Toit on (aja)lugu

Klõps 2019 bussituuri lõunalt Juulamõisa kohvikus Minu jaoks on maal elamine täpselt samamoodi arusaadav nagu linnas elamine või vastupidi. Ma tean, kuidas nisu saia sisse saab, kust tuleb piim, mis vahe on pudru- ja salatikartulil jne. Ma ei armasta külma ja paksu lund, sest siis tuleb kogu aeg puid tuppa tuua ning teed lahti lükata. Muide, tänu kohustusliku prügiveo tulekule hea hulk aastaid tagasi (mis siis, et vaid kord kuus), paranes tunduvalt meil külatee talvine hooldus. Ma tean ka seda mõnusat rahulolu, mil tõmbad ennast diivanil kerra, kusagil kaugel katlamajas toodetud soe kütab radikaid ning ei pea millegi pärast muretsema. Kui 5 aastat tagasi kuulutati välja esimene üle-eestiline avatud talude päev, sattusin koos sõbrannaga ühe hea tuttava talusse ja imestasime, kuidas küll nii palju inimesi taipas sinna hommikul kell 10 kohale tulla. Nüüd, mil olen 4 aastat ise sellega seotud, on kõik märksa selgem. Tegelikult on mul terve elu olnud võimalus töötada heas mõtt...

Kõige ägedamad on niisugused üritused, kuhu tulevad kokku vastava teema tõsised huvilised. Nii need, kes arvavad, et nad kõike teavad, aga siiski veel uudishimu pärast ning need, kes alles tahavad kõike teada. Kuressaare teine GinFest ei olnud mõeldud tuhandetele läbikihutajatele odava populaarsuse võitmiseks, vaid neile, kes tõepoolest tunnevad sügavamat huvi joogikultuuri vastu. Ärge saage valesti aru, ma ei propageeri siin kuidagi mitte alkoholi ja selle laustarbimist, vaid joogikultuuri. Eesmärk pole ju end pildituks kaanida, vaid mekutada erinevate maitsete maailmas, proovida minna kaasa joogimeistrite säravi silmi loodud taimede kombinatsioonidega, mida meie loodus pakub. Väiketootjate džinnid on omamoodi kunstiteosed, mille puhul ei leidu ainsatki koopiat ega plagiaati. Nii nagu kunst, tulemus meeldib või ei meeldi. Ja kui ei meeldi, võib alati minna teise kunstniku tööd uudistama. Väiketootjate džinn pole vaid jook, vaid ka omamoodi kummardus ajaloole, kohalikult kultuuri- ...

Kolmas aasta on reisi kohustuslikuks osaks moonide leidmine. Sedakorda siis Tomaszkowos ja ilma rukkililledeta ... Tänavu langes sirelite õidepuhkemisaeg kokku meie õppereisi algusega, mis tähendab, et veetsin enne reisi mitu õhtut peadpidi sirelipõõsas, otsides vähemalt viie kroonlehega õiekesi. Nüüd tagantjärele võin üles tunnistada, et matsutasin nendega päris hoolega. Tund aega enne bussi väljumist võtsin kogu olukorda juba üsna külmalt, sest kõik mis võimalik, sai tehtud. Ja kui polnud võimalik, siis nii oligi ja teha polnud midagi. Igal aastal õppereisi mõtet keerutades on kriteeriume, mille järgi otsust teha, päris mitu. See, et huvitav peaks olema, vähemalt endal, on ilmselge. Lisaks tuleb mõelda, kes reisi korraldab, kuidas on tema ja bussijuhtide ajagraafik. Uskuge, need inimesed on grupireisil kõige tähtsamad, tähtsamad kui pead-laiali-reisijad ise. Usaldusväärne reisijuht ja bussijuhid, kellega on turvaline ning mõnus sõita kasvõi maailma lõppu. Meil on mõlematega se...