Ehtsast toidust, AD 2019

Selle pealkirja peale võiks ju küsida, kas on mitteehtsat toitu ja kas on vahe ehtsal ning mitteehtsal toidul. Loomulikult ei tule juttu butafoorsest toidust, mida näidatakse filmides või teatrilaval. Kogu toit, mis ära süüakse, on ehtne, kuid vahe on selles, kas me teame, kust see on pärit või on tegemist anonüümse suurtööstuse toodanguga.

Niisiis tuleb juttu sellest toidust, mille kasvataja või tootja nimi ütleb midagi. Või veelgi enam, see on ise kodus tehtud. Kõlab natuke narrilt, kuid viimane on kohati haruldane. Seetõttu meeldis mulle väga tänavune Eesti Talupidajate Keskliidu üleskutse katta jõululaud väiketootjate ja talutoiduga. Kerli mõte, et taludes südamega valminud kodumaine toodang mõjub kui päike toidulaual, on nii armas ja soe. Meil oli näiteks laual Säga-Aaviku talu punasest hapukapsast keedetud jõulukapsas ja kartulisalat tänavuse Tahkuranna kurgifestivali võitnud Marje marineeritud kurkidega. Ja enne pühi keetsin võluvat veisepada meie oma kandi Andrese talu lihaveisetükist, seltsiks Juhuse pruulikoja uus tummine talveõlu. Oi Jeerum (nii selle õlle nimi on :) ), oli maitsev küll.

Minu jaoks on see aeg, mil aias kasvas kogu vajalik köögivili ja laudast sai nii mune kui liha, osaliselt möödas. Siga nimelt ei peeta enam ja kanad surevad vanadusse. Lisaks on soovid võtnud laiemad mõõtmed ning osa puu-ja köögivilja ei kasvagi lihtsalt meie laiuskraadil. Kuigi, kuuldavasti on näiteks bataat juba kodunemas ning kaugel need apelsinisaludki on :). Sellegipoolest võtan enne jõule ette verikäki- ja -vorstiteo ning küpsetan mõneaastase vahe järel taas leiba. Nende kahe viimasega kaasnesid tänavu ootamatud emotsioonid. Veretoitude tegemisel ei olnud suurim probleem mitte vere saamisega, vaid õige odrajahu ja -tangude leidmisega. Jah, tõesti!!! Hea hulk aastaid olen olnud Kivisaare veski toodete truu austaja, nende odrajahu oli täpselt see õige ning jõulude eel tehti väga hea kvaliteediga spetsiaalset puhta lõikega vorstitangu. Kuna tänavu neid saada polnud (loodan väga, et Kivisaare silt on ükspäev jälle tagasi), tuli otsida alternatiivi. Tunnistan ausalt, teiste veskite tooted ei olnud need mis vaja. Jahu jahvatus ei sobinud, tangud kippusid olema liiga purused ja peened jne. Anonüümset poekraami ei tõusnud käsi aga kohe ostma. Just sellepärast, et ma ei tea, kustkandist ja kelle põllult tooraine pärit on. Tangude osas ei jäänud lõpuks siiski muud üle, kui osta Rimi Basic Lätist pärit toode. Mismõttes!

Sellega seoses tekkis paanika, et küsimus pole mitte toidu kättesaadavus, vaid traditsioonilise toidu kättesaadavus. Ma ei saa kusagilt kodumaist kvaliteetset odratangu, millest verivorsti teha! Mõni aeg tagasi jäime tuttavatega mu hernesupipostituse üle arutlema, et meie praeguses ühiskonnas ei ole "suunamudijaks" mitte põlvest põlve edasi antud traditsioonid, nagu me soovunelmais tahame veel mõelda, vaid kaubandus. Kusjuures seda ei tehta ju teadlikult, vaid kuidagi kogemata. Milleks tangud, kui enamus teeb kruupidega, sest poevorstidest on rõhuv enamus kruupidega. Aga nii on ju kogu aeg tehtud! Üksnes mõni üksik väiksem lihatööstus teeb ka tangudega. Odrakruupidega poleks mul muide sellist paanikat tekkinud, kõikide mu lemmiktalude tootevalikus olid need olemas ja pealtnäha väga ilusad. Või seesama hernesupp, mida toodavad hetkel vaid Põltsamaa ja Salvest ning mis on kollastest hernestest. Inimese mõtlemisel on omadus kohanduda ning kui on pidevalt midagi olnud, tekibki tunne, et see on ainuõige. Seega, mitte enam kodu, vaid pood või poe valmistoidulett on need, mis kujundavad meie suundumuse. Toiduajalooga tegelejana tekib kohe küsimus, kas ja millal on traditsioon murdmist väärt? Ja kas pole see mitte ohuks meie põlvest edasi antud toitude jätkumisele? "Ah et see lapik kotlet ongi nüüd verikäkk?", imestab üks, kes on terve elu harjunud poekäkiga ja nägi esmakordselt kodustehtut.

