Toit on (aja)lugu

Mõni aeg tagasi pakkusin Maitseelamuse koja rahvale mõned ekspromtideed kooskokkamiste tarbeks, mille osas võiksin ka kaasabi osutada. Üks neist oli teemal Eesti Vabariigi aastapäeva peolaud 1930. aastate stiilis. Et oleks nagu väike kojapoolne austusavaldus seekord Tartus toimuvatele vabariigi aastapäeva üritustele. Ja nagu minu puhul vahel ikka juhtub, sõrmed jõudsid enne send-nuppu vajutada, kui mõte sellele järgi jõudis:). Ehk siis pisukese järelemõtlemise tulemusena taipasin, et tegelikult panin täiega puusse. Aga kuna Triinule ja Taunole see idee meeldis, siis otsustasin mängu lõpuni mängida ja 24.veebruari pärastlõunal selle ka ära tegime. Mis siis juhtus, võiks küsida. Kui mõelda peolaua teemale, siis 1930.aastad ei suutnud anda mingeid erilisi avastusi siinsel toidulaual. Kahtlemata edenes inimeste ilumeel ja levisid kokaraamatud ning kokandus- ja majapidamiskursused, ühes sellega ka teadmised puhtusest ja korrast ning võimaliku saadaoleva tooraine kasutamisvõimalustest. Ret...

  Täna ei taha ma kirjutada ei singirullidest ega kartulisalatist (muide, kartulid on siiski juba kooritud ja tükeldatud:) ), vaid hoopis karaskist. Sellisest karaskist, mida olevat teinud mu isapoolne vanaema Roosi, kes  polnud isegi mitte Pätsu-aegne naine, vaid suisa Nikolai-aegne. Kange naine, nagu räägitakse. Kahjuks kattus meie elutee vaid viie aasta osas ja seetõttu puuduvad mul otsesed seosed ning mälupildid ja pean toetuma vaid teiste poolt räägitule. Söögitegemise osas on ülimalt väärtuslikuks vahelüliks ehk mälu kandjaks tema minia ehk siis minu ema. Nii mitmedki väärtuslikud toidutegemisjuhised või retseptid, sealhulgas ka seesama karaskitegemise õpetus, pärinevad  tema kaudu. Ma ei tea, kas selline karaski valmistusviis on ainulaadne, küll võin aga öelda, et Laiuse kihelkonnas tehti seesugust. 2,5 dl piima 0,5 dl vett 20 g pärmi 1 sl suhkrut 0,5 tl soola 0,5 dl toiduõli (1 muna) umbes 5 dl odrajahu umbes 2,5 dl nisujahu Kõigepealt valmista pulj...

Kirjutasin juba eelmisel aastal, et pikaajaline kaubanduslik vastlakuklite hullus on midagi hoomamatut. Jah, ma söön neid ühel päeval aastas ja see on taas täna, vastlapäeval. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mind lummas hoopiski see astelpajutäidis, mis käesoleva aasta vastlakuklites mängib otsustavat rolli. Kõigepealt tuleb alustada sellest, et astelpaju ei kuulu mu lemmikute hulka, õieti olin seda suisa vältinud. Peale minu on muide veel inimesi, kes seda marja ei armasta:).  Aga ära iial ütle iial, sest nüüd olen ostnud juba hea mitu karpi astelpajumarju järjest, kaks laari astelpajuvõiet on valmis keedetud ning uued mõtted seoses nende marjadega keerlevad peas. Lisaks traditsioonilisele sidrunivõidele olen kevadeti langenud rabarberi, möödunud suvel aga juba ka punaste sõstarde lõksu. Sestap oli tagantjärele vaadates loogiline asjade jätk jõuda astelpajuni, no mida sa ikka talvel muud võtad. Ilus, rõõmus ja päikeseliselt oranž pealekauba:). Astelpajuvõie ( sea ...