Linda Petti pärand

Kui Eva-Kaia tegi ettepaneku kirjutada Eesti Rahva Muuseumi blogisse külalispostitus Linda Pettist (1918-2000), tundus see väga põneva väljakutsena. On ju see nimi tuttav kokaraamatute kaantelt, süüvides aga põhjalikumalt daami (no kuidas nimetada kübaraga prouat oma pruunist saepuruplaadist töölaua taga, säravi silmi porruvart käes hoidvat!) pärandisse, avastasin, kui fanaatilise ja laheda inimesega oli tegemist.

Linda Martinsoo (Petti) tuttmütsi ja salliga, ERM Fk 2942:164, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/1626204

"Ema ütles ikka: inimesel peab olena üks kindel mõte ja püüdmine." /tsitaat päevikust/

Linda Petti, kes sündis Pajusi vallas samal aastal, kui loodi Eesti Vabariik, elas liiga vara ehk mõtles oma ajast ees olles. Samal aastal sündis veel Elle Reeder, Salme Masso oli veidi vanem, Laine Remmelgas aga noorem, Hilda Ottenson kuulus peaaegu eelmisse põlvkonda. Igaüks neist leidis Eesti kokandusmaailmas oma koha. Minu põlvkond mäletab veel neid nägusid ajakirjadest või saatest „Vaata kööki“, nooremate jaoks õhkub tolleaegsetest kokaraamatutest kas nostalgiat või tunduvad need lihtsalt igavatena. Peegeldab ju iga kokaraamat oma ajastu võimalusi, nii tooraine valikus kui selle lugeja jaoks apetiitseks muutmisel. Aga mida sa muudad, kui raamatus on vaid kümmekond fotot!

Linda Petti juubeliks põdraliha tükeldamas, ERM Fk 2942:335, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/1628361

"Kui alustasin "Muna" fotodega 85. a suvel, olin "alles" 66 ja tundus, et oh küll ma jõuan veel palju. Nüüd järsku saan juba 70 ja "Kartulgi" veel ilmumata." /tsitaat päevikust/ 

Hoolimata sellest, et toiduainete tehnoloogiat õppinud Linda Petti oli uurinud vitamiinide mõjusid, sai tema kireks gastrosoofia. Selle sõna mõtles ta ilmselt ise välja,  tähenduseks midagi gastronoomia ja filosoofia vahepealset. Reaalsuses tähendas see põhjalikku süvenemist mitte ainult Eesti toidukultuuri. „Olen rohkem idealist kui süvauurija“, iseloomustas ta ennast. Tema päevikud ja märkmeid täis kritseldatud raamatud on hindamatu allikas nõukogude perioodi Eesti toidukultuuri ajaloo uurijaile. Lisaks faktidele kumab läbi autori põhjatu huvi ja erudeeritus.

"Mehe iseseisval toiduvalmistamisel on tegelikult kaks lähemat eesmärki: esiteks saad end toita mitmekesisemalt, s.t tervislikumalt, teiseks hoiad kerge tegevuse läbi kodus end õllepoest eemal."  /Poissmeeste kokaraamat, 1996/

Linda Petti hakkas raamatuid kirjutama alles pensionipõlves, enne seda möllas ta praktikuna toiduainetööstuses ja restoraniäris.  Aga milline tulistamine siis algas - praktiliselt igal aastal raamat kui mitte rohkem! Tegelikult kirjutas ta oma raamatuid teises keeles kui tema kaasaegsed. Lugejana tunnetan ma justkui autori vestlust lugejaga ehk tuues paralleeli kaasajaga, sobiks ta ideaalselt tänapäevasesse blogimaailma. Võtke kätte mõni tema raamat ja te saate aru, mida ma mõtlen. Ainult ühest asjast on kahju, et nii paljudest allikatest kokku pandud materjali puhul oleks tahtnud raamatute lõpus näha kas viiteid või kasutatud kirjaduse nimekirja. See on aga võib-olla minu kiiks. Hoolimata sellest, et mahlase kirjastiiliga saatetekstid on kirja pandud oma paarikümne aasta eest kui mitte varem, pole neis põrmugi vanamoodsust või piiratust, otse vastupidi – tunda on vaimustust, tunda on peent huumorit.

