Rukkileib


Nüüd tuleb kohustuslik peatükk, see on sama mis jäätantsus kohustuslik tants.
Leiba küpsetab nüüd vist igaüks, selles ei ole enam midagi erakordset. Küllap peame presidendipaarile aitäh ütlema kahe asja eest: rahvusmustrite ja koduse leiva kiitmise eest. No ja kui ikka seda kiidulaulu piisavalt kaua on kuuldud, eks siis jääb midagi külge ka. Kuigi jah, üks mu hea sõber küsib iga kord, kui ma leivategu alustan, kaasatundva häälega, et kas poes enam tõesti leiba ei müüda, et ise tuleb tegema hakata. Kui aus olla, siis poeleivaga on selline lugu, et võileiba süües läheb kõht märksa varem tühjaks. Kas on see õhk või lisandid, tont seda teab. Lisaks pole poeleival rukki maitset.
Mõtlesin algul küll, et kui kevad tuleb, "külmutan" selle mässamise kuni sügiseni. Nüüd ei raatsi enam kuidagi...


Ühe keeksivormis küpsetatava leiva jaoks läheb tarvis

6 dl sooja vett
5 dl rukkijahu (aja jooksul olen liikunud Tartu Veski anonüümsest jahust Loona ja Kaarli talu Sangaste rukkist jahvatatud jahuni)
juuretist

Tavaliselt lasen eeltainal umbes 10 tundi soojas kohas käärida, kauss pealt käterätiga kaetud.

Siis lisan
4 tl soola
4 sl demerara suhkrut
umbes 5 dl rukkijahu
Kui järgmise korra jaoks on 3-4 sl tainast kõrvale pandud,
siis veel 1 tl köömneid

Igasugused seemned ja helbed mulle koduses leivas ei meeldi, kui tahan, ostan juba päris seemneleiba - Muhu leiba.
Minu leivategu algab hommikul, mil panen eeltaina käärima, õhtul segan lõpliku taina ning hilisõhtul võtan leiva ahjust välja. Seejärel seisab niiskes rätis hommikuni ning hommikune võileib tuleb juba värskest leivast.
Lõplikult valmissegatud tainas ei pea olema väga tugev, piisab sellest, kui saab puulusikaga tugevasti kloppida (st ei pea käega sõtkuma). Olen tähele pannud, et pehmema tainaga saab leib märksa õhulisem. Mätsin taina vormi ja panen umbes tunniks kuni pooleteiseks sooja kohta kerkima. Surun sõrmega kolm kerkimisauku, mitte ei tee risti peale. Lõpuks siis eelsoojendatud ahju, 200 ˚C juures tund aega on täiesti piisav.
Seejärel lasen 5 minutit väljalülitatud ahjus seista, võtan välja, tõmban märja käega pealt üle, panen 5 minutiks käteräti alla ning mässin leivapätsi niiske köögiräti sisse, kuni on täielikult maha jahtunud. Minu meelest aitab see niiskuse tasakaalu õigeks seada. Muidugi ei saa sellist poputamist teha kümnete leibadega, aga paariga annab küll.

Kuigi suu jookseb vett, tuleks õhtuse küpsetamise järel jätta söömine  järgmiseks päevaks. Ega ilmaasjata ei luba vanarahvas sooja leiba süüa, kuigi hirmsasti tahaks ...

Retsept on korrigeeritud 18. augustil 2012 ja 17.11.2019.

Kommentaarid

Tibu ütles …
Olen minagi proovinud ja inimesena, kel puudub igasugune tõmme leiva poole, ei saanud söömist lõpetada enne kui leib sai otsa. Ja Peenrarott pidi uue laari käima panema.

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes