Toit on (aja)lugu

Olen sellel sügisel purukookide lainel, on teised selline vanakooli värk. Ikka võid ja suhkrut ja jahu - no ei ole tarvis rohkem keerulisi küsimusi. Sekka muidugi kaneeli ja kardemoni ja erinevaid pruune suhkruid, häid asju peab ikka palju olema:). Ju siis lööb välja alateadvus, mis tuletab meelde Vilde kohviku alguspäevade imetabaseid nn vanaema kooke, olid need siis õunte või pohladega. Koogikiirabi klassika hulka kuuluvad tordipulbrist ja kohupiimast kihiti laotatud küpsetised. On see õnn või õnnetus, aga ma pole oma elus mitte ainsatki seda tüüpi kooki teinud, söönud mõistagi küll. Vahel olen imetlusega mõelnud, kuidas mõned inimesed oskavad  küll "Erika" pulbrist teha nii sirgete ja ühtlaste kihtidega koogikesi, justnagu oleks vahvleid koos täidisega üksteise peale asetatud. Respekt! "Erikast" seepärast, et pruun ja valge näitavad kõik oskused välja, "Juubeliga" poleks pooltki nii huvitav:). Tõelise valgustuse osaliseks sain möödunud pühapä...

Nägu kätega varjates ja üritades mitmekordsesse šifoonsalli mähkuda pean tunnistama, et tegelen poolenisti juba hooajaväliste muffinite retsepti ülesriputamisega. Tegin neid ligi kuu aega tagasi ja no ei tekkinud õiget hetke blogimiseks. Vahepeal on lihtsalt liiga huvitav olnud;). Muide, kui te kalast või millest iganes suppi keedake, kasutage tavalisi oranže porgandeid, mitte trendikaid lillasid. Eriti veel, kui patta lähevad veel sibulad ja muu kraam:). Tulemuseks on perfektset halli värvi imemaitsev leemeke (erinevus ei rikasta!), mille välimus ei ole isegi pehmelt öeldes "huvitav", pigem on see täiesti ebaapetiitne. Kui te pakute seda pimedas või kutsute söögilauda vaid sombuse ilma puhul päikeseprillidega supifännid, ei ole muidugi vahet. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka neist muffinitest, mille keeksise sisemaailma muudavad mahlasemaks tsukiini ja mustad sõstrad. Kui te olete neid marju mõni aeg tagasi hoolikalt valinud talveks sügavkülma, on viimane a...

Selleaastane sibulalugu siis ehk et mõned täiendavad tähelepanekud sibulakasvatuse teemal. Varasemad sibulaheietused leiab SIIT ja SIIT . Nimelt polnud me varem proovinud koguda ise sibulaseemet. Kuna Peipsi sibula puhul (nii "Peipsiäärne" kui Jõgeva 3") on tegemist järjepideva taimelt taimele töötava paljundamisega, on seda kaunis lihtne teha. Nii et kui kellelgi on õnnestunud varuda näiteks head Piirissaare sibulat (olevat parim, teisel kohal on Varnja oma), võib seda rõõmsalt ise edasi kasvatada:). Juhul muidugi, kui on olemas sobiva mullaga maa, liiga liivane maa ei ole ka hea. Siiski soovitatakse oma kasvandust uuendada 4-5 aasta tagant (hankida uus seeme), et sort säilitaks oma head omadused. Seemnesibulate toestamine Piirisaarel (foto 2010) Sibula elutsükkel näeb välja nii, et esimesel aastal kasvab seemnest tippsibul, teisel tarbe- ehk söögisibul ja kolmandal moodustab õisiku, millest saab koguda uued seemned. Poest kevadeti tippsibulaid ostes me e...