Toit on (aja)lugu

Kuidagi naljakas tunne. Päris mitu kuud ei ole siia ainsatki sõna kirjutanud. Mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud või retseptimaailm otsa saanud. Otse vastupidi. Kõike ägedat on nii palju, et kirjutamine tundub kui eilne päev. Eelmise aasta lõpust olen toidumaailmas sees rohkem kui kunagi varem. Lisaks kirjutamisele, toiduajaloos urgitsemisele, retseptide koostamisele ja söögitegemisele nüüd veel ka toidutootjatest ettevõtjatega sehvtitamas. Uskumatult lahe! Näen ja kuulen otse algallikaist, kuidas kõik meie lauale jõuab. Need on kõik fantastiliselt tublid inimesed, kelle südames ja peas on austus maa ning toidu vastu. Ega ilma saagi. Üha enam olen veendunud, et toidust rääkides on olulised sordid, nimed ja lood. Mäletan lapsepõlvest, kuidas ühed külalised uurisid emalt alati, et mis sorti kartul on täna laual. Lapse jaoks täiesti mõttetu ning tüütu pärimine. Huvitav, kas neil millestki muust rääkida pole, mõtlesin ise. Alles nüüd mõistan, et see polnud mitte suusoo...

Seda viimast repliiki tuletatakse mulle ilmselt veel aastaid meelde :). Kui jätta vanast heast seriaalist "Sex and the City" kingad ja kleidid välja ning kohaldada see praktilisetele eestlastele teksapükste ning seljakotiga, siis täpselt neljal aastal oleme truu nelikuna andnud lihavõttenädalal Tallinna lennujaamas kohvrid ning suundunud nautima varast kevadet, kultuuri ja hüvasid roogasid. Reisiplaane tehes üritame alati rõhuda rohkem kaunitele kunstidele, pärast kukub ikka välja, et toidukultuur võidab :).   Ajal, mil ma toiduga nii süvitsi ei tegelenud, olin märksa leplikum ning ei juurelnud mingi toidu tagamaade üle. Peaasi, et maitseb! Nüüd eelneb aga põhjalik eeltöö, mida otsida, millele tähelepanu pöörata. Aga mis kõige huvitavam, mistahes reisijuhi või veebilehe puhul tuleb lähtuda selle koostaja subjektiivsusest. Tema pole mina ja vastupidi. Seega on meie Barcelona, Vic ja Vilafranca samuti subjektiivsed. Sõites hommikul Barcelona...