26. august 2014

Liiliatest ja aja puudutusest


Tõenäoliselt olen üsna vanamoodne inimene. Küllap seepärast ongi mu töö seotud vanade asjadega. See on privileeg, vaadata, neid käega katsuda, tunnetada aega. Aega ei ole kunagi liiast, pigem on teda alati vähevõitu. Vahel tuleb aga aega võtta, õigemini seda unustada. Ja siis need asjad hakkavad kõnelema, märkamatult.

"Meie algeeskujud on ammugi põrmuks saanud, need pildid heast elust, mida elati kord siin katuse all, selles pargis, sellel verandal. Me ei mäleta neid pilte enam, aga üritame neid ikka veel järele aimata. Uusi pole me osanud välja mõelda. Aga järeleaimamises oleme me olnud päris edukad."

Ma armastan liiliaid, eriti neid uhkeid kuningliiliaid, mille õiekobar koosneb mitmest korrusest ning mille lõhn hullutab sumedal vaiksel suveõhtul, mil kaste hakkab vaikselt rohule langema, tirtsud alustavad kõrvulukustavat kontserti ning õhus on ainult viimastele soojadele suveõhtutele iseloomulikku erilist lõhna. Kui liiliaõite viimasedki kroonlehed on murule pudenenud, on kõik. Aeg, mil õhtune aiasistumine tähendas õndsat pääsemist päevasest leitsakust, vahetub tubasema vastu. Kummikute, paksu jope ja vihmavarjuga on kuidagi totter aias istuda.

" ... ikkagi on nende maailm meie jaoks igavesti kadunud. Meie oma on küll peaaegu täiuslik, aga siiski vaid võltsing. Aga võib-olla oligi nende maailm juba liiga täiuslik ja sellepärast saigi otsa, sest inimene küll otsib, aga ei talu täiuslikkust. Võib-olla lõppes see maailm igavusest. Võib-olla sai talle saatuslikuks võltsingute juba liiga suur arv, nii nagu meiegi peaaegu täiuslik maailm võib-olla juba varsti enam odavate võltsingute pealetungile vastu seista ei suuda ..."

Seitse aastat tagasi sattusin ühel suvepäeval esimest korda Ungurmuiža mõisa. Juuli keskpaigas õitsesid esimesed aasia hübriidid, peahoone kõrval oli neid terve suure mitmevärvilise lilleklumbi jagu. Sees avanes aga teine maailm. Mõisa peahoonesse sisenedes oli võimalik lunastada pilet ning jalutada ajas tagasi. Täiesti üksi, vaikuses. Ilma suure grupi jalamüdina ning katkematu giidijututa. Mistahes ruumi seinal paljandunud väiksemgi värvilaik oli hoolikalt dokumenteeritud, antud talle seos vaatajaga ning jäetud. Jäetud just niimoodi, nagu ta välja tuli. Kas ainsa allikana omaaegsest elust või koos ülejäänud laigukestega terve pildiga ühtsesse harmooniasse viiduna. Kui palju suudab värv tavalisel seinapalgil! Nii harjunud triipude ja vöötide kõrval olid pintslitõmmetest saanud terved stseenid, filigraanselt väljajoonistatud detailid, puulehed, pilved, valgused ja varjud. See oli lummav! Küllap ma ei meenutaks neid hetki, kui poleks olnud liiliaid. Vaasidesse seatud lopsakad lillekimbud levitasid oma maguskirbet aroomi, mis mõjus justkui narkootikum, teisalt ei lasknud unustada, et kääksuvatel, ohtrast astumisest kulunud trepiastmetel ei käi enam Campenhausenid, vaid ainult 21. sajandi inimesed.






"Mõis pole mõis enam üheksakümmend aastat. Ainult nimi on jäänud. Ja pikk-pikk-pikk hall puust maja kõrgete puude vahel."