Lilian Kosenkranius ja Linda Petti telesaates "Vaata kööki", ERM Fk 2942:10, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/1624432

"Kui hea oleks olla maaköögis. Pliidil keeb midagi, kas mulgi kapsad või hernepuder." /tsitaat päevikust/

Mida ta meile siis jättis? Tema sulest ilmus 1978 kuni 2002 (nagu näha, kirjutas ta kõrge vanuseni, nii et midagi ilmus suisa pärast surma) terve hulk väga põnevaid kokaraamatuid, lisaks oli ta juba varem kirjutanud või osalenud kaasautorina erinevate brošüüride koostamisel. Ilma temata poleks olemas pommut – baklažaani kodusemat vastet. Ilma temata oleks aken maailma raiutud väheke hiljem, pean siin silmas 1990. aastate teisel poolel ilmunud erinevaid rahvuskööke tutvustavaid retseptiraamatuid.
Oma päevikusse pani ta kirja, millised on parimad toiduainete kombinatsioonid. Hoolimata üle piiride vaatamisest, alustas ta nimekirja rukkileivast ehk kõige parem on soe leib värske või ja soolaga.

"Ehk tuleb aeg, mil meiegi leiame oma kauplustes müügil selle ülimalt väärtusliku toiduaine [jutt käib mandlitest]."  /Roosõielised Linda Petti köögis, 1992/

Valides selle loo juurde midagi Linda Petti rikkalikust retseptivaramust, jäi see lause peas kummitama ning pilk jäi peale lihtsale mandlikoogile. Mõeldes tagasi 1992. aastasse, polnud meil tõesti mandleid müügil. Mäletan, et vedasin oma tolleaastaselt ülelombi reisilt kaasa terve suure kotitäie mandleid, mida siis jaokaupa kasutasin. Tänasel päeval on aga mandleid saada nii tervelt, kooritult, puruna kui jahuna. Isegi mu Tartu kodupoodi on ilmunud müügile lausa kahte sorti mandlijahu!

Niisiis leidsin, et just see roosõieliste raamatust pärinev retsept oleks kohane meenutamaks Linda Pettit, kes armastas kvaliteetset toorainet ja kes armastas võid!

Minu poolt väike lisandus rabarberi näol, aga väga hästi sobivad ka pohlad või jõhvikad.

150 g võid
1 dl suhkrut
3 muna
2 dl jahu
1 dl jahvatatud mandleid või mandlijahu
1–2 rabarberivart
mandlilaaste

Vahusta pehme või suhkruga, lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Lisa õhulisele võivahule jahud, sega ühtlaseks ja vala hoolikalt võitatud või küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi. Viiluta rabarber ja puista tainale, lõpuks riputa peale mandlilaaste. Küpseta 200 kraadi juures 35–40 minutit, kuni kook on läbi küpsenud.

Maitseb kõige paremini leigelt. 

*     *     *

Linda Petti kokaraamatud (lisaks veel väiksemad brošüürid, postkaardikomplektid, jms):

Juust - 1978, 2.trükk 1984

Piimatooted laste toidulaual - 1980

Munatoite – 1987

Toite tahkest leivast ja saiast - 1987

Kartulitoite. Kartul - meie teine leib - 1989

Roosõielised Linda Petti köögis – 1992

Meie kalad meie laual – 1993 (koos Ervin Pihuga)

Perenaise leksikon – 1993

Tomat ja tema sugulased - 1993

Hiina köök - 1995

Koduköök. Karvaseid ja sulelisi Linda Petti köögis - 1995

Prantsuse köök – 1995

236 kartulirooga – 1995

Supipiibel - 1995

Austria köök - 1996

Poissmeeste kokaraamat – 1996

Itaalia köök – 1997

Mitu uut ja maitsvat suutäit : pastatoidud - moodsa perenaise aega säästev trend; muudki suupärast võõrsilt – 1997

Ühepajatoidud ja vormiroad - 1997

Lihatoite: sealihast, lambalihast, loomalihast, vasikalihast, ulukilihast – 1998

Tere, Ameerika : kulinaarne teekond jänkidemaal- 1998

Jaapani köök : eksootiline ja tervislik - 2000

Ameerika köök - 2002

Linda Petti perekond andis 2007.a Eesti Rahva Muuseumile üle tema isikukogu, milles on ligi 200 säilikut - fotod, päevikud, erialased dokumendid, jne. Kogus leiduv lustlik fotomaterjal on suures osas digiteeritud ja muuseumide infosüsteemis www.muis.ee nime järgi otsingu kaudu nähtav.