Olen brüleekreemiga tülis ja katsun sidrunikoogi abil taas lepitust leida

Oi kui valus on seda välja öelda, aga ma ei oska enam brüleekreemi teha. Õigemini ei tule see välja nii nagu peab. Ja nii oma aastajagu aega vähemalt. Varem õnnestus portsjonvormides valmistatav õrn kergelt võbelev maius isegi siis, kui teoreetiliselt oleks pidanud untsu minema. Aga võtke või jätke, ... ah pigem jätke. Seda enam tundsin töö juures puudutet, kui T. viskas ühel päeval õhku intriigitekitava küsimuse, kas keegi oskab teha järele Werneri kohviku brüleekreemi-kooki, jube hea pidavat olema. Ja kujutage ette, naistelt ei mingeid reaktsioone. Pobisesin vaid, et suvel üritasin ühte sarnase põhimõttega kooki teha, kuid see läks täiega aia taha. Omavahel öeldes, lõpp läks kanadele. Mitte et väljanägemine oleks kole olnud, vaid täidise konsistents polnud see, mida olin ette kujutanud. Sellele õnnetule koogile eelnesid ja ka järgnesid päris mitmed kõrvetatud suhkruga magustoidu katsetused, parem ei räägi neist täna. Kui see Werneri-jutt ära lõpetada, lubasin rahvale linnu...