Toit on (aja)lugu

Üks laupäeva õhtu nagu harilikult. Kass magab pool päeva, haigutab, ronib söögilaua taha tooli peale vaatama, mida köögis tehakse. Endal silm unine ja pea vajub paar korda allapoole. Viimaks läheb pilk ikka väheke lahtisemaks, triibik mõtleb natuke ning läheb tuppa lille rapsima. Järsku käib tume müts ja rohtliilia pott on jälle kummuli maas. On ikka vastupidav taim, ei teagi, mitu korda teda on postamendilt maha kistud ja taas potti tagasi topitud. Mõned jooksud ühest toast teise, mõned lonksud vett, kriiskav mjäu-mjäu-mjäu ja ongi aeg õhtuseks õueminekuks. Keegi ei aima, et see jääb selle triibiku viimaseks korraks ... Võin kinnitada, et selle kassi elu oli viimased kaks ja pool aastat õnnelik. Tal oli oma teenijaskond (loe: inimesed) ja isiklik ihukaitse (loe: koer), kellele ta vastutasuks nurru lõi ning kõik püütud hiired ukse ette vedas. Turvakoera läks vaja eriti siis, kui mõni võõras kass oli juhtumisi õue tulnud. Koer ajas lõugamisega sissetungija minema ning kass võis ...

Foto: MTÜ Peipsima Turism Võiks öelda, et me tegime seda jälle :). MTÜ Peipsimaa Turism andis ka 2018. aastaks välja seinakalendri ja seekord on see kalatoitudest. Kui eelmisel aastal tegime valiku traditsioonilistest roogadest,  mis kuuluvad Peipsimaa nö tunnustoitude sekka ja koostasin neile retseptid, siis sel aastal oli aluseks peipsimaalaste enda kirjapandu. Ehk siis Kadi saatis Peipsimaa toidulisti üleskutse jagada toredate kalatoitude retsepte ning vastukaja tuli nii palju, et oli, mille seast valida. Mitte et väljajäänud retseptid oleks kehvemad olnud, kaugel sellest, aga langetasime valiku lähtudes asjaoludest, et oleks esindatud erinevat tüüpi road, erinevad kalaliigid ja oh üllatust - oleks endal ka huvitav :). Kahju, et meil on vaid 12 kuud, aga mis teha. Seega suur-suur tänu kõikidele kaasalööjatele! Enesele ootamatult osutus kõige populaarsemaks kalaks, millest retsepte pakuti, latikas. Samas poleks palju puudunud, kui sudaka kohta tulnuks esitada personaalne t...

Budapest Täna, täpselt aasta tagasi, tegelesime õhtul pimedas sellega, kuidas nädalajagu parklas seisnud auto vahepeal sadanud lumest lükatud valli tagant kätte saada. Tänavu pole pidanud õnneks midagi seesugust üle elama. Valli taga istusime aga Ungari pärast. Võimas Egeri kindlus, üks väike kild kindluseõuelt Ungari oli minu jaoks seni üpris tühi laik Euroopa kaardil. "Kapten Tenkešist" suurt ei mäleta ja "Egeri tähed" on kusagil veel kaugemas mälusopis. Film "Inglise patsient" on pigem see, mis seostub minu jaoks Ungariga. Viimane küll mitte geograafilise paiga, vaid peategelase ja tema kirjutamata väärikuse mõttes. Kui sinna lisada Globuse herned ja guljašš-supp, on pilt üsna hüplik ning pehmelt öeldes valge. Uuemal ajal on lisandunud märksõnade loendisse veel Esterházy tort , kuid see pole nii määrav, sest seostub pigem Austria-Ungari suurriigiga. Vahemärkusena, et Ungari ajalugu on sama hoomamatu kui Poola jagamised, nii et seda kõike ko...