Welfenspeise - autor välja, autor välja!
Ütlen kohe ette, et selle magustoidu valmistamine ei olnud niiöelda programmiline ettevõtmine, vaid täiesti juhuslik. Õigemini andis selleks ajendi mingit töös vajalikku märksõna guugeldades juhuslikult leitud veebilehe artikkel. Lugesin retsepti ja mõtlesin, et oo, kui lahe magustoit, peaks proovima. Kuri kiri retsepti all teatas, et retsept on selle naisseltsi autoriõigusega kaitstud. Teisiti väljenduses, kui teeotsa on pandud suur silt "ERAMAA, LÄBIPÄÄS OMANIKU LOAL" ja omaniku ning tema telefoninumbri tuvastamine on kohapeal võimatu, on see lihtsalt üks "geniaalne" silt. Ehk siis enne kaaskondsete ette keelamisega lehvitamaminekut tuleks selgeks teha, et keelamine eeldab ka endale esitatatavate tingimuste täitmist.
Hoolimata paralleelist teise valdkonda, tagasi põhiteemasse. Autoriõiguse vallas ilmus hiljuti üks põnev asjakohane uudis, kuidas kohus tunnistas ühe andmebaasi sisu autorikaitse objektiks. Olgem aus, enamus kaaskodanikke, kes pole autoriõiguse seadust tudeerinud (palju neid vabatahtlikke ikka on, kes kõiki seadusi jõuaks lugeda:) ), ei tule selle pealegi, et andmebaaside puhul otsustab selle kasutamise andmebaasi koostaja ja näiteks konkurentide poolt nende andmete loata kopeerimine on karistatav. Jääb ju mulje, et kui asi on avalik, siis ta on ka kõigile vabaks kasutamiseks.Tegelikult ei ole see nii.
Blogide või muude sarnase mõtteviisi alusel kokkupandud veebilehtede kohta ei ütle autoriõiguse seadus praegu otse ühtki sõna. Kuidas meie loominguline tegevus siis välja näeb? Kindlasti avaldame arvamust, kohandame või tõlgime algseid retsepte, jagame valmistamisõpetusi, paneme üles hoole ja vaevaga tehtud fotosid. Kindlasti on iga selline enda loodud sõnaline või visuaalne väljendus mõeldud isiklikuks, mitte äriliseks otstarbeks, kuigi tegemist on enamasti üldsusele suunatud "teosega" nagu avalik internet seda paratamatult võimaldab (kui blogi on parooli all, siis laiem üldsus sellest lihtsalt ei kuule). Tulles tagasi selle magustoidu retsepti ja valmistamisõpetuse juurde, siis karm kiri on täiesti asjakohane, tõlge või tuletus loobki aluse uueks autoriõiguseks, küll tuleb aga sealjuures näidata algse retsepti autor või päritoluallikas. Ehk siis üheksa korda mõõda, üks kord lõika, seekord jäi väheke puudu:).
Aga nüüd magustoidust. Pärit on see Alam-Saksimaalt ja seosub vana ning võimsa Welfenite suguvõsaga, mida on võimalik jälgida Euroopa võimuladvikus alates 9. sajandist.. Desserti olevat serveeritud Welfenite võimuloleku 200. aastapäeva puhul Alam-Saksimaal, autoriks üks Hannoveri kokk. Valge ja kollane kannavad endas piirkonna värve ning dessert olla väga maitsenud Braunschweigi ja Lüneburgi hertsogile Ernst Augustile (1629-1698). Roa nimetuse võiks ju tõlkida ka eesti keelde, kuid öelda "Welfenite roog" ei kõla kohe kuidagi. Nii et las ta siis jääb nagu on.
Tiitlitest hoolimata on tegemist lihtsa ja mõnusa magustoiduga, milles õhuline piimakisselli-munavalgevaht koos intensiivsema veinivahuga moodustavad võluva ja täiusliku koosluse. Natuke pliidiäärset sehkendamist küll on, kuid tulemus tasub vaeva täielikult. Allpool toodud kogusest jätkub kuni 8 maiasmokale.
Retsept pärineb siit.
5 dl piima 3 sl suhkrut
3 sl maisitärklist
vanillsuhkrut või vanillikauna või -ekstrakti
4 munavalget
4 munakollast
0,75 dl suhkrut
2,5 dl valget magusamat veini
0,5 sidruni mahl
1 sl maisitärklist
Kõigepealt valmistada valge kreem. Piim ja suhkur lasta keema, lisada väheses vees lahustatud maisitärklis ja lasta uuesti keema. Tõsta tulelt ja maitsestada vanillsuhkruga. Segada juurde teises kausis tugevaks vahuks löödud munavalged ja jätta jahtuma.
