Arenguvestlus iseendaga

Nii, aasta on täis ja sel puhul on tänapäeva inimesel tavaks olla kutsutud arenguvestlusele. Olgugi, et kasvõi iseendaga.

See on enesegi jaoks uskumatu, et tervelt aasta olen jutelnud toidust, aiast ja mõnedest tähelepanekutest meid ümbritseva elu kohta. Ja kui nüüd afišeeriksin laia joone ja kõva häälega, et teen seda 100% iseendale, valetaksin täiega. Ükski valedetektor ka ei usuks seda! Algul üritavad kõk värisevi hääli ja kätt südamel hoides seletada, et teiste inimeste arvamus ei lähe neile korda. Tahes-tahtmata sünnib aga kõik, mida üks eraisik internetiavarustesse üles otsustab riputada, puhtalt edevusest.

Kõigepealt pean ära õiendama aga aastataguse blogi sünniloo.
Kõiges on süüdi Frieda!!! Natuke üle aasta tagasi polnud mul vähimatki aimu blogindusest, toidublogidest rääkimata. Kui mingit retsepti taga ajades või mõnel muul põhjusel sattusin mõnesse seesugusesse, pagesin kiiresti. Julm ülestunnistus ja palun kergemat karistust! Siiski, paari blogi kiikasin (seal ei kirjutatud toidust:) ), aga puhtalt seepärast, et teadsin nende autoreid.
Ühel kaunil päeval lugesin Postimehest nupukest, et toimus Nami-nami isamaaliste tortide võistlus, mille ühe auhinnalise koha sai Frieda. Kuna ma tean Friedat aastatetagant, aga vahepeal olen tema tegemistega vaid vilksamisi kursis, kontrollisin kohe lehes olnud blogi aadressilt järele, kas see on ikka seesama Frieda. Õu mai gaad ja halleluuja!!! See vapustuselaks, mis mind tabas, oli ikka üle mõistuse! Kammisin Frieda blogi lugu-loohaaval läbi, pluss kõik teised ka, mille lingid ma sealt ja sealt edasi leidsin. Oma paar nädalat nägin välja justnagu äratehtud. Ja siis saabus äratundmine, et see ongi see, mida mul vaja on. Kaua sa jõuad lipikute, järjehoidjate, kritseldustega paberitükkide ja muu seesuguse seas mingitki mälu talletada. Vot selles osas ei ole ma sugugi mitte originaalne.

Nii et kõigepealt oli siis kana ehk siis mõte ehk siis ülekantud tähenduses mina, kellel tekkis mõte ...

Kana mõtles, et see kõik on imelihtne.
Muudkui muned, see tähendab vaaritad, klõpsid paar pilti, paned loo üles ja oledki happy. Tegelikkus oli väga kaugel sellest! Need inimesed, kes blogivad (minu meelest kaunis tobe sõna, aga see selleks) toidust, on nagu üks suur õnnelik perekond. Hinge ja südamega kirjutatud lood panevad ennast ka pidevalt pingutama ning uusi radu avastama. Sest ega vihasena pole köögis ju midagi teha:).

Üks teine põhjus blogi valimiseks oli ka see, et pikaaegse ametnikutöö juures tundsin puudust ... kirjutamisest. Üks asi on erialaste tekstide, ettekannete ja kirjade koostamine, mille juures tuleb kasutada siiski teatud piirangutega sõnavara, teine asi on aga kirjutada ilma sunnita. Ja mis kõige kummalisem, ma tundsin, et ei oska enam kirjutada. See oli õõvastav tunne tegelikult.

