Poirot`likult kartulivorstile lähenedes

Esimest korda elus tundsin kartulivorste sõlmides, et teen vale asja. See söök ei ole minu kandi jaoks ju tüüpiline!!! Süda puperdas ja hinges kriipis, justnagu oleks rebane ja läheks kanavargile. Aga nii ju tegelikult tegingi, katsudes näpata endale ühte tükikest Märjamaa kandi identiteedist.

Meie perel pole mitte tuhkagi pistmist Märjamaa ega tänase Raplamaaga üldse, seepärast ma nii tundsingi. Kui muidu võin teha kerge südamega mingit itaalia, vene või kasvõi läti toitu, mõtlemata, kas teen seda täpselt nii nagu kohalikud, sest õigest keskkonnast lahutab mind piisav kilometraaž ja kultuuriline distants, siis nüüd valdasid mind süümepiinad. Ma rikkusin selle toidu traditsiooni, kujundades kusagil teises Eestimaa otsas oma versiooni või õigemini oma ettekujutuse (ma vihkan sõna "nägemus", kuid siinkohal oleks see isegi kohane) neist vorstidest. Mis see on, arendus kindlasti mitte, pigem on see plagiaat või autentsuse solkimine käpardi poolt. Justnimelt autentsuse, mis on mulle igapäevatöös üks olulisemaid märksõnu. Ja justnimelt käpardi, sest leiutasin ise jalgratast, omamata selle juures kedagi, kes osanuks anda edasi autentseid kogemusi ehk mälu. Ma usun ise, et sain päris talutavalt hakkama, kuid ikkagi jäi midagi hingele kripeldama.

Kui minna ajas umbes kuu aega tagasi, siis kuulsin, õigemini lugesin esimest korda kartulivorstidest. Minu jaoks täielik müstika - pole varem kuulnud, nägemisest rääkimata. Isegi mu mitmed sõbrad-tuttavad, kelle käest oli meeles küsida, kehitasid õlgu. Veelgi sügavam müstika. Tallinnasse Sadama turule aasta lõpus kahjuks ka ei jõudnud, oleks muidu saanud sealt mekkida. Elevus täitis mu hinge, nii kangesti tahtsin proovida neid vorste valmistada, koostisainedki kogusin kokku - ostsin Tallinna Keskturult soolikapaki, Tartu turult sobiva liha, enda keldrist valisime kuldkollased kartulid, kööginurgast kastist suvelkasvatatud prisked sibulad ja  vürtsipoest sain täiesti kogemata isegi Märjamaa kandist korjatud majoraani (pärast lugesin pakilt silti:) ).

Kuna see Tartumaa kätelaiutamine, kuhu pikitud ka Pärnu- ja Saaremaa teadmatust, ei andnud mitte rahu, otsustasin väheke kartulivorsti jälgi uurida. Tegemist on äärmiselt huvitava toidufenomeniga - Eestis on selle kants eelpool mainitud praegusel Raplamaal ehk siis varasematel Lääne- ja Harjumaa aladel suhteliselt väike territoorium, kuid inimeste mälestustes kohtab selle jälgi täiesti juhuslikult ka mujal üksikute lugudega. On siis kartulivorsti idee näiteks Mulgimaale kandnud Raplamaalt pärit inimesed või on see muul moel suust suhu liikunud juttude najal üle võetud, oleks kindlasti uurimist väärt. Teisalt on põnev ikkagi, miks Raplamaal tehti selliseid, mitte aga tanguvorste.
Aliise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit", et algul olid meil levinud valged tanguvorstid, kartulivorstidest pole tal sõnakestki, kuigi ta jõuab toidutraditsioonide kirjeldamisel 1930-ndatesse välja. Kui verikäkkide sees oli veri täiesti normaalne koostisosa, suhtuti verivorstidesse hoopis teisiti. Sinna hulka peljati varasemal ajal vere lisamist, kuna kardeti looma hinge minemist toidu sisse, vere kasutamine vorstides levis alles 20.saj. ja on rohkem lõuna-eestlaste teema. Mõnel pool kaasnesidki verivorstide valmistamisega teatud rituaalid, et paluda andestust looma hinge eest. Õigustatult tekib küsimus, kas Raplamaal polnud mitte tegemist usust tingitud põhimõttega, kartulivorstid on ju verivorstide kõrval täiesti süütu toit. Nii et küsimusi on palju.
Võib-olla polnud usuga aga hoopiski mitte pistmist, äkki tuleb põhjuseid otsida hoopiski majanduslikest võimalustest, kasvõi loomataudidest kuni 1905.a. talupoegade mässamise ja selle eest karistamiseni välja. Täitsa teistmoodi vorstidel peab ju mingi põhjus olema, sellele, et keegi eksperimenteeris, kellelegi maitses ja uudis levis kulutulena, ma eriti ei panustaks. Ma otsiks pigem ratsionaalsemat lokaalset põhjust.
Ei saa mitte unustada ka fakti, et üsna sarnaseid kartulivorste (sisaldavad erinevalt meie retseptidest muna) tuntakse kui Leedu rahvustoitu. Äkki kuidagimoodi tekkinud seosed Leeduga? Sõdade ajal on ju kõik võimalik. Samuti on teada, et kartulivorsti tehti ka Rootsis. Needki kontaktid oleks loogilised.