Veinivahu jaoks mikserdada munakollased kergelt suhkruga lahti, valada juurde vein (kasutasin seekord Põltsamaa Kuldset ja tulemus jäi külluslik ning aromaatne) ja sidrunimahl ning segada juurde maisitärklis. Madalal kuumusel otse pliidil või veevannil kuumutada segu pidevalt vispeldades, kuni hakkab vahtu minema. Kogu segu peab muutuma tihkeks vahuks, kuid ei tohi kokku minna. Nii et väheke passimist on kohustuslik. Seejärel tõsta nõu hästi külma vette, seda vajadusel vahetades ja vispeldada kreemi kuni selle jahtumiseni.
Serveerida jahedalt ja tingimata kihiliselt.
Kommentaarid
igati huvitav postitus ja väga põnev retsept, mida kindlasti tahan järgi proovida. Pean aga lähtuvat autoriõiguse seadusest mõned märkused tegema:
1. Autor saab olla ainult füüsiline isik, mitte aga juriidiline isik! juriidilisele isikule võivad küll kuuluda autori varalised (nt õigus teose levitamisele ja reprodutseerimisele) ja isiklikud õigused (st ta saab olla nende õiguste omaja) kas seaduse või lepingu alusel. Samas autori isiklikud õigused (nt õigus teose autorsusele, õigus autorinimele) on autorist lahutamatud ja neid ei saa autor loovutada (litsentsilepinguga on võimalik neid siiski kasutusse anda).
2. Toiduretsept kui idee ei ole autoriõigusega kaitstud (autoriõiguse seaduse § 5 punkt 1). Autoriõigusega saab kaitsta retseptide kogumikke ja retseptide kirjapandud originaalset teksti. Kokaraamatute kogumike ja tekstide kasutamine internetis ei ole ilma autori nõusolekuta lubatud. Juhul kui retsepte ise kirjeldada, siis võib neid internetis kättesaadavaks teha.
3. Autoriõiguse seaduses (AutÕS) käsitletakse kahte liiki andmebaase: 1) andmebaase, mis on kvalifitseeritavad teosena (AutÕS § 4 lg 3 p 22), ja 2) andmebaase, mille tegemiseks on tehtud teatud investeeringud (AutÕS ptk VIII1) ja mida kaitstakse nö sui generis õigusega.
Andmebaas AutÕS § 4 lg 3 p 22 tähenduses on süstemaatiliselt või metoodiliselt korrastatud iseseisvate teoste, andmete või muu materjali kogu, mis on individuaalselt kättesaadav elektrooniliste või muude vahendite abil. Andmebaasi mõiste ei hõlma selle tegemiseks ega käivitamiseks vajaminevat arvutiprogrammi. AutÕS alusel kaitstakse autoriõigusega andmebaasi, mis oma sisu valiku ja korralduse tõttu on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus, ning ei kohaldata mingit muud kriteeriumi.
4. Toidublogi lähebki enamikel juhtudel eelmises punktis toodud andmebaasi esimese variandi alla. Ja tegemist on teosega hoolimata sellest, kas see blogi on parooliga kaitstud v mitte.
5. Fotod on samuti kaitstud ehk foto on iseseisev teos (AutÕS § 4 lg 3 punkt 17).
PS soovitan külastada ka veebilehte www.autor.ee, kus on väga eha ülevaade IO kohta.
Tervitades,
Silja
Minu jaoks on elementaarne, et infole, mida ma pole ise välja mõelnud, tuleb lisada allikaviide. Selle tegematajätmisest tekib kas paras segadus või kahmab uue teksti koostaja endale õigused, mis talle tegelikult ei kuulu. Teaduse, kirjanduse ja kunsti puhul on süsteem paigas ja reguleerib ennast ise, interneti puhul vajab aga kindlasti veel selgemaksrääkimist.
tervitan eeskõnelejaid väärt info eest ja retsept on igati lahe :)
Kui sulle sobib ,siis panen sinu blogi oma listile ,et retseptidest ideid ammutada .
Olen alati viidanud ,kelle käest ideed saan ,nii et pole piraatlust ,ega võõraste sulgedega ehtimist.
Edu ettevõtmistes
Eks see looming ole jah natuke hell ja segane teema, millal ta siis on eriline ja millal mitte. Ülle, mina kui mittelambakasvataja naersin selle survepesuri näite üle, aga ma usun, et sel hetkel, kui sina sugeda said, ei olnud üldse mitte naljakas. Paljud asjad leiutatakse või avastatakse üksteisest sõltumatult mitmes eri kohas mitme eri inimese poolt. Ja neil kõigil on õigus. Paljud asjad lihtsalt on nii loogilised, et "ainupatenti" on raske kellelegi anda.
Ja-jaa, Britt, enda looming on tõesti eriline:). Tundub ju muidu nii loogiline tegevus, eks:).
eks see autoriõiguste teema on selline veidi segane ja vajab selgitamist:)
arvan samuti, et see on elementaarne viisakus, kui blogisse just mitte-enda välja mõledud v väga põhjalikult muudetud retsepte panna, siis tuleks ikka korrektselt viidata!