Toit on (aja)lugu

Eile sõitsin koju kahe linaskiga . Oleks võinud olla ka kuus või null, aga jäi kaks. Esimest korda elus vaatasin K. külmkapis tõtt linaskitega, pärast sooritasin kodus täpsemaid vaatlusi. No polnud varem nii lähedalt näinud :). Peipsis teda küll leiduvat, kuid minu lapsepõlve söögilauale teda ei toodud. Ja teadagi - kõik saab alguse lapsepõlvest ... Ilus kala niisiis, ei mingit koledat lõusta nagu tuural või angersägal. Selline nunnu suure ahvena moodi isend. Luud aga tugevad kui karpkalal, on nad ju sugulased. Ega neid kalakesi mulle niisama ka ei antud, pioneerikohustusena kaasnes ülesanne proovida kala marineerida ja lausa niimoodi, et suvist mudamaitset tunda poleks. Suvel, kui veekogudes vesi soojeneb selle kalaliigi jaoks ülemäära, kolivad nad muda sisse ja jäävad suveunne (et siis ka selline uni on olemas :) ). Sestap on suvisel kalal mudamaitse man, augusti lõpus, kui vesi jaheneb, on kõik jälle ok. Nimelt olevat kõige popim linaski purkipanemine. Kui saab tükk aega k...

Teate küll seda tunnet, kui ootad midagi, pinge on kõrgele kruvitud ja tegelikult ei juhtu mitte kui midagi. Lühidalt öeldes jama või siis peaaegu. Vastupidi, ehk et ilma igasuguste ootuste ja lootusteta pea ees tundmatusse hüpata on hoopis teine asi. Isegi kui untsu läheb, ei oska kahju tunda. Kui aga hästi läheb, on rõõm üüratu. Justnagu nii vähe olekski õnneks tarvis. Kusjuures nii ongi. Meie kontseptsioon on tulevik, P.Allik, 2000 Ja täpselt nii juhtus laupäeval, kui kolm tantet asusid Tartust Võsu poole teele. Ütleme nii, et suvitada saanuks ka mujal, kuid Võsu rannaklubis ehk samas majas, kus asub Vihula vallavalitsus, mängib Rakvere teater suveetendust Köök/keittiö . Mnjaa, liiga deep oli. Ei saanud kõikidele nüanssidele pihta, raske oli pildi sisse minna, veelgi raskem sealt välja tulla. Kusjuures meil puudusid selle tüki suhtes vähimadki eelarvamused, isegi kavalehte ei jõudnud osta, nii viimasel hetkel sai punastesse toolidesse prantsatatud. Tegelikult oleks vabalt...

Ideaalne jaanipäev, eksju! Juba üleeile, kui sai jaanitamisega alustatud, vaimustas meid kaunis õhtu, mis siis, et sääski oli lademes. See viimane polnud küll kõigi ühine probleem, vaid umbes poolte mure, aga sellegipoolest. Eile nägi aga päikest kuni pilvepiiri taha vajumiseni ja ei mingeid sääski. Tänane vaikne õrn vihmake on kohe kuidagi turgutav, lööb õhu värskeks ja klaariks ning annab võimaluse niisama logelemiseks. Avastasin mõned aastad tagasi enda jaoks naadiõied kui kõige kaunimad suvelilled. Astusime nimelt ühel kenal suvepäeval töiste mõtetega Suure-Jaani õigeusu kirikusse, et veenduda tornikella olemasolus ja vaadata üle kroonlühter. Kogudus ei tegutse seal enam ammu, kuid sel ajal olid veel võtmed kohapeal ja tühjast kirikust olid kohalikud inimesed teinud imekauni kontserdisaali. Pudiseva krohvi ja värviga kirikusaal oli kenasti puhtaks pühitud, sisse seatud pingiread ja valmistuti just õhtul toimuvaks kontserdiks. Mõttelise lava ees seisid aga imekaunid lill...