9. aprill 2010

Kogu tõde sibulatest


Selleks, et sibulasupp, sibulapirukas, aga ka kotletid või ahjuliha hästi õnnestuks, läheb vaja häid ja aromaatseid sibulaid. Ikka selliseid, et koorides kole nutuisu peale tuleks. Tavalisest toidupoest võid osta küll ilusa väljanägemisega Euroopa erinevatest riikidest pärit sibulaid, aga neid koorides pole silmameigi pärast mingit muret:). Kui võrrelda Eestis ja näiteks Poolas kasvatatut, siis esimest palju korraga toorelt süüa ei saa, maitse on nii intensiivne. Eurooplaste puhul võib julgelt topeltportsu nahka panna, ikka ei saa midagi aru.

Tekib küsimus, millised siis on head sibulad. Eestis tuleb kaasaegse sibulakasvatuse juuri otsida Peipsi äärest. Peipsiäärne sibul, kasvatatuna kõrgetel peenardel, annab rohkesti saaki, on tugeva maitsega, aromaatne ning õigete säilitustingimuste juures peab vastu peaaegu uue hooajani. Sellelt baasilt on tulnud ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudi söögisibula sort "Jõgeva 3", mille aretajateks olid Julius Aamissepp ja Valve Jaagus ning mis on sordilehel püsinud juba pea 50 aastat. Oma kogemuste järgi on see tõesti parim sort.

Tänapäeval on aiapidajal kaupluses valida päris mitme välismaise sordi vahel, kuid "Jõgeva 3" kahjuks ei kohta. Ilmselt on põhjuseks võrreldes meil levinuima hollandi päritolu tippsibulaga "Stuttgarten Riesen" suuremad tootmiskulud, mis ei tasu seda tööd ja vaeva lihtsalt ära. Nii oleme ka meie külvanud ühel aastal sibulaseemne maha, võtnud sügisel üles väikesed pärlsibulat meenutavad nupsud ning alles teisel aastal saanud uhked viljad. Kodumaine on eksklusiivne!

Sibulakuivatuskuur Kolkjas
Siiski, neile kahele on tulnud juurde uus konkurent - "Hercules F1". Eelmisel aastal kasvatasime nagu ikka "Jõgeva 3", kuid esimest korda "Hercules F1" ja  Peipsiääre sibulat. Peipsiäärne ja "Jõgeva 3" moodustasid pesa mitme sibulaga (võrdluseks, et Stuttgarten Riesenil kasvab vaid üks suur sibul, sama võib juhtuda ka "Herculesega"), mõni neist kasvas ülemääragi suureks. Kuna möödunud sügis oli vihmane ja kole, siis sibula kuivatamine oli üks valu ja vaev. Kodus väiksema koguse puhul on seda hea teha restidel päikese käes. Peipsi ääres on selleks spetsiaalselt ehitatud katustatud lavad.
Sellegipoolest on sibulad säilinud kaunis kenasti. Sama näitavad ka mitme aasta jooksul Põllumajandusministeeriumi poolt toetatud katsed , et toatemperatuuril peavad kõige paremini vastu "Jõgeva 3" ja "Hercules F1".

Oleme katsetanud ka punase tippsibulaga. Levinuim sort "Red Baron" annab küll ilusad viljad, kuid need tuleb hiljemalt paari kuu jooksul ära tarbida, muidu lähevad pehmeks või mädanema. Sestap kasvatan punast sibulat hoopiski seemnest, on odavam ja tulemus on sama. Huvitaval kombel on lapiku kujuga sordid kuidagi maitsvamad, mulle meeldib näiteks "Red Brunswick":).

Sibulapatsid on Kolkjas ostmiseks valmis sätitud

Hea maitse ja kvaliteet on kaugele tunda. Ega muidu sõida linnainimesed sügiseti Kolkjasse ja Varnjasse sibulareisile. Kas üks järjekordne Eesti Nokia?

Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...