Toit on (aja)lugu

Taaskord oleme haledalt petta saanud. Kõik oleks justnagu õige: vili, viljatoit, Eesti, ajalugu. Kaerakile, mis kusagil hämaras teadmatuses kuuluks meile nagu Eesti köögi hosianna või vähemalt ood kadunud inimpõlvedele, ei kuulu sugugi vaid meile. Ma ei tea, kes kellelt midagi sisse vehkis või üle võttis, aga tahame või ei taha, kaerakilet tuleb jagada. Näiteks brittidega. Suurbritannias, eriti põhja pool, tuntakse niisugust ajaloolist desserti nagu flummery , mis olevat levinud 17. - 19.sajandil. Sellel on mitu valmistusviisi, kuid üks levinum on just kaerast. Valmistusviis on meiega sarnane, kuid süüakse reeglina külmalt ja pigem magustoiduna. Kuuldavasti oli sama nimega järelroog ka George Washingtoni õe Betty Washington Lewise jõulubrunchi menüüs 1769.a.  Märkusena, et flammer(a)i nimelist magustoitu tuntakse ka meie vanemates kokaraamatutes, kuid seal on see muust toorainest - mannast või riisist, mitte kaerapiimast valmistatud järelroog. Lätlastel on see tänini olemas ...

  Septembrikuu esimene nädalavahetus. Ilm tõotas tulla selline natuke kummikute oma, aga ilmast rääkimine siin suurt ei aita. Kuidas mahutada kahte päeva Piirissaar ja Rocca al Mare, polnud veel reede õhtulgi päris selge. Selge oli üksnes see, et laupäeva varahommikul tuleb võtta suund Laaksaare sadamasse ja sealt edasi Piirissaarele ning pühapäeva hommikul Tartust Tallinna poole. Asjaolu, et saarelt laupäeva õhtul tagasisõitev viimane praam (ei, mitte see keskpäevane :) ) oli juba ära broneeritud, ei sobinud sellesse skeemi kuidagimoodi. Laupäevahommikune Peipsi Niisiis laupäev ning esimene Piirissaare sibula ja kalalaat. Proua vallavanema viimased päevad enne laata nägid välja nagu lennujuhtimiskeskuse dispetšeri ja kaubavedaja hübriidil. Üritas küll säilitada kainet meelt ja laada ajal naeratadagi, kuid laupäeva õhtuks oli temagi kustunud. Ei ole ju naljaasi korraldada saarel laata, kus laadalised tuleb kohale vedada (õigemini küll jätta mulje, et nad tulevad vabataht...

Esimene kook kuueteistkümnest, mis on üsna ok, kuid mitte ideaalne. Viimasest polnud paraku mahti pilti teha :) Nagu ütles mu endine kolleeg: "Ideaalseid naisi meil pole!" Samamoodi peaksin ütlema toorjuustukookide kohta, täpsemalt selliste New York cheesecake ´ide kohta. 1950.aastatest saati populaarse kreemise täidisega koogi valmistamiseks on sadu retsepte, peamiselt erinevad need selle poolest, kas küpsetada niisama ahjus või veevannis või kas katta hapukoorekattega või siis mitte. Põhimõte on aga üks, koogi täidis peaks jääma õhuline, kreemine ja suus sulav. Kohupiimaga ei ole võimalik täpselt sama tulemust saavutada. Mis on aga kindel, iga ahju jaoks tuleb välja timmida oma retsept, sest minu meelest pole ükski teine retsept nii tundlik kui selle küpsetise puhul. Otsisin minagi oma ahju jaoks sobivat retsepti. Tõele au andes olen küpsetanud märksa enam kohupiimakooke kui toorjuustust, sest kohupiimakookide puhul on kena pruun jume reeglina lubatud ning küpsemisae...