"... At their worst, blogs are the self-obsessed ramblings

of people who haven´t yet mastered

the art of the written world. ..."

ajakiri Delicious, aprill 2011

Teatud mõttes jooksis juhe kokku veel ka pildistamise osas. Olen pidanud tegema tuhandete kaupa töiseid fotosid, mille ülesanne on jäädvustada hetke seisukorda ühe või teise objekti juures. Enamasti on tegemist ruumis paiknevate suhteliselt väikeste staatiliste objektidega, mille pildistamine on niikuinii ebameeldivam kui õues loomulikus valguses. Muide, suurima hasardiga pildistan tillukesi meistrimärke metallesemetel (märkide läbimõõt 3-5 mm:) ), need on nii kihvtid! Objektipiltide juures ei ole oluline kunstiline tase, vaid pigem see, kas kujutis jääb selge, kas detailid või eritunnused on loetavad, jms. Lisaks et tasu sealt ka kompositsiooni otsida. Nii et toidule pihtasaamine on osutunud ääretult keeruliseks trikiks ning seetõttu meeldib mulle piltidesse lisada väikeseid kiikse või vahel suisa reegleid rikkuda.

Lõvid Luke mõisa pargis

Ma armastan kodumaist toorainet ja hooajalisust. Otse loomulikult on toitudes kasutatud traditsioonilised juurikad, sibulad, kurgid-tomatid, õunad, marjad ja maitsetaimed suuremalt jaolt pärit oma aiast. Kui vähegi võimalik, eelistame kasvatada Eestis aretatud meie tingimustele sobivaid sorte. Ja munad muidugi oma kanadelt. Liha pärineb erinevatelt kasvatajatelt, piim kas poest või Jõgeval olles meie küla ainsalt lehmalt.
Vahel tundub, et ma pean ennast justkui õigustama, et kasvatan siin aretatud tomatit, kartulit ja sibulat. Bolognade, Laurade ja Stuttgarten Riesenite reklaamist pimestatuna kiputakse tihtipeale unustama, et ka meil on needsamad asjad olemas. Ja palju kvaliteetsemal kujul. Kui piltlikult selgitada, siis niiöelda universaalset kartulit ei ole olemas, on salati-, pudru- ja lauakartuli sordid. Ja kui inimene pahandab, et talle müüdi vale kartulit, siis pole küsimus mitte kartulis, vaid sellessamas küsijas või veelgi hullem, müüjas. Ehk siis põhjus ja tagajärg peavad olema seotud, mitte paralleelselt kulgema. Asjal on ka teine pool, ehk siis sissetoodavate kultuuride mõju meie tavapärasele floorale, GMOd, võimalikud ebasobivad risttolmlemised, uute kahjurkultuuride levik (näiteks tuulekaer kui teraviljakasvataja õudusunenägu), jne. Oehh, jätan hetkel selle teema, aga põllumajandus on see, mis mind alati hellaks teeb.

"Sangaste" rukis

Üks teema, mis mind paelub pigem ajaloolase vaatevinklist, on meie esivanemate söögilaud. Ääretult huvitav on jälgida, kuidas erinevate roogade puhul saame rääkida nende geograafiliselt levikust ja valmistamise traditsioonidest. Samuti on põnev näha-kuulda-lugeda, kuidas need traditsioonid omavad erinevaid varjundeid kasvõi naaberkülades. Toit on kahtlemata üks meie rahvakultuuri osi, millesse tuleb austusega suhtuda.

Ja edasi? Kolm tilka verd on antud ja seda nii lihtsalt enam veeni tagasi ei topi. Kindlasti jätkan kodumaise tooraine kasutamise lainel, kindlasti võtan ette uusi otsinguid vanaemade retseptiraamatutes, vahel sekka ka muid jutte - isegi nuttu ja hala ning kindlasti räägin aiast. Hooaeg ju algamas! Ehk siis niikaua kuni hasarti jätkub.

Vanad head härjasilmad koos lusikatäie pestoga

Kindlasti ei pretendeeri blogid mingi ainsa tõe kriteeriumile. Ma arvan, et meiesuguste "ullikeste" ülesanne on vahendada ideid, emotsioone ja isiklikke läbielamisi selles karmis maailmas. Ja kui mõnele sellised mõtted meeldivad ja ta leiab inspiratsiooni, on päike jälle kõrgemal, taevas sinisem ja rohi rohelisem;).