Toored kartulivorstid

Nii jõudsin ma sama targalt tagasi algusesse, olles vaid suuremas segaduses kui enne. Töötanud läbi Märjamaa valla kodulehe, Pokumehe blogipostituse ja juhuslikult leitud teised retseptid internetiavarustest, koostasin oma retsepti, mis vastas inimlikumale kogusele. Kümme kilo kartuleid oli ikka liig mis liig:).
Palun minu retsepti suhtuda kui mitteoriginaali!

seasooli
2 kg kartuleid
0,5 kg läbikasvanud pekisemat sealiha
0,5 kg sibulaid
4 küüslauguküünt
soola
pipart
majoraani ja/või köömneid
tüümiani
rosmariini

Liha ajada läbi hakklihamasina või hakkida väikesteks kuubikuteks; kartulid, küüslauk ja sibulad töödelda köögikombainis peenemaks, aga mitte pudruks. Segada kõik ained omavahel, lasta pool tundi kuni tund maitsestuda ning toppida vorstid.
Selle viimasega sai lausa nalja. Meil on olemas vähemalt vanaema ajast kui mitte vanemad verivorstivalmistamise tarvikud, ehk siis veresegamise vispel, vorstitrehter ja vorstitoppimise pulk. Ei viitsinud aidast neid otsima minna, sestap läksime kergema vastupanu teed ning lõikasime plastikpudelist sobiva lehtri. Aga võta näpust, vorstisegu ei kavatsenudki soolikasse minna. Ei jäänud muud üle, kui ikka õiged riistad välja otsida ja vorstitegu läks nagu ludinal. Õige vorstipulk aga jäigi kadunuks, sestap toppisime vispli teise otsaga:). Otsad sidusin jämeda niidiga, vanasti pandi meil verivorstid kokku aga puust orkidega. Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanatädi neid puupakust terava noaga kohe mitu päeva voolis.
Osad allikad soovitavad vorste enne küpsetamist keeta, osad lubavad kohe ahju pista. Läksin seekord kergema vastupanu teed ning küpsetasin ahjus poolvalmis, nii et kergelt pruunikad, pärast praadisin pannil või ja hanerasva segus päris kuldseks ja krõbedaks.
Juurde passis muide kõige paremini mahe ja õrna aimatava palsamiäädika maitsega hapukoorekaste, milles segasin hapukoorele juurde suvel valmistatud tomatimöksi (palsamiäädikas on ikka tomati truu sõber:) ) ning Tamme talu "Hea supi ürdisoola".

Täiendatud 8.jaanuaril:
See esimene vorstitegu ei andnud rahu, proovisin uuesti. Esiteks - lisasin hullupööra suures koguses majoraani, natuke ka tüümiani ja veidike veel rosmasiini. Teiseks - liha ei lasknud enam läbi hakklihamasina, vaid pistsin köögikombaini, nii et jäid suuremad tükid. Ja kolmandaks ehk tegelikult kõige tähtsamana - toored vorstid keetsin, õigemini hoidsin keemistemperatuuri kandis (vedelik õige natuke võbeles) 20 minutit. Ja alles siis praadisin.
Ning nüüd tuleb tõesti krõbedate vorstikestega maiustades tunnistada, et selliseid kartulivorste kassid ostaksid:). Nurr;).

Ülal vasakul sinepiga ja all vasakul ketšupiga toorvorstid, paremal kartulivorstid.

Epiloog
Lisaks kartulivorstidele valmis ka hunnik sealihast toorvorste. Kui juba, siis juba, soolikaid oli ju 15 jooksvat meetrit:).

Ülal sinepiga, all ketšupiga vorstid.

seasooli
1,5 kg sealiha, milles ka pekki
0,5 kg loomaliha
100 g suitsupekki
3 sibulat
4 küüslauguküünt
soola
pipart

sinepit
teravamat ketšupit

Liha ja suitsupekk ajada läbi hakklihamasina, sibul ja küüslauk hakkida peeneks. Sibula võib kergelt õlis või rasvas läbi praadida. Maitsestada segu soola ja pipraga.
Jagasin selle "vorstitaina" kaheks, ühele osale lisasin sinepit, teisele Felixi Barbeque ketšupit.
Toppida vorstid ja keerata parajateks juppideks.
Mõistlikum oleks neid pannil praadida või grillil küpsetada, ahjus voolab rasv pigem välja ja vorstid jäävad veidi kuivaks.

Epiloogi epiloog
Et lõpetada pisut rõõmsamas võtmes, üks väga kelmikalt švipsis praevorstide retsept Jaan Koorilt:

816. Praad-vorstid.
Kümme naela mitte väga rasvast sea liha jahvatakse mitu korda läbi liha masina, pandakse siis kausi sisse. Nüüd lisatakse sinna juurde kaks naela õige peenikeseks lõigatud seapekki, soola, peenikest pipart, peenikest Inglis vürtsi, noa otsa täis muskaat õiekese pulbrit, suur õlle klaasi täis hääd õlut ja pool õlle klaasi piiritust, segatakse nüüd hoolega segi ja topitakse peenikeste selle jaoks puhastatud sea soolikate sisse, seotakse nüüd valge niidiga arvata nelja tolli pikkused vorstid.
Kui neid tarvis on, siis keedetakse neid esiteks veega ja pärast praetakse või sees panni pääl pruuniks. Sinna juurde antakse kartohvli puder ehk hapud kapstad.

Lõpumärkus.
Kui keegi on selle kartulivorsti tekke fenomeni lahendanud, oleks väga kena, kui seda teadmist ka teistega jagaks. Kasvõi siin.