Samasugust erilist tunnet kogesin pea paar nädalat tagasi meie oma Esna mõisas. Olen käinud Esnas varemgi, kuid siis pole see maja minuga kõnelenud. Võib-olla polnud õige aeg. Kolmteist aastat tagasi sattusin Esnasse maalingutega laetalade pärast, mida mu tollane Järvamaa kolleeg Aino tahtis näidata. See oli aeg, mil Esna hakkas vaikselt ärkama. Mäletan Heli säravaid silmi, ükskõik millal ta on Esnast rääkinud. Tõenäoliselt poleks see koht ilma temata nii täiuslik. Vahepeal on maja saanud uue katuse, muutunud loetavaks, isegi sirelipõõsas maja ees on kasvanud kolmekordseks.

"Ta lihtsalt oli korraga ellu ärganud, see unustatud barakk. Ta ei paistnudki neil suveõhtutel lagunenud, tolmune, kopitanud, hiirtest söödud. ... Ma küll ei usu, et majadel on mõtted ja tunded, aga ometi näis, nagu oleks vana mõisalahmaka hinges, hallitanud tapeetide all tärganud mingi uus, hullumeelselt julge lootus: äkki nad ongi tagasi! Nemad, pererahvas, kadunud ajad!"


Esna on mõistatuslik paik. Ehitatud sellesama Ungurmuižaga üsna ühel ajal, läbis ta erinevalt esimesest siiski mitu uuenduskuuri, enne kui ta valmis sai. Esimene ehitusetapp on jätnud endast maha vaid fragmendid, ilmselt see õunte, pirnide ja viinamarjakobaratega talalagi sealhulgas. Vähemasti nii me usume või tahame uskuda. Ka Esnas on palju värve, uskumatult palju. Nendesamade pintslitõmmete tagant leiab krohvile kribitud teateid, prantsusekeelseid ajalehti. Seintel on mälu. Niisama nagu on treppidel, trepikäsipuudel, ustel ja akendel, põrandatest rääkimata. Kas te olete vaadanud lähedalt parketti? Külgvalgus reedab kõik temasse tallatud käiguteed, iga pisimagi ajavao. See on ilus!


"Nagu vanadele inimestele, meeldivad ka vanadele majadele kõige rohkem noored. Juba enne busside saabumist valdab mõisalahmakat mingi elevus, erutus."

Seekord oli kõik teisiti. Mis siis, et meid oli terve bussitäis, mis siis, et maja sai kohe täis naerupahvakuid ja vadistamist. Ometi leidsid kõik, kes seda vähegi soovisid, oma Esna. Küllap on see maja jõudnud oma ideaalsesse seisu, milles on näha kogu ta lugu. Pieteeditundelisemat lähenemist konserveerimisele on mujalt raske leida (valetan, ka Põhjakal heljub õhus sama fluidum). Hooletu moega sohva, vaasi sätitud pika varrega okkalised, kuid ometi õrnad ohakalilled ning vihmasajust pimedaks muutunud õhtupoolikus süüdatud kollakat valgust heitvad üksikud lambid lasevad ajal ununeda. Aeg pole tähtis. Võib-olla on see liiliatest. Piisab vaid ühestainsast vaasist, et täita maja aja looga. Kas pole see tähenduslik?








" ... eks kogu see mõis ole üks näitemäng, ja mitte ainult mõis - kõik meie unistused, mida me teoks teha üritame ja omal kombel teemegi! Isegi vanu aegu on võimalik taas ellu kutsuda. Natuke ikka."

Esnast lahkudes hakkab vihma sadama. Mõisa kaks triibikut kassi on oma kohuse täitnud, keerutavad veel sabasid ning sätivad ennast usinasti lakkuma. Järgmiste külalisteni ...


*     *     *

Kursiivis katkendid pärinevad Tõnu Õnnepalu romaanist "Mandala", Tallinn 2012.

1. august 2014

Udmurtia päevikud, vol 2: müüdi "Tegime-Mis-Suutsime" loomine.


