29. august 2012

Kogu tõde sibulatest, vol 3

Selleaastane sibulalugu siis ehk et mõned täiendavad tähelepanekud sibulakasvatuse teemal. Varasemad sibulaheietused leiab SIIT ja SIIT.


Nimelt polnud me varem proovinud koguda ise sibulaseemet. Kuna Peipsi sibula puhul (nii "Peipsiäärne" kui Jõgeva 3") on tegemist järjepideva taimelt taimele töötava paljundamisega, on seda kaunis lihtne teha. Nii et kui kellelgi on õnnestunud varuda näiteks head Piirissaare sibulat (olevat parim, teisel kohal on Varnja oma), võib seda rõõmsalt ise edasi kasvatada:). Juhul muidugi, kui on olemas sobiva mullaga maa, liiga liivane maa ei ole ka hea. Siiski soovitatakse oma kasvandust uuendada 4-5 aasta tagant (hankida uus seeme), et sort säilitaks oma head omadused.

Seemnesibulate toestamine Piirisaarel (foto 2010)

Sibula elutsükkel näeb välja nii, et esimesel aastal kasvab seemnest tippsibul, teisel tarbe- ehk söögisibul ja kolmandal moodustab õisiku, millest saab koguda uued seemned. Poest kevadeti tippsibulaid ostes me ei mõtle nii pikale ringile:).

Peipsi ääres kasvatakse sibulat traditsiooniliselt kaunites ja filigraanselt nööri järgi ühesugustes  kõrgpeenardes. Lisaks silmailule on sellisel kasvatusviisil märksa pragmaatilisemad põhjused: kevadel, eriti kui juhtub olema märg kevad, võimaldab see varasemat külviaega, kuna selline peenar kuivab ja soojeneb kiiremini; peenra sisse saab lihtsamini panna isekomposteeruvat kraami, mis omakorda suurendab mullaviljakust ja viimaks ei saa unustada ka tervist ning seljavalu - kõrgemale tõstetud peenar tähendab vähem küürutamist:). Aeg-ajalt kaevatakse peenrad ringi, mõnel pool kasvatatakse samal peenral järgmistel aastatel teisi köögivilju, et tekitada viljavaheldust. Sealsed inimesed teavad, kuidas on hea.
Sestap meeldib mulle maikuu, kui loodus on tärganud ja sibulapeenrad hakkavad vaikselt haljendama. See on ilus aeg, soovitan soojalt teha sel ajal Peipsi ääres üks väike tiir.

Sibulapeenarde ümberkaevamine Suure-Kolkjas 2011.a sügisel
Meie oleme kasvatanud sibulat tavalistes kartulivagudest maharehitsetud peenardes, nii et sibulad kasvavad ühes reas. Näiteks suurema kasvatuse puhul oleks see kõige lihtsam ja kergemini hooldatav kasvatusviis.

Õige aeg sibulate ülesvõtmiseks - varred on lamandunud ja sõrmedega katsudes on varre murdumiskoht elastne ning kergelt kuivanud

Sel aastal kasvatasime siis omakasvatatud tippsibulast "Jõgeva 3" nagu ikka, Värskast pärit sibulat (ekstra valisin kevadel müügikorvist välja roosakad tippsibulad, millest sain enamjaolt ilusad punased isendid) ja punast sibulat, välismaiste heledate sibulatega ei hakanud mässamagi. Erinevalt tavalisest Peipsi sibulast, mis on pesasibul ehk kasvatab mitu mugulat alla, annab selline punane sibul vaid ühe suure mugula. Kui Peipsi ääres ringi vaadata, siis pakutakse tumepunast mahedamat lapiku kujuga sibulat ka seal nii mitmeski väravas müügiks, ju siis nõudlust on, kuid kordan igaks juhuks üle, see EI OLE Peipsi sibul.

Väike katsetus Värskast pärit Peipsi roosade tippsibulatega - valitud nööbikestest kasvasid kõik kenad punakaslillad pesasibulad.

"Jõgeva 3" on tavalise värvilise Peipsi sibulaga võrreldes kohe äratuntav ehk et pealmised kuivsoomused on valkjaskollasest kuni kerge roosaka varjundiga kollaseni, roosakaslillasid isendeid ei esine. Värska tumeroosadest nubludest said nüüd vahvad punakaslillad sibulad, värv muutus oluliselt intevsiivsemaks. Kavatseme seda eksperimenti jätkata ja kasvatada mõnest kobedamast sibulast järgmisel aastal ise seemet, näis kas säilitab oma värvi.

