Toit on (aja)lugu

Kas pole mitte tore, et ilmataat pakkus vabariigi sünnipäevaks oma ilusaima ilma, mis tal üldse varuks on :). Kargele hommikule vaatamata, kus unesegasena aknatagust termomeetrit vaadates tundus 18 külmakraadi brrr õudusena, on praeguseks saanud lausa palav ilm. Lauspäike, ei ainsatki tuuleõhku, tilkuvad jääpurikad, mida veel tahta :). Ja 18 kraadist on päikese toimel saanud vaid 3. Õhkamisest-ohkamisest õhtuöögi suunas mõeldes ei ole hilja panna ahju üks kosutav küülikupraad. Prae kasuks räägib veel see, et küpsemiseks kuluvad tunnid annab jätkuvalt õues hullata. Hautamisel lisatav hõõgvein annab kergesti mõjutatavale küülikule juurde vürtsikasmagusat mekki ja seller sutsu iseloomu. Ja laudlina olgu pärast tänasele kohane! 1 küülik 1 dl jahu 0,5 tl kuivatatud tüümiani 2 tl soola musta pipart 50 g võid 2 suurt sibulat 1-2 sellerivart 3 küüslauguküünt 2 loorberilehte 3 dl hõõgveini 4 dl kanapuljongit või vett hakitud peterselli Serveerimiseks: suhkruhernekaunu ...

Kolm märksõna: vabariigi aastapäev, vein ja eelistatavalt magus amps. Selline ülesanne siis, mille lahendamisel pakkusid abi Dansukker erinevate suhkrutega ja Veinisõber oma veinivalikuga. Kusjuures võrrandis oli teada vaid y ehk vein: minu osaks jäi Arvina Riesling Itaaliast. Vein on karge ja puuviljane ning võitnud lausa kolmanda koha Itaalia Rieslingu konkursil “Giornate Del Riesling Alto Adige Nuturno”. Ülesande muudab keerulisemaks teadmine, et veini soovitatakse küll juustude ja kala juurde, kuid millist magusat võiks kompanjoniks pakkuda ... Nüüd siis kaks ülejäänud tingimust. Mõeldes Eesti Vabariigi peale ei taha kuidagi teha desserti või kooki, mille põhitooraine oleks ei-tea-kust kaugelt, pigem ikka lähedalt, pigem ikka midagi oma. Nii rändas mõte astelpajule (kangesti tuli tahtmine pilvede tagant päikest näha!), aga et kaks särtsakat osapoolt suus vaid elektrit ei toodaks, lisasin puhvriks tumedat šokolaadi. Toimis! Astelpaju-porgandikoogike Porgandi-muret...

Kui see tort sisaldaks kirsiviina (Kirschwasser), võiks seda nimetada otse Schwarzwaldi tordiks ( S chwarzwälder Kirschtorte , Black Forest Cake ). Kusjuures see bläkk forest mõjub märksa salapärasemalt:). Tegelikult koogis kirsiviina pole, nii et jääme märksa maalähedasema ja vähemsalapärasema nimetuse juurde. Et eesti keeles kutsutakse seda kooki ka Mustametsa koogiks, siis mõni aeg tagasi paralleelina kõrva jäänud Tihemetsa Tiinale oleks see kook kindlasti istunud, brigadir Priidust ja zootehnik Sassist rääkimata, kes oleksid Tiina pärast olnud valmis või koerapöörirohtu võtma:). Et meie kook ei kahjustaks tervist (kui vaid üledoos välja arvata), siis koerapöörirohi arvesse ei tule. See-eest on aga rikkalikult vahukoort ja kirsse. 3 muna 1 dl suhkrut 3 sl magustamata kakaopulbrit 4 sl jahu 2 sl kartulitärklist 1 tl küpsetuspulbrit 3 dl vahukoort 2 sl suhkrut 0,5 tl vanillsuhkrut 300 g Saida magusat kohupiima või mõnda muud magusat kohupiimakreemi 1,5 dl tervete ma...

Mida me täna teeme? Kui Joonas Koppel vuristas ühel kaunil õhtul Maitseelamuse kojas ette roogade nimekirja, mis sel õhtul tuleb koos valmis teha, ei suutnud keegi meenutada isegi tema eelviimast fraasi, esimesest rääkimata. Põhiteemaks oli kala, seda teadsime juba enne. Talle iseloomulikult (vt näiteks veidi enne Tartu dessanti Tallinnas Sadama turul aset leidnud pop-up restorani meeleolu SIIT ) koosnes see menüü hirmkeerulisena tundunud lugematutest osakestest, mis tegelikult nii hirmkeerulised polnudki. Iga detaili taga peitus vaid mõni tehnoloogiline trikk või lihtsalt nipp. Peab tunnistama, et mõned asjad jäid siiski ka saladuseks, kui härrased OKO-st toimetasid paari käigu ajal üksi köögis ja ei lasknud sinna kedagi ligi. Lühidalt öeldes: viis käiku, kolmteist kohta laua taga ja ühtlane kultuurkiht peaaegu et kõigist nõudest, mis kojas leiduvad, lisaks mõõtmatu ökoloogiline jalajälg. Kultuurkiht oli mõistagi mustadest nõudest! Kunsti nimel tuleb ju kõigeks valmis olla,...

Ma ei tea ühtegi teist päeva aastas, kui eestlased löövad käed puusa ja igaüks teab väga täpselt, millised peavad ühed õiged vastlakuklid välja nägema. Justnimelt "õiged":). Kui muidu loeme-kuuleme itaallastest, kellest igaühel on seisukoht, kuidas ühte või teist toitu tuleb valmistada, siis eestlased peavad küll traditsioone oluliseks, kuid seletavad neist ilma suurema kisa-kärata. Huvitaval kombel tekitavad aga vastlakuklid pea üldrahvaliku diskussiooni:) Jagunetakse kaheks, ehk ühed on kukkel-vahukoor parteist ja teised eelistavad kukli ja vahukoore seltsis midagi veel. Kusjuures esimesed peavad oma varianti ainuõigeks, traditsiooniliseks ja mis kõik veel. Tuurid on peaaegu samad kui presidendivalimistel ja kired möllavad halastamatult. Millised on aga need "õiged" vastlakuklid? Et asi oleks algusest peale klaar, siis mina kuulun pigem sinna teise parteisse ehk et kuklikaane all peaks leiduma lisaks vahukoorele ka midagi hapukamat, et tasakaalustada muidu üsna...