Niisiis jõudsime Bõgõsse, ootamatult. Tauno pakutud 15.30 oleks korraldajatele ilmselt sobivam olnud, kuid nüüd tuli neil üsna varasel tunnil tuletõrjujaliku kiirusega sel ajal, kui buss kultuurimaja juures sobivat parkimiskohta otsis, ennast üles lüüa ja väravate juurde kalleid külalisi vastu võtma tulla.


Võetigi. Ülimalt pidulikult, läbi kolme värava, kus igaühe juures tuli kas lindikesi siduda või münt poetada. Ikka selleks, et kõik hästi läheks. Natuke laulu ka lisaks ning antigi tervituseks klaas kuuma teed. Ljudmila ja Aivar olid koos Luule ja Lillega ka kenasti kohal, kuidagi turvalisem tundus see kõik.

Mõned näited Udmurdi vanadest naiseriietest

Kui olime natuke aega Bõgõ õhku sisse hinganud ja veri hakkas soontes taas voolama, ei lastud meid enam silmist. Meile määrati isegi kuraator, kes infoga varustab ja vajadusel hädast välja aitab ning korraldajaprouad käskisid majutuse jaoks vabatahtlikult grupeeruda. Uskumatu, kuid mitte ühe-kahekaupa, vaid vähemalt viiekesi, kui mitte rohkem. Selline külalislahkus tundus alguses uskumatuna. Pärast selgus, et kõik külalised jaotati niiviisi küla peale laiali. Käsk on vanem kui meie, selgus ka.

Külatänaval

Meie viiese rakukese maja asus kõige kaugemal, Sovetskaja tänaval. Algul arvasime kohvreid ja muud träni üle kivide ja kanas ... lohistades, et küla saab enne otsa, kui me kohale jõuame. Aga õnneks läks. Perenaine Nadja ehmatas algul ära, et nii suured inimesed!!! Eks ta oli jah, et kolm naist vähemalt 1.80, Triinu õige kriipsuke vähem, Mait aga selle eest oma poolteist keskmist meest. Lohutasime teda, et Eestis ja meie grupiski on veel pikki inimesi:). Pikkus tuleb kasuks üksnes siis, kui on tarvis ülevalt riiulist moosipurki võtta. Siin nii kõrgele riiuleid ei ehitatud ehk uksed olid nii madalad, et mõned mehed pidid suisa käpuli sisse ronima ja ega toaski oli ohtlik ennast korralikult välja sirutada (mõnel mehel oli ikka pea lõpuks lausa kriimuline). Madal lagi ja väike uks on vajalikud selleks, et talvel sooja hoida. Tänapäeval on küll külas gaasiküte, kuid sellegipoolest tunduvad majad kaunis hõredad, nii et sooja peab hoidma. Saunadest rääkimata.

Saabumisel pakkus Nadja kerget einet - omleti moodi hästi õhulist ja kerget munarooga rohke rohelise sibulaga. Selline toit olevat hästi levinud just suveajal, saab kiiresti valmis.
Väheke oma uue koduga tutvumist ning ühiselt koolisööklasse sööma. Vat see oli omaette elamus! Kolm päeva koolitoitu, esimest korda elus sõin hirsiputru ning see valge leib ei istunud üldse mitte. Ja kohvivõõrutus toimis täiega. Lihtne tomatisalat oli see-eest imeline.

Esimene lõuna: kerge supp, värskekapsahautis kalaga, lihtne tomatisalat ja roosa kissell

Järgmisena kamandati interaktiivse näituse avamisele. Põnev! Tegelikult oli kultuurimaja ühes ruumis üles seatud udmurtide söögilaud ja näituse giidid tutvustasid udmurtide külaskäimiskombeid. Oluline on, kes kus istub, mida räägib ja mis eriti oluline, ei söö palju. Juba tuppa sisenedes lüüakse naised paremale, mehed vasakule poole. Võisime laua ümber istet võtta, aga see oli ka kõik. Ei mingeid helendavaid puutetundlikke ekraane:).



