Toit on (aja)lugu

Selleks, et sibulasupp, sibulapirukas, aga ka kotletid või ahjuliha hästi õnnestuks, läheb vaja häid ja aromaatseid sibulaid. Ikka selliseid, et koorides kole nutuisu peale tuleks. Tavalisest toidupoest võid osta küll ilusa väljanägemisega Euroopa erinevatest riikidest pärit sibulaid, aga neid koorides pole silmameigi pärast mingit muret:). Kui võrrelda Eestis ja näiteks Poolas kasvatatut, siis esimest palju korraga toorelt süüa ei saa, maitse on nii intensiivne. Eurooplaste puhul võib julgelt topeltportsu nahka panna, ikka ei saa midagi aru. Tekib küsimus, millised siis on head sibulad. Eestis tuleb kaasaegse sibulakasvatuse juuri otsida Peipsi äärest. Peipsiäärne sibul, kasvatatuna kõrgetel peenardel, annab rohkesti saaki, on tugeva maitsega, aromaatne ning õigete säilitustingimuste juures peab vastu peaaegu uue hooajani. Sellelt baasilt on tulnud ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudi söögisibula sort " Jõgeva 3" , mille aretajateks olid Julius Aamissepp ja Valve Jaagus ni...

Vasakult: tippsibul "Jõgeva 3", söögisibulad "Jõgeva 3", "Hercules" ja Peipsiäärne Eelmise aasta kevadel kirjutasin siin blogis ühe loo sbulatest , ehk siis millist tippsibulat valida, mis maitseks hästi, annaks korralikku saaki ja seisaks ka ületalve. Peab ütlema, et pealtnäha valikut ju on, kes tahab panna maha tippsibulat, saab seda teha, kes tahab kasvatada seemnest üheaastased nupsikud, võib ka selle ette võtta. Küsimus on alati, kas need sordid on kõige sobivamad. Kevadel kodumaistest köögiviljasortidest lugu kirjutades pidin möönma, et sel aastal sai siinse söögisibula "Jõgeva 3" seeme otsa juba väga varakult. Nii et poodidest vaatas vastu vaid tippsibulatest "Stuttgarten Riesen" ja "Hercules", mõnel pool veel midagi ning hulk mulle tundmatuid üheaastasi seemnest kohe suureks sibulaks kasvatatavaid sorte. Viimastega ei ole me ausalt öeldes katseid teinud, ehk peaks järgmisel aastal proovima. Seemnest kasv...

Selleaastane sibulalugu siis ehk et mõned täiendavad tähelepanekud sibulakasvatuse teemal. Varasemad sibulaheietused leiab SIIT ja SIIT . Nimelt polnud me varem proovinud koguda ise sibulaseemet. Kuna Peipsi sibula puhul (nii "Peipsiäärne" kui Jõgeva 3") on tegemist järjepideva taimelt taimele töötava paljundamisega, on seda kaunis lihtne teha. Nii et kui kellelgi on õnnestunud varuda näiteks head Piirissaare sibulat (olevat parim, teisel kohal on Varnja oma), võib seda rõõmsalt ise edasi kasvatada:). Juhul muidugi, kui on olemas sobiva mullaga maa, liiga liivane maa ei ole ka hea. Siiski soovitatakse oma kasvandust uuendada 4-5 aasta tagant (hankida uus seeme), et sort säilitaks oma head omadused. Seemnesibulate toestamine Piirisaarel (foto 2010) Sibula elutsükkel näeb välja nii, et esimesel aastal kasvab seemnest tippsibul, teisel tarbe- ehk söögisibul ja kolmandal moodustab õisiku, millest saab koguda uued seemned. Poest kevadeti tippsibulaid ostes me e...

Jõgeva 3, tagaplaanil on näha ka Peipsiäärse lillakaid mugulaid. September 2013 Nahkro talus. Et kevadine aialugu jäi seekord olemata, siis hüppan kohe sügisesse sibulate manu. Jah, ma armastan Eesti sibulat, jah, ma olen selle patrioot. Aga ma ei saa enam aru. Võib-olla ma eksin, tegelikult ma lausa soovin, et eksin. Järgnev õitsva sibula seeria on sellest, kuidas näeb välja sibula säilitusaretus Eesti Taimekasvatuse Instituudis juulis 2013 Kui ma eelmisel sügisel kilkasin soovist panna võrdluseks maha erinevatest Peipsiääre küladest pärit sibulaid, siis päriselt see nii ei teostunud. Mõneti õnneks, kuid sellegipoolest tahaks erinevaid proovida. Seda siis edaspidi. Lisaks tahtsime katsetada, kas ja kuidas Peipsi äärest toodud sibulatest ise kasvatatud seemnesibulatest kogutud mustadest terakestest saadud tippsibulad söögisibulateks sirguvad. Ja nüüd veel see toidukvaliteedikava kah. Kevadel oli meil kahte jagu tippsibulat: isekasvatatud "Jõgeva 3"...