Sibulate kuivatamine Nahkro talu moodi:)

Kui Peipsi ääres kuivatakse sibulat avatavate ustega sibulakuurides, mis on jagatud portsude kuivamise järgi tsoonideks, siis meie kodukootud "sibulalaboris" on selleks võrkrestid, mis on tõstetud tavaliselt katuse all olevas puusaras maast kõrgemale laudadele, nii et õhk käib vabalt ringi (päikeselisematel ja kuivematel suvedel on need restid tegelikult väljas päikese käes, mis on parim kuivatusviis). Pärast paari-kolme nädalat, kui äralõigatud varrejupp on muutunud juba krõpskuivaks, toome mugulad ahju äärde järelkuivama ning puhastame seejärel lõplikult lahtistest koortest. Seejärel paneme sibulad metallvõrgust kasti ja nii nad seisavad kööginurgas kuni uue saagini. Julgemad võivad proovida järelkuivatada ka saunalaval või põrandaküttega põrandal, kuid sellega kaasneb oht sibulate äraküpsetamiseks (ruumi soojus tohib olla max 45 kraadi). Sibulatootjatel toimub suurte koguste juures kogu kuivatusprotsess muidugi forsseeritult, kuid sellega kaasneb oht, et sibul ei kuiva seest korralikult läbi ja võib talvel mädanema minna.

Läbilõige tippsibulaks saamisest: eelmisel suvel 3. aasta sibula õitsemine ja seemne valmimine, kevadel külv ja nüüd koristamine. Järgmisel hooajal kasvavad neist söögisibulad.

Nüüd aga sibulaseemneeksperimendist. Eelmisel aastal kasvatasime sordist "Peipsiäärne" mõned sibulad seemnesibulateks (3. aasta sibulad siis). Suvi oli kuiv ja soe, õisikud said kenasti välja kujuneda ja seemned kupardes valmida. Lõpuks pudistasime ilusad mustad terad välja ja ootasime põnevusega kevadet. Seeme tärkas väga hästi, idanevusprotsenti ei arvutanud, kuid igatahes oli see maksimumi kanti. Koristatud saak oli hea, optimaalne tippsibulate läbimõõt on 1-3 cm, suuremad võib panna söögisibulate korvi.
Sel aastal lisandus eksperimenti Piirissaarest pärit sibul. Kaks õisikut on väga ilusad, jõuaks vaid seeme piisavalt ära valmida.

Tasub rõhutada, et seemnesibulate maa ei tohi olla rammus, muidu hakkavad taimede maapealsed osad  vohama ja ei kasvata tugevat väikest sibulat alla. Muide, sama kehtib ka tarbesibulate kasvatamise kohta, näiteks kevadel enne külvamist maale laotatud sõnnik või muu jõuduandev väetis on lausa kurjast, seda ütleb juba Böttner. Kui maad turgutada, siis tuleb seda teha eelmisel sügisel.

Üks asi veel. Guugeldades sattusin mitmetes foorumides väga omapärastele aruteludele alates sellest, kas Peipsi sibul on ikka üldse sort kuni selleni, et selle sibula kasvatamine on mõttetu, kuna kvaliteet on sama mis poesibulal. Võib-olla oli see õnnetu kasvataja saanud kehva saagi, kuna tema maa lihtsalt ei sobinud selleks. Tegelikult on anonüümsel poesibulal ja Peipsi sibulal ikka vahe küll. Maitsevahe võib olla ehk isikliku eelistuse teema, kuid lõikelaual on erinevus olemas. Õigesti kasvatatud ja kuivatatud Peipsi sibula soomused on omavahel hästi tihedalt kinni, vahekiled ei libise ja mugul on mahlane, mistõttu allub noa all  ideaalselt lõikamisele. Poesibul on tihtipeale kas kore või kuiv (viimane on vähese valmimise viga, värskelt ülesvõetud sibul tahab umbes kuu aega järelvalmida), mistõttu viilutamisel lendavad viimased äärmised viilud noa alt lihtsalt minema.
Muide, isegi selle roosaka sibulatüübi kohta võib öelda, et värskelt ülesvõetud sibul on ainult pealt roosa või helelilla ja seest täitsa valge. Alles umbes paari nädala kuni kuu pärast värvub ka seest ühtlaselt roosavöödiliseks.


