Toit on (aja)lugu

  Üleeile hommikul oli murdepunkt - valge löpane kiht joonistas maha piiri sügise ja talve vahele. Seda isegi hoolimata sellest, et läheme talveajale alles mõne päeva pärast. Ja et see piir saabub alati mõnevõrra ootamatult, on ka kirjutamata reegel. Nii palju viisakaid ja reegleid austavaid autojuhte pole ammu korraga näinud, vähemalt mitte Tartus. Kui lubatud piirkiirusest ei uhata mitte kümme kilti üle, vaid see jääb pigem samavõrra alla, veenab ikka küll, et naljatada pole põhjust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopiski pihlakatest, mis linnatänavate ääres on veel punaseid kobaraid täis, maal aga ammuilma tühjaks nahistatud. Lindude poolt muidugi :). Ju nad saavad ikka aru, kust tasub süüa ja kust mitte. Muide, meie kanad sattusid suvel kogemata ühte eksperimenti. Nimelt külvas ema hernepeenardesse herneste vahele hoogsalt nisu, et äkki toimib viljakõrs nööri või toikana. No ei toiminud nii kitsal alal, mõlemad kultuurid läksid oma teed. Küll aga valmis pa...

Kõik mu koolisuved alates 5. klassist kuni ülikooli lõpuni möödusid sordis (loe: tänases ETKIs ) katsepõlde kõblates või kombaini taga panni võttes või viljakotte sidudes-tuulates-sorteerides. Isegi mõned aastad pärast seda võtsin puhkuse nii, et see langeks kokku koristamisperioodiga. Oi kui tähtsalt tundsin ennast, kui sain keskkooliajal Kaljo Kaske assisteerida ning kaerapõllul leitud haiguste protsente kaustikusse märkida. Ja kedagi ei morjendanud, et vanusest hoolimata venisid kiirel ajal tööpäevad kella 10ni õhtul ning polnud ime, et koristasime vilja, nii et traktori tuled näitasid kombaini taga tegutsejatele valgust. See oli parim osa aastast! Omast arust ma ikka jälgin, mida uut sealt tuleb, ometi selgus, et tuleb vahetevahel ikka kohapeale ka minna, muidu võib lootusetult ajast maha jääda. Mulle meeldib kartul, mille pealispind on pärast keetmist mure ja kahvliga suutäisi murdes laguneb peaaegu et mõttejõul. Mulle meeldib valminud tomati lõhnaga tomat, mis on kaksat...

Kuidagi naljakas tunne. Päris mitu kuud ei ole siia ainsatki sõna kirjutanud. Mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud või retseptimaailm otsa saanud. Otse vastupidi. Kõike ägedat on nii palju, et kirjutamine tundub kui eilne päev. Eelmise aasta lõpust olen toidumaailmas sees rohkem kui kunagi varem. Lisaks kirjutamisele, toiduajaloos urgitsemisele, retseptide koostamisele ja söögitegemisele nüüd veel ka toidutootjatest ettevõtjatega sehvtitamas. Uskumatult lahe! Näen ja kuulen otse algallikaist, kuidas kõik meie lauale jõuab. Need on kõik fantastiliselt tublid inimesed, kelle südames ja peas on austus maa ning toidu vastu. Ega ilma saagi. Üha enam olen veendunud, et toidust rääkides on olulised sordid, nimed ja lood. Mäletan lapsepõlvest, kuidas ühed külalised uurisid emalt alati, et mis sorti kartul on täna laual. Lapse jaoks täiesti mõttetu ning tüütu pärimine. Huvitav, kas neil millestki muust rääkida pole, mõtlesin ise. Alles nüüd mõistan, et see polnud mitte suusoo...