Toit on (aja)lugu

  Tegelikult on see halenaljakas lugu sellest, kuidas väikesed vajadused inimest mõjutavad. Asi sai alguse sellest, kuidas ma kavatsesin puhkuse ajal Jõgeval teha külalistele aiapeo jaoks apesinisorbetti. Mõtlesin eelmisel nädalal Tartu kodus, et ei hakka Cointreau pudelit Jõgevale vedama, küll ma sealt uue ostan. Aga vat ei olnud osta kusagilt! Kõik suuremad kaubandusketid on siin küll esindatud, kuid apelsinilikööri ei üheski. Meie pool vabatahtlikus pagenduses viibinud ema õde oli pehmelt öeldes ehmunud, kui ma turtsusin ja plärtsusin pärast igast poest välja astumist. Suures kassiahastuses ostsin lõpuks pudeli Vana Tallinnat, kodus järele mõeldes leidsin, et seda apelsinide ja piparmündiga kokku panna pole ikka kõige parem mõte. Nii sündis hoopiski arbuusisorbett. Sellest moraal - kui kuidagi ei saa, saab hoopis paremini:). 1 dl vett 1,5 dl suhkrut arbuusi viljaliha ja maasikaid meelepärases vahekorras purustatuna kokku 0,75 l 3 oksa värsket tüümiani 0,5 dl Vana Ta...

No nii, jäätis nagu poe oma:). Niimoodi mõmisesid päris mitu inimest, kes selle jäätisega maiustasid. Poe omaga samastamine tähendas, et jäätis oli sama kohev ja siidine nagu karbiga kojutoodav harjumuspärane šokolaadijäätis. Ja kirsimoosi triibud, sekka mõni terve kirss ka, ainult kasvatasid magustoidule plusspunkte. Tegelikult oli selles kõiges "süüdi" asjaolu, et suurema osa vahukoorest lisasin muna-piimamassile kergelt vahustatud kujul. Tuleb ikka uskuda, mida teised on läbi teinud! Üks mu sõber tavatseb öelda, et ma muidu ei uskuvat, kui seda telekas üle ei ole kinnitatud. Nüüd olid teleka asemel teised toidublogid:). Ja muidugi on süüdi ka kirsimoos, millest ma varasema kirsikoogi juures juba piisavalt õhkasin. 4 munakollast 4 sl suhkrut 3 dl piima 4 dl vahukoort 100 g tumedat šokolaadi kirsimoosi Munakollane mikserdada suhkruga tihedaks heledaks vahuks. Piim koos 1 dl koorega kuumutada peaaegu keemiseni, segada pidevalt vispeldades munavahu hulka ning kuumuta...

4 päeva jäi kahest kuust puudu:). Igal aastal on lootus, et vast saab jaanipäevaks aiast värsket kartulit, aga alati juhtus see ikka pärast jaanipäeva. Nädal tagasi ei andnud uudishimu järele ja tõmbasime oma eriti eksperimentaalses aiaosas ühe pesa üles. Eufooria lahtus õige pea, sest oli vara veel. Täna aga otsustasime, et maksku mis maksab, õhtuks sööme värsket kartulit ja asi mutt. Meie aias kasvatatavatest sortidest on varaseim vana hea sakslaste "Adretta" , mis on hästi mure ja suussulav. Ma saan aru, et tänapäeval peetakse paremaks ja ilusamaks selliseid sorte, mis ei lagune ja säilitavad pärast keetmist oma kuju, kuid minu hinnangul on sel juhul tegemist nn seakartuliga. Õige kartul on mure ja kahvliga murdes laguneb kergesti tükkideks. Mõistagi on lauakartul ja salatikartul eraldi sortidest, nii salatiks kui praetaldrikule passib väga hästi kodumaine "Maret" , mis on veidi hilisem kui "Adretta". Nii saigi jaanipäev lõpetatud täiusliku suvetoidu...