Toit on (aja)lugu

Ärkasin esimese jõulupüha öösel pool kaks köögist tuleva ahjuprae lõhna peale. Sel aastal pääsesin jõululaupäevaks prae valmistamisest, kuid päev hiljem enam mitte. Õnneks on tänapäeva ahjudel taimerid ning praad saab enda küpsetamisega ise väga hästi hakkama. Niisiis ärkasin, ninale vajunud Carl Mothanderi "Kulinaarsed vested" kõige õigemalt kohalt pooleli, kus pererahvas kihutab advendi eel koos oma külalistega veidi ülemeelikus tujus saani ja selle ees kihutava troikaga traavides Toompealt alla ning mööda lumist Kaarli puiesteed oma Tohisoo mõisa poole. Ma vist nägin seda kõike isegi hetkeks unes. Niisiis kulinaarsed vested. Autoriks meisterlik köögivõlur ja sööginautleja, hooajalisuse eestkõneleja. Viimast küll mitte arvatavasti üksnes südame sunnil. Eesti Vabariigi alguse maareformi käigus kõvasti kärbitud Wrangelite Tohisoo mõisa köögis valitses enamasti kriis. Osalt seepärast, et ajad polnud enam endised, osalt seepärast, et vaim  ja valitsevad olud olid sattunu...

Kodune rosolje  Ühe keskmise eestlase kuvandi juurde käib rosolje. Huvitav on märkida, et me ise justnagu eelistame kartulisalatit (vähemasti mulle tundub nii), kuid välismaalastele jääb mulje, et rosolje on popim. Seda eriti pühade aegu. Kartulisalat on midagi sellist, mida ei peakski nagu mainima. See on ju elementaarne, et seda tehakse ja süüakse. Rosolje ning eriti veel kasukas on nagu peenemad road. Ehk on põhjus selles, et rosolje on vanem ja väärikama looga kui nõukogudeaegne kartulisalat. Justnimelt nõukogudeaegne, sest Olivier salat jäi enne sõda ikkagi võõraks roaks. Kui teha ekskursioon ajas tagasi, siis rosolje retsept ilmus minu andmetel esimest korda eesti keeles 1824.a, kui ilmus Katharina Fehre Fehre kokaraamatu "Livländisches Koch- und Wirthschaftsbuch" eestikeelne tõlge pealkirjaga " Uus Kögi- ja Kokka Ramat, mis öppetab keigetarwilissemad road pissokesse ja sure maiapiddamisse kohta teggema, ja keik mis senna jure tarwis, ja sedda möda, kui Li...

Mesi, kuldne neste, mida koguvad tuhanded mesilinnud. Inimesed kaaperdavad aga nende elu mõtte. Valus ju. Ega muidu räägitaks mesimagusast jutust, iroonianoodid hääles. Keegi kaaperdab kellegi tunded. Heakene küll, vast mitte nii dramaatiliselt, kuid selle hetke kindlasti. Mesi on kaval, isegi salakaval. 1908. aastal avas väljaõppinud pagar Johan Lill Tartus Aleksandri tänaval oma pagariäri, mis saavutas oma hiilgeajad 1930. aastatel, trotsides vahepealset pagarite öötöökeeldu ja magusatootjatele määratud magusamaksu. Oma kondiitritoodetega murdis herr Lill isegi Ameerika ja Austraalia turule, pakkudes sinna ... mesikooke. Täpselt nii, sest ettevõte nimetas ennast reklaamides ju esimeseks Eesti mesikoogitööstuseks. Lille mesikookide täpset retsepti pole teada, see oli firmasaladus. Niipalju vaid, et tegemist oli küpsiselaadse ilmselt kihilise maiusega, mille muutsid pidulikuks marmelaad, glasuurid ja šokolaad. Lille peened mesikoogid kuulusid jõuluaja luksuse juurde. * Meest teh...