Toit on (aja)lugu

Millegipärast seostub mul majoneesikook legendaarse saatega "Vaata kööki". Võib-olla seepärast, et sel ajal tehti majoneesiga päris palju küpsetisi, nii kooke kui küpsiseid. Vahepeal on see kuidagi unarusse jäänud ning seda enam kohtasin äratundmisrõõmu kusagilt ajakirjast Hellmann´si majoneesi reklaami nähes. Jess, majoneesikook! Elevil olemisega retsepti uurides selgus, et see pole mingi tihke sai, vaid õhuline ja šokolaadist küllastunud brownie-tüüpi hõrgutis. Imelihtsalt valmistatav pealegi:). Optimeerisin väheke retsepti koostisainete koguseid. 140 g šokolaadi 3 muna 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 40 g jahu 1 tl küpsetuspulbrit 1 sl kakaopulbrit 50 g kreeka pähkleid 1 dl paksu majoneesi Šokolaad sulatada veevannis. Munad vahustada suhkrutega, segada juurde sulatatud šokolaad. Sõeluda juurde kuivained, lisada hakitud pähklid ja majonees (näiteks Hellmann´s, Felixi klassikaline, vms paksem ja rasvasem majonees). Tainas valada küpsetuspaberiga kaetud ja võita...

Tükk aega pidasin endaga aru, kuidas ja kas üldse kirjutada kodumaise köögivilja kaitseks, see tähendab siis Eestis aretatud köögiviljasortide propageerimiseks. Põhjus on seejuures ääretult pragmaatiline - poes lihtsalt pole, mida osta! Ja kui pole, mida osta, siis pole ka kasvatada. Ja kui ei saa kasvatada, pole ka midagi kiita. Surnud ring peaaegu. Kuid siiski, ehk on tegemist vaid ajutise probleemiga. Olen lugenud ajakirjandusest, et need, kes kasvatasid köögiviljaseemet müügiks, hakkavad vaikselt ära kukkuma, kes jääb vanaks, kes ei jaksa enam, jne. Loomulikult on sordiseemnekasvatajal võrreldes tavalise põllupidajaga enam kohustusi, ta peab ostma puhta algmaterjali, põld peab olema tunnustatud, kontrollitakse umbrohtude ja taimehaiguste olemasolu, jne. Jõgeva Sordiaretuse Instituut, kust need sordid pärinevad, ei jaksa ka terve Eesti hobiaednikke varustada. Nende käest on võimalik seemneid küll otse osta, kuid selleks tuleb ise kohale minna. Ja sel aastal pole sellestki enam pal...

Täna on põhjust rõõmustada, maiustada hea ja paremaga, nautida ilusat päeva. Jüripäev on möödas, nii et kevad võtab täiega võimust. Hommikul siristasid linnud metsas nii valjult, et lausa tuppa kostis, rohigi oli öö jooksul rohelisemaks läinud ja mustasõstrapõõsaste pungad tublisti kosunud. Pasha on muutunud meie ülestõusmispühade toidutraditsioonis juba tavaliseks. Huvitav on aga märkida, et kuigi see on üle võetud õigeusklikelt, ei ole see meie Peipsi vanausuliste juures sugugi levinuim pühademagustoit. Selleks on seal hoopis magus sai kulitš, pashat tehakse pigem viimasel ajal ja rohkem laste rõõmuks. Sel aastal pasha jaoks retsepti valides jäi silm peatuma ajakirja "Taluperenaine" 1938.a aprillinumbris toodud retseptil. Kuumutatud pashat olen varemgi teinud, kuid nüüdne variant osutus äärmiselt võluvaks. Pean ütlema, et see oli lausa oivaline - õhuline ning kreemjas. Kohandasin (loe: vähendasin) koguseid küll 1 kilole kohupiimale, kuid siiski jagus seda maiust nii um...