Paar peotäit naati ja kirju liblikas

Eilsega algasid meil siis päris kevadtööd. Detsembris tormiga tiivad kõhu alt välja ajanud kasvuhoone, mis oli õhulennust veidi loppis, sai tuulte eest varjatud redupaigast kangekaelselt oma vanale kohale tagasi tõstetud, veidi sirgemaks väänatud ja mõned plaastrid peale pandud. Samuti said esimesed salatiseemned õuepeenrale külvatud ja õhtul kirjut liblikat ning töntsakat mesilast imetletud (kõlab vist kaunis totralt, aga nii kordub igal kevadel). Ilus priske kollane liblikas ilmutas ennast juba varem, kuid kirju polnud veel teele sattunud.


Marjapõõsaste vahel hakkavad mullapinnast välja pugema esimesed naadid. Eelmisel laupäeval avastasin aga metsaveerest ühe päikeselise kohakese, kus naat oli juba märksa kobedam. Paraku rikkus siis kõik plaanid pühapäeva hommikul maha sadanud lumi, nii et nüüd uuele katsele. Kõlab taas kaunis tobedalt, kuid esimeste umbrohtude nägemine on paar viimast aastat olnud juba poolenisti sama, kui esimesi rabarberivarsi koogi sisse lõikuda.

Niisiis naat. Paar peotäit naadilehti ei päästa muidugi maailma, kuid väikest elevust tekitavad küll. Pealegi olen veendunud, et esimesed verivärsked umbrohulehed on märksa tervislikum salatikraam, kui kusagil Itaalias pakendatud rukolalehed. Parema puudumisel tuleb muidugi nendega leppida, aga õnneks mitte enam kaua.


Ühe peotäie naadilehti panin pestosse. Kui eelmisel kevadel sai tehtud kõrvitsaseemnetega pestot, siis nüüd läks käiku minu uue lemmiku ehk röstitud kanepiseemnetega katsetus.
Üks tähelepanek selle juurde, et kanepiseemned oleks mõistlik enne ära uhmerdada, kuna köögikombaini teradest kipuvad nad mööda hiilima. Teine võimalus oleks kogu pesto hoopis uhmris valmis teha, ei mingit elektritarbimist ja pealegi saab teha juba trenni rannahooajaks valmistumiseks:).

peotäis naadilehti
0,5 dl röstitud kanepiseemneid
2 sl sidrunimahla või 2-3 sl rabarberimahla
3 küüslauguküünt
2 sl toiduõli
50 g Valio Forte juustu
veidike soola

Rösti kanepiseemned kuival pannil ja uhmerda peenemaks, väldi puru õliseks muutumist. Pane kõik ained köögikombaini või saumikserisse ja surista ühtlaseks massiks. Proovi, kas maitsed on tasakaalus.
Söö näiteks röstitud saiaga või sega keedetud pastaga. Lihtne ja mõnus kõhutäide. Soovi korral võid lisada veel mõned ahjus küpsetatud sidruniviilud või tilgutada peale veidike oliiviõli, samuti puistata üle riivitud juustuga


Teine peotäis naadilehti läks aga salatisse. Tartu maitsete kampaaniast jäi Werneri kohviku salatist hingele kripeldama Vana Tallinna likööri ja sinepiga marineeritud sealiha, mis koos paraja portsu krõmpsuva värskega passis just parajaks õhtueineks.

1 sea sisefilee
1 sl magusama mekiga sinepit (näiteks Meira konjakisinep)
2 sl Vana Tallinna likööri
soola

rukolat ja muud salatikraami
naadilehti
rediseid
kirsstomateid
röstitud kanepiseemneid

1 sl sinepit (näiteks Felixi Inglise sinep)
2 sl sidrunimahla
4 sl toiduõli
1/3 tl demerara suhkrut
soola

Puhasta liha kelmetest ja lõika õhukesteks viiludeks. Sega sinep ja liköör, lisa näpuotsaga soola ja sega see lihatükkidega. Jäta umbes pooleks tunniks seisma.
Enne liha pannilepanemist säti salat valmis. Kõigepealt vispelda kokku salatikaste toasoojadest komponentidest, siis on tulemus ühtlane. Pese salatilehed, viiluta redised ja poolita tomatid, rösti kanepiseemned kuival pannil.
Prae lihaviilud väheses võis kiiresti pruuniks ja jäta kaane alla minutiks rahunema. Samal ajal sega rohelised lehed ja rediseviilud kastmega ning tõsta serveerimistaldrikutele. Pane juurde ka tomatid ja puista peale kanepiseemneid. Tõsta taldrikule ka lihaviilud. Naudi klaasikese külma valge veini või hoopis kerge õllega.

Kommentaarid

Tuuli ütles …
Millised ahvatlused! Nii see naadilisandiga pesto ja pasta kui ka sea sisefilee Vana Tallinnaga tunduvad täiesti vastupandamatud. Kusjuures seesama õhin esimestest umbrohtudest on ka mulle täiesti tuttav tunne. Naati, nõgest ja võilillelehte juba annab kokku kraapida :)
Ülle ütles …
Tuuli, see kevadine õhin on tõesti vahva. Niiväga tahaks juba midagi värsket, sestap ongi enne peenralt saadavat lehtsalatit paras aeg minna metsa, heinamaale või kasvõi tagaaeda:). Karulaugust rohetavatest metsaalustest võib meie kandis ainult unistada, kuid eks seegi ole ilus.
Silja ütles …
väga lahe kevadine postitus:) Naadipestot polegi veel proovinud, aga selline isetehtud pestoga pasta parmesanilaastudega on mul üks suuri lemikuid. Loodame, et siinkandis ka varsti umbrohtu saab - seni tuleb kevadetunde saamiseks Sinu blogis vesistamas käia:):):)
Ülle ütles …
Aitäh Silja! Käisin täna Võrumaal, tundub, et sel kevadel ei olegi sealkandis soojaeelist. Nädalavahetusel oli meil Jõgeva külje all naat ikka väga kobe ja nõges tuleb kohe järgi, kuid Vastseliina ja Varstu kandis oli kõik alles pruun.
Aga see kõlas ikka nii hästi - loodame, et siinkandis ka varsti umbrohtu saab:D:D:D

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes