Toit on (aja)lugu

Kes šokolaadikooki ei armasta, võivad leppida selle pildiga :) Rääkigu toitumisteadlased mis tahes, minu siiras usk tervislikku toitumisse põhineb aastaaegadel ja inimese vajadustel. Kui ikka nüüd tuleb kartulipudru isu, siis peab korvitäie kartuleid ette võtma. Samasuguse kuhja roheliste lehtede järgi tekib vajadus jälle suvel. Ehk et kooskõla loodusega on see, mis asjad paika paneb. Võib ju öelda, et niisugused vajadused tekivad teatud ainete puudusest, mida organism asub jahtima ja suunab vaiksed palved meie aju kaudu tegevusse, kuid see läheks juba liiga keeruliseks. Lühidalt öeldes lõppes juhuse ja tahtmise sümbioos seekord tõelise kaloripommiga, mille puhul piisab vaid väikesest tükikesest, et tahtmine muutuks taevariigiks :). Juhus astus mängu raamatupoes, kui sattusin lehitsema Eric Lanlardi viimast imekaunist raamatut Chocolat: Seductive Recipes for Bakes, Desserts, Truffles and Other Treats , ilmunud 2013. Raamat, millest sattusin ainsa hetkega täielikku vaimustu...

Königsbergi klops Seisin ükskord veebruari alguse õhtupoolikul, kui päike oli juba loojunud ning väljas pime, maailma suurima punasest tellisest ehitatud linnuse võimsa konvendihoone restaureerimata kirikusaalis ja lugesin pea kuklasse tõstetuna mõttes selle poolenisti säilinud tähtvõlvide kandadelt hapraid roidealgusi, seintes asendatud teist karva telliseid ja aknapales imekombel alles jäänud värvilist dekoorijupikest. Paiguti säilinud krohvile tikitud kuuliaugud ei rääkinud rahumeelsest ajapaatinast, sodist väljapuhastatud ja eksponeeritud skulptuurikatked ning sambajupid tekitasid jõuetut tunnet. Baldahiinide all paiknenud skulptuurid olid kaotanud oma erksad toonid ja mõned detailid, seintelt vastukumavad tuhmunud maalingufragmendid tahtnuks jääda nähtamatuks, ometi kisti nad väheste ruumis leiduvate seinalampide ja prožektorite valgele. See ajalugu, mis meile oli jäetud, ei olnud enam võimsa Preisimaa ja Saksa ordu lugu, see oli üksikuks oaasiks jäänud Marienburgi lossi lugu...

Lugu algab taas aastate eest, kui lehitsedes oma armsa Jaan Koori kokaraamatu kapsastunud 3.trükki, hakkas silma magustoit nimega želee vasika pääst , sulgudes blanc-manger . Selle retsepti kohaselt tarretas koorest tehtud desserti keedetud vasikapea; želatiiniga tehtud varianti nimetati lihtsalt želee rõõsast koorest mandlitega . Tollal ei teadnud ma selle desserdi nimest, taustast ega hingeelust tuhkagi. Minu jaoks oli see pigem naljaka nimega roog, nii et kulus veel tükk aega, kui maailmapilt hakkas tasapidi avarduma. Aja jooksul selgus, et "samast perekonnast" on veel panna cotta , vanillipuding ning muidki piimast tarretatud desserte, mis on nii mõnigi kord leidnud menüüs oma koha. Vasikapääst želee olin rõõmsalt kõrvale jätnud :). Pärast pikka aega tuletas see ennast meelde tänavu kevadel ühes Londoni raamatupoes, kui uurides Rose Prince`i paksu raamatu "The New English Table" viimast trükki, avasin selle täiesti juhuslikult leheküljelt 378. Kolm kord...