Edasi mindi allikatetuurile "Seitse allikat". Bõgõs oskavad teadjanaised kasutada erinevate allikate vee tervistavaid omadusi. Mõned hiilisid sellest punktist kõrvale, nagu näiteks meie Sovetskaja viimase maja pundi suurem osa. Jalutasime külatänavail ja Nadja viis Triinu ning minu hoopis maasikale, täpsemalt muulukale. Külateed pidi oli sinna mäele ehk kümmekond minutit, aga milline maastik! Nõlvalt tasapisi marju noppides ülespoole ronides jõudsime platoole ja siis jäi hing küll kinni. Rukis, hiirehernes ja kesalill - nagu muinasjutus. Korraks tundus, et see oligi muinasjutt. Meil polnud õrna aimugi, mis kuupäev on, aeg oli omandanud hoopis teise tähenduse.

Triinu, Malle ja Maiduga külavahel



Haned on vabapidamisel, kuid iga pere linnud eri värviga markeeritud. Nii ei lähe haned sassi ja kiiremini saab nad koju ka :)

Külas on kuus poodi ja müügil kahte sorti valget leiba.

Tokkroosid nikerdatud ja värvitud aknapiirlaudade taustal. Milline värvidemäng!




Muulukamäel

Muulukad

Seda õndsust ei ole võimalik kaameraga edasi anda


Maa kuivab naftapumpamise tõttu

Tagasi kodu poole

Pärast õhtusööki algas kaljavirde (варсь) tegemise meistriklass. Varš ehk soe kaljavirre olevat üksnes Udmurtiale ja eriti sealsele piirkonnale iseloomulik ning seetõttu esitletakse seda uhkusega. Vanaema Lida näitas, kuidas tuleb alt kraaniga savinõusse laduda liistud, sinna peale õled ja siis linnastest, veest ning suhkrust valmistatud tainas ning keedetud vesi Nõu tõstetakse eelnevalt köetud ahju (toidutegemise ahjud on pigem lee-esised nagu setudel). Kui vedelik kipub ära aurama, lisatakse sooja vett juurde. Ligi ööpäev läheb ära. Valmis paks virre lastakse alt kraanist välja ja seda peetakse väega joogiks, aitavat igasuguste tõbede vastu. Muide, seda juuakse ka samakaga, ikka soojalt. Päris huvitava maitsega kombo:). Kalja jaoks võib nõusse uue vee lisada ja nii saab juba lahjema rüüpe. Iseenesest tegevuskäik on sama mis meie talukaljal, kuid meil juuakse seda ikka külmalt.

Baba Lida meistriklass




Ja lõpuks õhtu nael - kokandusvõistlus. Festivali eelinfos oli sellest küll juttu, kuid no kes siis instruktsiooni loeb:). Igatahes kohapeal kästi osa võtta, ilma vastuvaidlemiseta. No ja Tauno siis võttiski. Nagu ikka, jõutakse kohale viimasel minutil ja napilt läks, oleks tulnud leppida üksnes värske kapsa ja seentega. Kala oli aga võtmetegelane:) Niisiis andis ennast üles 7 kokka ehk chef-povarit nagu kõva häälega teadustati. Igaüks sai kasti kummaliste ainetega, millest tulnuks mingi roog välja võluda. Jumal tänatud, et naised hankisid viimased kalad, muidu tulnuks kõigest sellest üks värskekapsadessert. Tauno ja Tõnu töötasid välja kontseptsiooni ja nii see läks. Esimesele jäid kalad ning teisele kapsa vokkimine. Ja nii kokku poolteist tundi. Teised hankisid ootamatult vajaminevaid asju, süütasid tuld või maiustasid ... viimaste suitsuvuttidega. Noh et tähelepanu hajutada:) Päriselt see ei õnnestunud, sest Tauno pidi vahepeal andma nii intervjuud kui poseerima sugulasrahvaste esindajatega. See oli aga alles kuulsuse algus:). Kui ikka mees paneb valged kindad kätte ja hakkab poole vaksa pikkuseid särgi fileerima, siis see on vaatamist väärt!

