Toit on (aja)lugu

Üle tüki aja tuli üks pealinna mees Tartu poole ennast luftitama - Johannes Hõimoja, kelle nimi on lisaks pliidi taga toimetamisele jäänud silma kui hea tundega toidufotograaf. Niisiis tuli sel noorsandil mõte teha Maitseelamuse kojas üks kooskokkamise õhtu. Et kojarahval polnud selle vastu midagi, asus Johannes ettevalmistusi tegema ning reede õhtul koguneski oma kuraditosina jagu huvilisi põnevaid maitseid proovima. Johannesel sai villand sellest, et kui teised särasid kaamerate ees, pidi tema alati köögis rabama. No nii hull see asi ka polnud, kuid ühel hetkel kaalus vabadus rutiini üles ning nüüd tituleerib see noor imemees ennast vabakutseliseks kokaks ja fotograafiks. Ega igaühele pole antud aasta noorkoka tiitlit ning võimalust töötada Eesti tipprestoranides. See oleks kindlasti omaette lugu väärt. Kuid seekord arenes koja köögis kolmekäiguline isetegevus. Muide, nii suurt kokapaberitega inimeste hulka pole selles köögis ammu nähtud ja see oli äraütlemata tore :) ) Joh...

Reedel vaatasime läbi plastikust kohvitopsi päikesevarjutust. Võimas oli! Alles pärast tuli mõte, et sedasama kohvitopsi oleks võinud ju fotoaparaadi ees filtrina kasutada. Aga mis teha, sel hetkel oli niigi vahva. 2008.a pildistasin tookordset osalist päikesevarjutust läbi CD-plaadi ja väga efektne kaader tuli. No pole teha midagi, loodetavasti on seitsme aasta pärast see tarkus meeles :). Laupäeva hommikul ärgates kilkasid kõik nagu oleks järgmine ime toimunud. Kevad oli kätte jõudnud,  brrrr .... Nädalatagusest imesoojast ilmast oli jäänud vaid mälestus ning maja nurga tagant puhus vaid jäiselt külm tuuleiil. Isegi lumi- ja märtsikellukesed näisid külmast kanged ning kuidagi longu vajunud. Kirusin ennast, miks ma pole ilmateate kuulamisest midagi õppinud ja keskendusin kevade jälgimisele läbi klaasi. Vähemalt päike siras ja maailm tundus sõbralikum! Kuidagi tuli jutuks naadipirukas. "Et kas sul sel aastal polegi naadipirukat tarvis teha?" "Ahh, kus need naad...

Täna on Eesti Vabariigi sünnipäev. Kas needsamad väärtused, mis kehtisid 97 aastat tagasi, on veel arusaadavad või võib presidendi kombel tõdeda "Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii." Paraku väärtused ongi ajas muutuvad. Võtame kasvõi mulle kõige tuttavama valdkonna  - kultuuripärandi. Kultuuripärand on ühiskonna poolt konstrueeritud kokkulepe teatud väärtustest, millel on alati teatud poliitiline maik man. See, kas säilitada maja, kus trükiti kommunistlikku ajalehte või taastada vabadussõja mälestussammas, tundub olevat lihtne otsus. Küsimus on vaid, millal seda otsustada. Samas, kumma postkaardi te ostaksite: kas hommikupäikeses särava Märjamaa kirikuga kevadiselt hiirekõrvul puude taustal või laguneva Laeva sovhoosi keskusega, mida kutsuti mausoleumiks? Vastandid, kas pole nii? Ongi. Stalkerlikes varemetes ja mahajäetuses on oma võlu, nendes rändamine tekitab adrenaliini rohkem kui sellesama kauni Märjamaa kiriku kunagi väga uhkete hauatähistega, nüüd aja j...