Kui traditsiooniline syllabub oma kaasaegsete edasiarendustega kuulub pigem magustoitude hulka, siis hr Sossi versioonis oli tegemist joogiga, mis maitses patuselt hästi nagu jäätisekokteil:).

Sillibub
1 l vahukoort
1 l õunamahla
200 g suhkrut
2 sidruni mahl

Kalla võimalikult külmad koostisained kannmikserisse ja lase kergelt vahtu. Serveeri kohe:).

Edasi valmistasime heeringakaaviari, mis on tegelikult ju ääretult lihtne, kuid kaunilt serveerides päris korralik üllataja. Retsept siis Elisabeth Silla "Keedu- ja majapidamisraamatust", 1937.a 2.trükist.


Pearoaks valisin võltsjänese ehk siis pikkpoisi. Jäneseks muutumisele aitas kindlasti kaasa keskele laotud kiht poolitatud vutimunadest. Pikkpoisi tainas oli aga täiesti tavaline, koosnedes võrdses koguses sea- ja veisehakklihast, maitset elavdas veidike muskaatpähklit. Võltsjänese õpetus pärines 1933.a oktoobrikuu "Taluperenaisest".
Jänesele pakkus seltsi kartulipuder ja või ning kuusevõrsesiirupiga mooritud porgandid.


Lõunasööki sobis lõpetama üks hea kohvisai, retsept samuti Elisabeth Silla raamatust. Saiataina muutis kohevaks korralik kogus võid ja munakollaseid, maitset andis kardemon, safran ja sidrunikoor. Mõistagi ei saanud unustada rosinaid:). Meie tegime topeltkoguse tainast, mis kerkis nii võimsalt, et Katre hoolega punutud palmikust sai ühtlane ovaal;).


Kollane kohvisai
3 dl piima
25 g värsket pärmi
1,5 dl suhkrut
veidike soola
150 g rosinaid
veidike sidrunikoort
3/4 tl purustatud kardemoni
näpuotsaga safranit
100 g võid
3 munakollast
nisujahu

mandlilaaste
1 muna
tuhksuhkrut

Kõigepealt pane safran 2-3 sl sooja piima sisse tõmbama, lisa ka kardemon. Lahusta pärm leiges piimas, lisa pool suhkrust, napuotsatäis soola ja jahu, nii et saad hapukoorepaksuse taina. Vahusta teises kausis pehme või koos ülejäänud suhkruga õhuliseks, lisa rosinad ja sidrunikoor ning vala see kõik tainakaussi, lisa ka safranipiim. Pane niipalju jahu, et saad sõtkuda pehme taina, mis võib natuke veel sõrmede külge kleepuda. Kata kauss toidukilega ja tõsta sooja kohta kerkima. Kui tainas on kerkinud kahekordseks, vormi sellest stritslikujuline palmik või keerd, tõsta ahjuplaadile, määri pealt munaga ja puista paksult mandlilaastudega üle.
Küpseta 180-200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni on pealt kuldne. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut.


Rohkem pilte selle meeleoluka peolaua ettevalmistamisest leiad FB-st Maitseelamuse koja lehelt.

2 kommentaari:

Maris ütles ...

nüüd tahaks küll jänest! või oskad sa öelda, kust saaks küll kuusevõrsesiirupi retsepti-üksikasjalikku tegemisõpetust? :)

Ülle ütles ...

Maris, ei ole paraku ise teinud seda siirupit (ostsin seekord Tartu Lõunakeskuse Taluturult Tartumaal tehtud variandi). Küll aga peaks internetiavarustes midagi leiduma.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...