Toit on (aja)lugu

Krööpel-, kröpel-, kreepvel- või mis iganes koogid. Mis koogid need on? Õigemini ma tean, mis koogid need on, aga miks on neil selline nimi? Lugu ise sai alguse nüüd juba mitu aastat tagasi, kui lappasin uues valguses ja seetõttu suure õhinaga oma esimest ja sel hetkel ainsat Jaan Koori kokaraamatut. Kreepfel-koogid??? No aru ei saa, ja mis seitsme auguga kreepfelkoogi pannist seal juttu on? Pole kuulnud kah! Seda viimast tuleb öelda imestades ja kulme kergitades :).  Et igal asjal on oma aeg, jäin ootama. Õiget aega muidugi:). Kui laualamp kirjutas käesoleva aasta alguses oma katsetustest taanlaste Æbleskiver `i teemal, jõudis pärast mõne pildi juures mediteerimist mu hallide ajurakukeste vahele, et see on vist üks ja seesama. Lugesin uuesti retsepti, nüüd juba mitte ainult Koori raamatust, vaid vahepeal omandatud tervest kuhjast 19. saj viimase veerandi ja 20. saj I poole köögikirjandusest. No täitsa see! Aga miks ikkagi krööpel? No hea küll, krööpel krööpliks, aga k...

Kevadel ei osanud ma kuidagi ette arvata, et see suvi tähendab minu jaoks kulinaarset Eesti-tuuri. Kronoloogilises järjekorras alustasin Peipsimaast (esialgu mõttes), seejärel kimasin Lõuna-Eestisse (ka otseses mõttes :) ), vahepeal tagasi Peipsimaale (nüüd juba paberil), siis kummide vilinal rannarahva juurde Põhja-Eestisse (pärandiralli ikkagi!), vahepeal tegin sõrmenipsuga ajamasinapõike keskaegsesse Põhja-Eestisse, täpsemalt Padisele ning jõudsin lõpuks tagasi Peipsimaale (seda siis ülekantud tähenduses). Kokkuvõttes jäid puutumata Läänemaa ja läänepoolsed Eesti saared:). Mhm, kõlab nagu kulinaarse kallakuga pärandiralli. Kusjuures pärandiga see kõik oligi seotud. Tegelikult rõõmustan juba tükk aega, et mu professioon on lõpuks ka isiklikus plaanis kasulikuks osutunud ja isegi vastupidi, vähemalt oskan seoseid otsida. Osaliselt oli see tuur seotud ka käimasoleva kultuuripärandi aastaga, sest otse loomulikult ei saa me kultuuripärandi sees üle ega ümber ju toidukultuurita. Kui m...

Jõgeva 3, tagaplaanil on näha ka Peipsiäärse lillakaid mugulaid. September 2013 Nahkro talus. Et kevadine aialugu jäi seekord olemata, siis hüppan kohe sügisesse sibulate manu. Jah, ma armastan Eesti sibulat, jah, ma olen selle patrioot. Aga ma ei saa enam aru. Võib-olla ma eksin, tegelikult ma lausa soovin, et eksin. Järgnev õitsva sibula seeria on sellest, kuidas näeb välja sibula säilitusaretus Eesti Taimekasvatuse Instituudis juulis 2013 Kui ma eelmisel sügisel kilkasin soovist panna võrdluseks maha erinevatest Peipsiääre küladest pärit sibulaid, siis päriselt see nii ei teostunud. Mõneti õnneks, kuid sellegipoolest tahaks erinevaid proovida. Seda siis edaspidi. Lisaks tahtsime katsetada, kas ja kuidas Peipsi äärest toodud sibulatest ise kasvatatud seemnesibulatest kogutud mustadest terakestest saadud tippsibulad söögisibulateks sirguvad. Ja nüüd veel see toidukvaliteedikava kah. Kevadel oli meil kahte jagu tippsibulat: isekasvatatud "Jõgeva 3"...