Või rukkileib, see meie köögi algus ja lõpp. Kui ma kümmekond aastat tagasi hakkasin leiba küpsetama, valmisid esimesed pätsid Tartu Milli rukkijahust. See oli hea ja turvaline, ühtlase kvaliteediga jne. Ühesõnaga algajale küpsetajale ideaalselt sobiv harjutamiseks. Niipalju, et minu rukkileivas ei ole seemneid ega linnasejahu, vaid üksnes köömned. Pärast seda, kui mu tuttav leivameister Katre näitas ühel Sangaste rukkipäeval, kuidas erinevatest jahudest valmistatud tainad välja näevad, kadus mul igasugune tahtmine poejahu edasi kasutada. Just sellepärast, et see oli nii anonüümne, erinevate sortide segu. Ma pole veel kohanud, et ükski suur jahutööstus kirjutaks jahupaki etiketile, mis sorti viljast on see jahvatatud. See poleks võimalikki. Nö poejahust tainas oli hall, asfaldikarva segu, mil ei olnud lõhna. Küpsenud leival puudus leivalõhn!!! Kas see pole hirmus? Muide, poeleibadel ei ole samuti lõhna. Või peabki seepärast kõikvõimalikke lisandeid kasutama, et tootele mingitki iseloomu anda? Ja ma ei imesta, et leivatarbijate hulk langeb, sest miks ma peaks sööma sellist kraami. Ei ahvatle kuidagi. Hea näide on Leiburi esimese koduleivakonkursi võitja Triin Kuusi leib, mis jõudis temanimelise leivana ka tootmisse. Triin küpsetab Kaarli talu jahust tegelikult imemaitsvat leiba, mis poeleivana oli täiesti tundmatuseni muudetud. Leib on aga elav organism, ta on justkui pereliige. Tänu Katrele jõudsin tema lemmiku Loona veski jahuni, mis on jahvatatud "Sangaste" rukkist. Sellest jahust tainas jääb ilus helepruun, käe all pehme ja siidine ning mis kõige tähtsam - leival on lõhn! Läks veel aega, kuni jõudsin Kaarli talu jahuni. Täpselt samamoodi "Sangaste" rukkist. See on nii armas, kuidas perenaine Kadri kirjeldab igal aastal uudseleiba küpsetades, kuidas selle või tolle aasta viljast jahu käitub. On ju iga aasta klimaatiliselt erinev, seega ka vili ja sellest jahvatatud jahu. Hoolimata sellest, et langemisarv on kõige tähtsam näitaja ning emotsioonid tuleb kõrvale jätta, nagu Vahur Kukk mulle kunagi ütles, on raske seda mitte teha. Pealegi mina tavaostjana neid numbreid ju ei tea. Näiteks tänavu Loona jahust leiba küpsetades jääb see poorsem ja pealt lamedam, Kaarli jahust aga tihkem ning kena ümara mütsikesega. Jumal tänatud, et meil on olemas Muhu leib, mis paikneb koduleiva ja poeleiva vahepeal ning aitab alati, kui koduleiba mingil põhjusel pole.

Lõpetuseks minu tänavu suurima vau-efektiga tootest - põldoakrõpsudest. Põlduba on tavaliselt populaarne suvel, kui saab keeta noori kaunu koos soolaga ning küll on mõnus neid kas niisama või õlle kõrvale nokkida. Talvel võib puhastatud ube samuti keeta, aga nii populaarsed need enam pole. Vastlapäeva paiku keedetud oasupp pole ka enam eriti moes, kuna keeb kauem kui hernesupp ning on pealegi porikarva ollus. Sestap on aedoad ja mistahes konservoad märksa enam kasutusel. Oad on aga kasulikud ja kuuluvad sügavale meie toidupärandisse. Sestap tabas mind hiljuti peaaegu heldimushetk, et see ongi täpselt see, mida on mitu aastat otsitud - kuidas propageerida ajaloolist toidupärandit kaasaegsel moel. Mulke Crisps (kes on ka Mulgi Väiketootjate Liidu üks initsiaatoreid) tuli nimelt välja röstitud oakrõpsude sarjaga, kuhu kuuluvad juba tuttavate soolaoakrõpsude kõrval äkilised (tibakese tšilliga) ja meega krõpsud. Täiesti geniaalne!

Seega, ehtsas talutoidus on ehedust, iseloomu, rohkelt käsitööd ja loomingut, mida me ei pea ostma, kuid võime, kui ise ei oska või ei jaksa teha. Samas, toorainet tasub osta just taludelt, tasub kõrvutada samaväärset suurtootmise ja väiketootmise jahukotti ning teha oma otsus. Ma usun, et talutoodetega antakse kaasa üks pisike nähtamatu pakike õnnehormoone, sest kuidas muudmoodi seletada, et niisugused tooted muudavad inimese rõõmsamaks.

Õnne ja rõõmu uueks aastaks!