Kuna see sibulaafäär on juba muutunud kergelt hasartmänguks, siis uus mängukava näeb ette koguda kõigist Peipsiäärsetest küladest sibulaid, et kas samal maal kasvatades märkab erinevusi. Uut kevadet ootab juba näiteks Kolkja sibul:). Kuigi Peipsi sibula puhul räägitakse legendi, kuidas vanausulised tõid selle endaga Venemaalt kaasa ja on siiani alles hoidnud,väidetakse, et külal ja külal on vahe. Asjatundjad ütlevad, et see sort on lihtsalt tüüpiderohke. Samas on olemas teave keskaegsest sibula- ja sibulaseemneärist, milles venelased olid peategijad. Samuti on 20.saj. alguses, kui hakkab ilmuma eestikeelset aianduskirjandust ja seemnekatalooge, eraldi sordina juttu Venemaa kollasest sibulast.  Kas küsimus on tõesti mullas või legendis, mine sa tea. Sellegipoolest tekib kuidagi mõnus sibulakollektsionääri tunne:).

*     *     *

Sibulakuivatuskuur Kolkjas ja imekena sibulapats Kasepääl

Väga mõnus tunne valdas laupäeval ka Kallaste kala- ja sibulalaadalt (osalesime seal ÜleEesti Peipsi kohviku ja Peipsimaa infomaterjalidega) Kolkja kaudu Tartusse tagasi sõites, kui kolme küla  - Kolkja, Kasepää ja Varnja peale lugesime kokku 53 (!) sibulamüügiletti. Südame tegi kohe soojaks! 
Nii et nüüd on paras aeg võtta ette üks sõit Peipsi äärde, lüües lahti Peipsimaa kaardi kas paberil või siin ja nautides ilusat augustikuud, külades toimuvat sibulatralli ja mõistagi ostes kaasa seda kuldset kraami.
Head sibulajahti!

4 kommentaari:

Marju ütles ...

Väga lahe sibulalugu! Tahtsin juba kohe pärast su loo ilmumist kommenteerida, aga mingi tehniline jama tuli vahele ja nüüd ma siis olen tagasi :) Käisin ka suvel Pauli sibulatalus Peipsi ääres ja rääkisiin Kosjaga juttu - väga huvitav lugu neil seal selle sibulakasvatusega. Ma ei teadnudki varem seda 3 a juttu, väga peen teadus igatahes, oleks ainult noori ja hakkajaid seal rohkem!

Ülle ütles ...

Marju, aitäh! No ega see kõik nii keeruline ka pole, aga mässamist on päris tublisti. Eriti muidugi seal Peipsi ääres, eks seepärast ongi see seal vanemate inimeste mängumaa. Aga kui sa Kostja juurde sattusid, siis olid küll täiesti õiges kohas:).

EESTIMAA BLOGI ütles ...

Tänud väga põhjaliku info eest. Minu jaoks on suhteliselt üllatav, et siiani ei arene meil kuidagi teeäärsed müügikohad. Mitte lihtsalt koduväravas müümine, vaid erinevate kaupade müük ehk põhimõtteliselt väiksemad ja suuremad külaturud. On siis põhjuseks liigne bürokraatia? Või pole lootust reedeks miljonäriks saada?
Aga igal juhul tänud ja edu! Kavatsen kindlasti siit teisigi teemasid lugeda. Ja Teie blogi viite panen ka oma blogisse teema juurde.

Ülle ütles ...

Eks need teeäärsed müügikohad ole pigem hooajalised. Niiöelda külaturud töötavad juba päris mitmetes kohtades, reedeks, isegi mitte järgmise aasta reedeks ei looda seal küll keegi miljonäriks saada. Peipsi ääres pole seni trehvanud, aga oleks idee kindlasti. Paljud mu tuttavadki kurdavad näiteks sibula kohta, et näe magasin sibulatoomise maha, kuidas saaks organiseeruda ja hulgim tuua, jne, jne. Aga küllap lähevad asjad paremaks, see sügis näitas hästi lootusrikkaid märke.
Edu Eestimaa blogile!

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...