Toit on (aja)lugu

Sama hästi võinuks pealkiri olla ka "Geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on vaid üks samm" või "Agarus ehk ogarus". Päris ei saa öelda, et lahvatas vimm, mis kogunend salaja, aga natuke sinnapoole küll. Kuulasin kolm päeva väga sümpaatseid lektoreid rääkimas puidu, tema omaduste, kahjustuste, restaureerimise ja puitarhitektuuri teemal. Seoses sellega, et  korduvalt mainiti, kui jaburalt ja loodusseadusi eirates pannakse inimene kasusaamise nimel käituma, hakkas vererõhk vaikselt tõusma küll. Laupäeva õhtul telekast uudiseid vaadates hakkas silma lõik, milles Haanja inimesi tegi murelikuks Haanja looduspargis suure ala sihtkaitsevööndiks muutmin e. Looduskaitsjate arvamuse järgi on tegemist väärtusliku alaga, seatavad kitsendused on aga ärritanud kohalikke elanikke. Halleluuja ja kolm inglit! Kui vaadata viimast umbes neljasada aastat, ei ole eestlastel kerge olnud, igatsorti sõjad ja vallutajad on meist üle käinud. Aga ükski neist kuni Nõukogude Venemaani ei saa...

Enam lihtsamaks minna mina ei oska, käsi südamel. Aga nii targaks olen juba saanud, et ei ütle siinkohal "ei iial". No kes teab, pärast hakka jälle sõnu sööma. Isegi selline kokaraamat, mille retseptides on kasutatud vaid 5 koostisainet, on välja antud. Mul aga neid siin tervelt 7! Järelikult võib veel olla arenguruumi:). Ühel päeval öeldi mulle, et mu retseptid on natuke keerulised, liiga palju aineid tuleb kokku otsida ja siis kasutada tervet rida köögiarsenali. Tule taevas appi! Mina, kes ma ei ole suuteline martsipanist roose voolima või hullude kaunistusega torte nikerdama, kuna kannatust ei jagu. Ja nüüd äkki keeruline! Kui mingit imelikku vidinat ei ole, saab alati kuidagi teistmoodi. Näiteks pole mul kunagi olnud tainarulli, ilus sirge veini- või viinapudel ajab asja sama edukalt ära. Ja üleüldse tekkis sisimas küsimus, milline siis on see lihtne toit. Kas see, mille jaoks on vaja vähe aineid, kuid mis tahab pikalt ja pidevalt järele passides keeda-küpseda või se...

Eesti vanasõna ütleb, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ja mida teen mina, otse loomulikult risti vastupidi! Ja mitte esimest korda! Aga et see sel korral polkovniku lese sündroomini, ikka Smuuli omani, välja võiks viia... Nii et küsimus on vist enamas, kui lihtsalt juuksevärvis. Päriselus lesk ei ole, kõrget polkovnikut ka pole ja arstidega nii "professionaalseid" suhteid õnneks ei oma. Küll aga ühendab meid laiuss. Võib-olla... No mis ma teha sain, kui laupäeval vaatas mulle turuhalli kalaletis nii ilus Peipsist püütud haug otsa, et kuidas sa saad vaid kassi räimedega leppida. Ja kala on seal aus (see tähendab värske), selgi korral tahtsid näiteks silmud mu ees kala ostnud proua kotist plehku pista ja see, et karp hüppab ühest vannist teise, ei ole ka mitte muinaslugu. See selleks, aga ühe haugi ma endaga kaasa võtsin. Kuna kalalihaga tehakse seda mida ikka ja erilisi fopaasid see tavaliselt kaasa ei too (viimane kord küll, kui püüdsin teha karpkala punases veinis...