Toit on (aja)lugu

Erika Aasa kujundatud Peipsimaa maitsete aasta avamispeo vaagen Voltisin homseks pakki Sibulatee puhvetite päeva flaiereid, juhuks, kui mõni soovib Paunvere laadalt sinnakanti edasi sõita, kui äkki meenus, et olen väga erinevates kohtades kirjutanud-rääkinud Peipsimaa maitsete aastast, pildistanud suurt hulka sündmusi, aga oma blogi päris ära unustanud. See, et Peipsimaa toit on tänavu kõigi juttude keskmes , on ju tegelikult nüüd juba aastatepikkuse toimetamise tulemus. Eelmisel sügisel, kui Peipsimaa kogukonnaköök kirjutas Maaeluministeeriumi 2017. aasta toidupiirkonna valimise konkursile oma avalduse, olin esiti skeptiline. Kas Peipsimaa ikka veab välja? Hiiumaa latt oli minu jaoks piisavalt kõrgel, et selle alt niisama läbi joosta. Täna, kui peaaegu pool aastat on seljataga, võin öelda, et see oli ainuõige samm. Tiitel on teinud peipsimaalased uhkeks. Uhkeks selle üle, mida nad ise teevad, teised teevad ja mida neist räägitakse. No nüüd ütleb mõni selle peale et kiida lol...

Poolas on moonide õitsemisaeg, sekka ka rukkilille Blogimisega on nagu on. Nii palju juhtub ümberringi, et seni kuni minusugune pikaldase mõtlemisega inimene seedib ühte või teist sündmust, on juba järgmine, kui mitte kolmaski ära olnud. Seekord polnud otsustada vajagi - kõik oli mõtlematagi selge. Küllap ükskord saavad valmis need suured teed, millega pääseb kiiremini edasi. Seni tuleb slaalomit sõita :) Käisime nimelt Poolas õppereisil. Olulise asjana tuleb mainida, et Suwalki ja Augustówi metsad õnnestus seekord läbida suurt teed pidi esimesel katsel, mitte nagu sügisel Ungarisse sõites, kui me leidsime kogu 20% Poola metsi tänu Suwalki ummikust tingitud ümbersõidule ühekorraga üles. Kusjuures inimesed uhavadki reeglina sellest riigist läbi, peatudes bensiinijaamades või tehes sissepõike suurematesse linnadesse, kuid maast endast ei tea me sugugi nii palju kui võiks. Ka minu varasemad Poola külastused on olnud kas läbisõidul või siis pikemalt Varssavis, Gdanskis ja ...

See oli viis aastat tagasi, kui peipsimaalased käisid suurema pundiga Hiiumaal . Tookord panime Kärdla veeres kohviku püsti ja tegime hiidlastele süüa, nüüd käisime vaatamas, kuidas hiidlased meile. Kui Eestis on teine koht, mis mulle lisaks Peipsimaale veel peaaegu et sama armas, siis ongi see Hiiumaa. Eeskätt Heli, Ly, Reeda ja teiste hullude pärast, kes sellel saarel teevad niisuguseid asju, mida mandril ei söandataks isegi unenägudes ette võtta. Viimasel hommikul mind sadamasse viinud taksojuht lootis, et kui nüüd lisaks Leigrile ka Tiiu liinile tuleb, äkki polegi enam millegi üle viriseda. Lühidalt kokku võttes veetsime saarel kolm väga töist päeva. Et Peipsimaa hõlmab tervet järvekallast Vasknarvast kuni Saatseni, oli ka osalejaid just nii kirju seltskond. Ikka selleks, et valmistuda 1. mail algavaks Peipsi toidu aastaks, mil Peipsimaa võtab rändkahvli Hiiumaalt üle. Inspiratsiooni võib saada kõige väiksematestki asjadest, on see imelise kuivatatud nõmm-liivateega p...