Toit on (aja)lugu

Vasakul rabarberi-, paremal pihlakanaps Ja jõuabki see aasta lõpule. Tormiline, nii heas kui halvas. Sellegipoolest loodan ma paadunud optimistina ikka head uut aastat, kuidas muidu. Enne aasta lõppu tahaksin rääkida, kuidas kasutada lõppe:). Ei-ei, see ei tähenda mitte seda, kuidas käituda külmkapijääkidega. Selleks otstarbeks on teatavasti toiduahel kass-koer-kanad, vähemasti minu versioonis. Ja ega neid lõppe, millest kohe juttu tuleb, polegi mõistlik sellele troikale pakkuda, pärast on kogu õu purupurjus loomi-linde täis:). Et siis alkohol. Sel suvel-sügisel ärkas minus noor keemik ja panin talveks valmima päris mitmed napsid. Eelmisel sügisel proovisin harjutamiseks Aive Luigela retsepti järgi kerget õunanapsi  teha, mis osutus äärmiselt võluvaks prouade tipsutamisjoogiks (viimane osa purgist lihtsalt haihtus kuhugi:) ). Kevadel julgesin võtta ette rabarberi ja esialgu lähenesin talle klassikaliselt: 1:1:1 ehk et 1 osa rabarberit, 1 osa suhkrut ja 1 osa viina. Ja pool...

Üks vaikne varahommik, pime on veel, kuid koidukumas idataevas särab kõikidest selgemini üks täht, veidi kaugemal paistavad teised tähed, tükk maad eemal on kuu. Kirun, et pole enam aega toast fotokat tuua, pigem jään mõneks hetkeks lummatult seda looduspostkaarti nautima. Ma tunnen, et see on märk, märk sellest, et kõik hakkab taas paremuse poole minema. Piisab ju vaid hetkest, kui kõik võib vastu taevast lennata, praavimiseks kulub aga oi kui palju aega. Lootust peab olema, usku peab olema ja mis kõige tähtsam - armasaid inimesi peab olema. Kui asjad lähevad katki, pole hullu, ostame uue. Aga kui inimene läheb katki, on kõik teisiti. Viimased nädalad on toonud mind ajas tagasi ja tuletanud meelde, kui kiiresti harjub inimene mugava eluga. Ja kui valgustav on uuesti õppida märkama! Iga päev on eriline, on selles siis hommikuti maantee ääres lume sees kalpsavad kitsekesed, poolel maanteel teed oranži valgusega täitev päikeseratas, millele ette jääb hetkeks Äksi kiriku sihvakas tor...

Lapsepõlves ma ei armastanud sefiiritorti, igavesti imalalt lääge munavalgevahuga tort, isegi võikreem oli etem. Vaid hapu moos biskviidikihtide vahel võis olukorda natuke päästa. Ja ega see sefiirivärk ei kutsu isegi nüüd mingit erilist vaimustusepalangut esile. Pigem oli see huvi, mis ajendas mind mõni aeg tagasi sefiiritordile mõtlema. Küllap oli põhjus ka trühveltordis , mis tõi ilmselt kusagilt alateadvusest esile väikese nostalgiakuradi, rohkem küll proovimiseks, et kas vahepeal on midagi muutunud.   Teine põhjus oli märksa pragmaatilisem – kust küll pärineb sefiiritort. Nimelt oli mulle jäänud pähe kummitama kusagilt loetud lausejupp, et sefiir olevat vaid mingi Eesti ja Läti värk, et nagu mujal ei ole see levinud.  Läti kohta ei oska ma midagi öelda, Laima sefiirid on müügil ja nii ongi. Miks meil tuntud munavalgevahuga torti nimetatakse sefiiritordiks, ma ka ei tea. Õigemini ei tea, millal selline nimetus tekkis. Nõukogude ühtses tordikunstis sellist ...