Seitse vabatahtlikku võistlejat

Stardipakett, mitte eriti lootustandev

Lippur Krista :)

Palbo pakib grilli lahti, Mercedes õrna käega abi pakkumas :)

Tauno ja Tõnu sõjanõu

Vahepeal tuli ju meeleolu luua ehk hetkeline pressifoto aeg

... ja intervjuu aeg

Samal ajal särjekesi fileerides

Mingil hetkel oli söök niikaugel, et tuli hakata serveerima. Taas meeskonnatöö. Sättisin lauajupi keskele kapsa ja kartuliga pesa, kummalegi poole vöökirjamustritena kamatainas praetud särjefileed. Anu hankis kusagilt rukkililli, tänu millele sai liudade kummassegi otsa leivakrõpsude ja soola abil meisterdatud sinimustvalged lipud. Vahele veel malosolnõi kurki ja Maitseelamuse koja jõhvikakastet. Kell kukkus ja toit sai serveeritud.
 

Palun tähelepanu ülemisele vasakpoolsele nurgale

Žüriile toitu esitlemas

Edasi läks nagu tavaliselt. Iga osaleja esitles oma toitu. Kui järg jõudis Eesti kätte, oleks kogu kontseptsiooni ettelugemine võtnud tunde (teistega olnuks ka viisakas arvestada:) ). Sestap nimetas Tauno selle söögi kokkuvõtlikult "Tegime-Mis-Suutsime". Žürii vaatas ja maitses roogasid, nad olid ka juba varem pisut ringi käinud. Kaasaelajad ja pealtvaatajad said samuti proovida, kui midagi üle jäi ning iga osaleja sai endale publikuhääli koguda. Ja siis hakatigi tulemusi teadustama. Kõik teised kutsuti riburada pidi püünele, said mingi kingituse, välja arvatud Tauno, mhm. No ja viimane priis oligi võit. Kõige eksklusiivsema, kõige ilusama ja kõige parema soome-ugri toidu eest! Ja täiesti õigusega, sest Reedal oli ühe teise võistkonna toidust kalaluid suu täis ja üldiselt kohtas taldrikute või kausside servades petersellitupse vaheldumisi kunstipäraselt sakiliseks lõigatud kurgitükkidega.

Jess!

Müüt "Tegime-Mis-Suutsime" (ehk kohalikus häälduses "Tegime-Mis-Sutsimeeee") on loodud :)
Ja oh seda juubeldamist ja võidujoovastust, nagu võitnuks soome-ugri Bocuse d`Ori!!! Freddie Mercury "We Are the Champions" ruulis täiega, Eesti lipp lehvis kõrgelt (au Kristale!) ning aupaistet jagus kaugele. Bocuse sellepärast, et kui herr Sõrra kirjutas pressiteadet Eesti võidust, kasutas ta just sellist luulelist võrdlust ja nii see rahva sekka läks. Ka Ringvaade langes samasse lõksu:). Nagu ütleb kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, müüti murda pole võimalik, aitab vaid uue müüdi loomine.
Toit oli aga aus. Kartulid õõnestati seest tühjaks, täideti Merevaigu juustu ja peenemaks hakitud seentega (viimased võisid olla mingid riisikad), mässiti fooliumi ning küpsetati lõkkel. Tillukesed kalafileed maitsestusid muna, piima, tilli ja kama segus ning küpsetati õlis kiiresti kuldseks. Kapsas hakiti hästi jämedalt ja vokiti kiiresti õlis koos hakitud seente ja tilgakese marineeritud räimede marinaadiga. Ehk siis läbi sinimustvalge lipu said taldrikul kokku sinime meri ja järved, must maa  rukki ja kartuliga ning sool - meie peamine maitseaine. Muide, mehed pipart ei kasutanud, polnud nagu ka.

Õhtu lõpetas etnodisko, mis kiskus rohkem tehnodiskoks. Pidu oli viimase peal, Vana Tallinnat kulus rohkesti ning paljukardetud sääski lihtsalt polnud.
Järgmisel päeval ronis Aivar aga mäe otsa ja teatas Eestisse uhkeid uudiseid.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...