Toit on (aja)lugu

Esimene kook kuueteistkümnest, mis on üsna ok, kuid mitte ideaalne. Viimasest polnud paraku mahti pilti teha :) Nagu ütles mu endine kolleeg: "Ideaalseid naisi meil pole!" Samamoodi peaksin ütlema toorjuustukookide kohta, täpsemalt selliste New York cheesecake ´ide kohta. 1950.aastatest saati populaarse kreemise täidisega koogi valmistamiseks on sadu retsepte, peamiselt erinevad need selle poolest, kas küpsetada niisama ahjus või veevannis või kas katta hapukoorekattega või siis mitte. Põhimõte on aga üks, koogi täidis peaks jääma õhuline, kreemine ja suus sulav. Kohupiimaga ei ole võimalik täpselt sama tulemust saavutada. Mis on aga kindel, iga ahju jaoks tuleb välja timmida oma retsept, sest minu meelest pole ükski teine retsept nii tundlik kui selle küpsetise puhul. Otsisin minagi oma ahju jaoks sobivat retsepti. Tõele au andes olen küpsetanud märksa enam kohupiimakooke kui toorjuustust, sest kohupiimakookide puhul on kena pruun jume reeglina lubatud ning küpsemisae...

Ma olen ikka paadunud kartulimaausku, mitte metsausku, kui kuu aega tagasi kirjutatud ehk siis eelmise postituse mõtteid jätkata. Avarust ja valgust, mitte ümbritsevat pimedust ja äralõigatust! Korra olen koeraga külateel kõndides tundnud lausa kerget paanikat, kui talveõhtul jõe poolt ootamatult tõusnud udust ei paistnud ei linnatuled ega isegi mitte naabrite omad. Sestap on üsna lihtsalt seletatav, miks ma ronisin üleeile õhtul Laiuse mäe otsa (no mäe juurde sõitsin siiski autoga) ja lihtsalt istusin seal ning vaatasin, kuidas päike loojub. Taevas ei ainsatki pilvetupsu, õhk oli allapoole loojuvast päikesest kollane ja vastupidiselt loo algusele, taamal paistsid ainult puud :) Vat selline mets mulle meeldib! Ma ei olnud selle koha peal käinud vist oma 3. klassist saati, kuigi toonane suuskadega mäest alla tulek annab tänini vahel tunda. Põlv noh. Oli kuidas oli, aga nüüd pidin sinna uuesti minema, enda väraval kõõlumisest ei piisanud. Võib-olla sellepärast, et ma polnud kuna...

Tsahh. Tsahh. Tsahh. Tsahh. Raks. Tsahh ... Tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat ... Kumb on parem, kas õudne lõpp või lõputu õudus? Tegelikult vahet pole, esimesega saab kiiremini ühele poole. Kevadel polnud laudatagust väikest heinamaad aega niita, nüüd siis kahe niite asemel üks ja korraga. Vikatiga. Märksa tõhusam kui trimmer, mille ketta ümber keerutab pikaks veninud vintske timut parajaid tuuste. Lisaks kulutab ehk kiiremini üleliigseid kilosid. Vähemasti ma usun nii. Viimase nädala vihmad on heina, või mis hein ta niiväga ongi, parajatesse pusadesse keerutanud. Maad võtnud valge tihe väikeste õitega minu jaoks tundmatu taim on nagu ämblikuvõrk, mis seob oma harudega naadi tugevad varred timuti sitkete kõrtega. Õnneks ei ole ta tervet heinamaad enda alla võtnud. Vill on pihus. Tegelikult kaks. Esimese päeva tunnus. Pole ammu harjutanud. Möödunud suvest saati. Vikatitera läheb kiiresti nüriks. Need raksud on takja vartest. On alles tugevad! Oh, jälle läks tera mutim...