Toit on (aja)lugu

Uhh, väljas on külm, hommikul oli 9 kraadi. Ühel päeval tundsin kurgus suisa sellist olemist, mida nimetatakse kurguvaluks ja mis tavaliselt eelneb nohule. Veidi tohterdamist ja tundmuseks see õnneks jäigi. Vot mida teevad ootamatud tsüklonid ... See aga ei tähenda, et jäätisest tuleks täielikult loobuda. Üks sorbetitegu siiski veel, õunaajal mõistagi õuntest, kaneeline soojenduspadi kaasas:). Kommentaariks, et minu lemmiksort õunamoosi ja -kookide tegemiseks on "Valge klaar", kuna ta on suurepärase maitsega ning laguneb kergesti. Õunatükid, mis jäävad nagu puutükid, on koogi sees ju päris ebameeldivad. "Antonovkad" ja osad sibulõunad on samuti head, kuid "Valge klaar" on super. 600 g kooritud ja tükeldatud õunu 2 dl suhkrut kaneeli 2 tl vahtrasiirupit 4 munavalget Tükeldatud õunad (minul siis "Valge klaar") panna tilga veega keema ja hautada tasasel tulel pehmeks, vajadusel aidata pärast sauseguriga kaasa. Lisada suhkur ja keeta veel ...

Selle, mis Nikitakesel ei õnnestunud, tõi meile kapitalism. Nii võiks lühidalt kokku võtta maisikasvatuse Eestis. Vanematel inimestel kisub vägisi irve näole, kui keegi hakkab maisikasvatusest rääkima, eks see mais ja ruutpesiti kartul ole ikka piisava jälje jätnud:). Nooremad võtavad asja vabamalt, maisi kasvatatakse taas loomasöödaks ja mõned friigid (siinkirjutaja kaasa arvatud) panevad selle suisa oma koduaeda. Olen söömise jaoks suhkrumaisi kasvatanud üle 15 aasta, ikka nii paar-kolmkümmend taime iga kord. Kasvatamise pisik taas Kanada eestlaste kaudu. Jube põnev oli algul, et kas üldse midagi külge tuleb. Mitmed sõbrad ja sugulased muidugi itsitasid. Mnjaa, ja nüüd nad söövad neid terakesi ja ei itsita enam!!! Mõnel aastal on saak päris OK, mõnel läheb asi poolenisti untsu, kuna ootamatu öökülm teeb maisile ju 1:0 ära. Tänavuse kuivaga olin mõttes juba loobunud oma maisisaagist. Eile lõpuks turgatas pähe, et vaataks asja üle, hakkaks vaikselt inetuks läinud varsi üles tõmbam...

Mida sügise poole, seda ilusamad karbid hakkavad jälle tulema. Jõgeva kalapoes kohtab üsna tihti hästi priskeid ja värskeid Härjanurme karpe. Lähedalt tuua ju:). Siiralt kahju, et seesinane kuum suvi korraldas paljudele kalakasvatajatele, Härjanurme sealhulgas, ootamatult suured kahjud. Ega kalagi taha elada nii soojas vees, mis meenutab juba kergelt supipotti. Seekordsel karbil polnud häda midagi, päris pontsakas sattus teine. Ega muud kui sisikond välja, kamalutäis sibulaid välja otsida, uurida kas valget veini majas on ja saabki pihta hakata. Ma kahtlustan, et see retsept pärineb kusagilt ajalehest, aga täpselt enam ei mäleta. Igatahes olen niiviisi karpkala õilistanud juba hea mitu aastat ja teen seda rõõmsalt edaspidigi:). 1 kobe karpkala 4 suuremat sibulat 50 g + 100 g võid umbes pool pudelit valget veini soola soovi korral kalamaitseainet vajadusel suhkrut Kala puhastada ja lõigata parajateks portsjoniteks. Mina ei ole kala fileerimises eriti kõva käpp, sestap j...