Toit on (aja)lugu

Nüüd mind vist koondatakse "pressiesindaja" kohalt, sest peaaegu kolm nädalat täielikku vaikust. Kas teate, isegi pressiesindajatel võib olla loominguline kriis! Eriti pärast seda, kui muretult üle köögiukse astunud profaan pidi veetma järgmised kaksteist tundi nagu ehtne saare naine. Kui kalkvel silmil muhulasest Peremees ütles Timmule ja Liinale, kuidas naine peab ära toitma mehe ja kuus last, siis meil oli toita nii 101 külalist. Lisaks pidi profaan mängima operaator Kõpsu ja öösel küürima puhtaks kõik potid ja pajad. Kõrvits lükati õnneks õigel ajal ette! Ehtne saare naine oli meil lõpuks ka köögis, keegi pidi ometi ju värske hingena kustujaid tasakaalus hoidma. Kui alata algusest, siis Hiiumaal on juba mitu aastat augusti alguses Kärdla kohvikutepäeva eel vähipidu peetud. Ikka sellist õiget kräftskivat , kus laual on akvaviit ja sööjatel peas vähipiltidega torbikmütsikesed. Sama aja paiku või väheke hiljem olla suulise pärimuse järgi ühel kenal päeval kaks meest...

Tõenäoliselt olen üsna vanamoodne inimene. Küllap seepärast ongi mu töö seotud vanade asjadega. See on privileeg, vaadata, neid käega katsuda, tunnetada aega. Aega ei ole kunagi liiast, pigem on teda alati vähevõitu. Vahel tuleb aga aega võtta, õigemini seda unustada. Ja siis need asjad hakkavad kõnelema, märkamatult. "Meie algeeskujud on ammugi põrmuks saanud, need pildid heast elust, mida elati kord siin katuse all, selles pargis, sellel verandal. Me ei mäleta neid pilte enam, aga üritame neid ikka veel järele aimata. Uusi pole me osanud välja mõelda. Aga järeleaimamises oleme me olnud päris edukad." Ma armastan liiliaid, eriti neid uhkeid kuningliiliaid, mille õiekobar koosneb mitmest korrusest ning mille lõhn hullutab sumedal vaiksel suveõhtul, mil kaste hakkab vaikselt rohule langema, tirtsud alustavad kõrvulukustavat kontserti ning õhus on ainult viimastele soojadele suveõhtutele iseloomulikku erilist lõhna. Kui liiliaõite viimasedki kroonlehed on murule pudenen...

Niisiis jõudsime Bõgõsse, ootamatult. Tauno pakutud 15.30 oleks korraldajatele ilmselt sobivam olnud, kuid nüüd tuli neil üsna varasel tunnil tuletõrjujaliku kiirusega sel ajal, kui buss kultuurimaja juures sobivat parkimiskohta otsis, ennast üles lüüa ja väravate juurde kalleid külalisi vastu võtma tulla. Võetigi. Ülimalt pidulikult, läbi kolme värava, kus igaühe juures tuli kas lindikesi siduda või münt poetada. Ikka selleks, et kõik hästi läheks. Natuke laulu ka lisaks ning antigi tervituseks klaas kuuma teed. Ljudmila ja Aivar olid koos Luule ja Lillega ka kenasti kohal, kuidagi turvalisem tundus see kõik. Mõned näited Udmurdi vanadest naiseriietest Kui olime natuke aega Bõgõ õhku sisse hinganud ja veri hakkas soontes taas voolama, ei lastud meid enam silmist. Meile määrati isegi kuraator, kes infoga varustab ja vajadusel hädast välja aitab ning korraldajaprouad käskisid majutuse jaoks vabatahtlikult grupeeruda. Uskumatu, kuid mitte ühe-kahekaupa, vaid vähemalt viie...