16. juuli 2015

Luksus, mis ei maksa midagi

Tsahh. Tsahh. Tsahh. Tsahh. Raks. Tsahh ... Tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat ...


Kumb on parem, kas õudne lõpp või lõputu õudus? Tegelikult vahet pole, esimesega saab kiiremini ühele poole. Kevadel polnud laudatagust väikest heinamaad aega niita, nüüd siis kahe niite asemel üks ja korraga. Vikatiga. Märksa tõhusam kui trimmer, mille ketta ümber keerutab pikaks veninud vintske timut parajaid tuuste. Lisaks kulutab ehk kiiremini üleliigseid kilosid. Vähemasti ma usun nii. Viimase nädala vihmad on heina, või mis hein ta niiväga ongi, parajatesse pusadesse keerutanud. Maad võtnud valge tihe väikeste õitega minu jaoks tundmatu taim on nagu ämblikuvõrk, mis seob oma harudega naadi tugevad varred timuti sitkete kõrtega. Õnneks ei ole ta tervet heinamaad enda alla võtnud. Vill on pihus. Tegelikult kaks. Esimese päeva tunnus. Pole ammu harjutanud. Möödunud suvest saati. Vikatitera läheb kiiresti nüriks. Need raksud on takja vartest. On alles tugevad! Oh, jälle läks tera mutimullahunnikusse. Lootusetu! Muttide vastu ei saa isegi kass, kuigi vähemalt üritab. Hea seegi. Pühin mullase tera rohutuustiga puhtaks, võtan luisu ja algab see tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat. Mulle meeldib see puhas kõlav heli, mis kostub korraliku vikatitera luiskamisel. Suvalise plekkvikati puhul kostub üksnes summutatud häält, nagu oleks pang pähe tõmmatud. See ei ole ilus. Ega ta ei niida ka. Pinni või ära pinni. Ma ei tea, kui vana on see vikat, millega seekord niidan. Tera on ilus ja tugev, kuigi natuke hambuline. Sellega saab veel palju suvesid pihta treenida.


Metsa ääres on angervaksapuhmad. Ootasin sel aastal esimeste õite puhkemist nagu väike laps jõule. See lõhn, mis vallutas heinamaa ja õue, on midagi sõnulseletamatut. See on suve lõhn, mis siis, et käevartele on raske jumet peale saada. Miks ma seda lõhna varem ei tundnud? Jah, puhmad on samal kohal aastaid. Ehk seepärast, et alati oli nii meie kui naabrite heinamaad selleks ajaks ammu maha niidetud. Viimastel aastatel on naabrite omad niitmata. Meie omal niidan maa lagedaks, üksnes angervaksapuhmad jäävad majesteetlikult üksi. Esimesed tutid on juba ära õitsenud, neist ei saa enam talviseks köharohuks siirupit, kuid süda ei luba neid maha niita. Mitte veel. Las nad olla.

Ühe päevaga ei jõua kogu heinamaad parimagi tahtmise korral maha niita. Järgmisel päeval on luud-kondid natuke kanged. Siis tuleb vahele paaripäevane paus, vaja mõned koogid küpsetada ning uuesti vikatit haarates pole enam häda midagi. Tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat, tsihkat-sahkat ... Panen kitsaks kulunud luisu taskusse ja alustan uute kaartega. Vahe tera lõikab kõrsi ilma vaevata. Hea tera ning ilusa heina puhul polegi tarvis tegelikult palju vaeva näha, kaared tuleb pigem korjata kui lüüa. Hea õpetada, aga ilusast heinast on siin asi kaugel. Siiski paistab lõpp ehk viimased pusad. Kas tõesti? Lihastes on magus surin. Panen vikati puu peale ja ringutan. Aitab tänaseks! Kõlab ehk imelikult, aga ma tõesti armasta niita. See on aeg, mil saad mõelda ainult oma mõtteid või siis üldse mitte mõelda. Taustaks vikati sahin, olles parim muusika, mida kuulata võimalik. Aias kõlbab ka muruniiduk. Linnas, kus on majad lähestikku ja naaber kuuleb naabri juttu, võivad urisevad Briggs & Strattonid mõjuda tõesti kurnavalt. Külas on sel helil minu jaoks hoopis teine tähendus. Külarahvas on kodus! See urin, ükskõik kust poolt ta kostab, annab turvalise tunde, et kõik on hästi. Kasvõi pühapäeval!

*   *   *


Kõht on tühi. Nädalavahetusel olid Tartu Hansapäevad ning Maitseelamuste linnas toimusid nii burgeri- kui grillvorstivalmistamise võistlused. Burgerid küpsetati puhtast veiselihast, kuid grillvorste nii sea- kui veiselihast. Kas teate, kui ilus ja kvaliteetne on Hiiumaa Lihatööstuse lihaveisehakkliha? See on lihtsalt kaunis, kasvõi niisama vaadata! Hakkliha on ühtlane, ilma ühegi kelmeta. Liha kvaliteedi tagab meri, ehk loomad on pärit Hiiumaalt, olles krõmpsutanud sealset rohtu, mitte ostetud suvalistelt kasvatajatelt üle maa. Ega muidu poleks Vein ja Vine Martin profiili muutunud ning vorminud vahetpidamata pihve, et need siis Mõisapreili pagari kuklite vahele pista, nipet-näpet juurde panna ning kuulda klientidelt üksnes mõminat. Appikene, kuuuuui hea!!! Inimesed, kes reeglina ei söö burkse, hakkasid seda tegema. Seest õrnalt roosaka triibuga pihv oli nii mahlane, et seda ei saaks uskuda, kui poleks ise näinud. Muide, kui roosa triibu saavutamine tundub üle mõistuse käivaks hookuspookuseks (tegelikult tuleb pihvi küpsetada 3 minutit ühelt ja 3 minutit teiselt poolt), pange kotletti vormides vahele viil punapeeti. Vau-efekt on igal juhul garanteeritud! Johannes Kaldalu nipp :)


Niisiis Hiiumaa hakklihast pihv. Lihale tuleb lisada üksnes soola ja vormida paras ühtlane pall, nii tennispalli mõõtu. Seejärel suruda lapikuks, umbes 2 cm paksuseks. Õhuke ketas kuivab liiga ära. Martini õpetuse järgi tuleb pealmisele poolele suruda ka väike lohk. Asetage pihv grilli restile (eelnevalt võite resti määrida õliga või puistata pihvi alumisele poolele jämedat soola, siis ei hakka liha mitte mingil juhul resti külge kinni), jahvatage veskist musta pipart peale, küpsetage 3 minutit ühelt ja 3 minutit teiselt poolt, tõstke fooliumi alla või termospotti mõneks minutiks puhkama ning pakkige kas saia vahele või sööge mõne sobiva salatiga. Uskuge, pihvil on roosa triip :). Well-done pihv ei ole enam maitsev ega mahlane, justnagu ka mistahes muu well-done valmiduses veiselihatükk. Niisugune pihv maitseb aga väga hästi isegi teisel päeval jahtunult, olles säilitanud oma mahlasuse. Kõlab ju uskumatult!

*   *   *

Keerispea

Õhtu. Kell on pool üksteist. Hakkab vaikselt hämarduma, õhus on vaid kümmekond soojakraadi. Nina tunneb vaheldumisi angervaksade ja ebajasmiinide aroomi. Natuke eemal on väike katsepõld, kus katselappidel kasvab kimpu köidetud oinasarvi meenutavate õitega keerispea. Selle taime lõhn täna minuni ei jõua, punane ristik, mis hakkab kohe-kohe õitsema, on vahel. Väljas on mõneks hetkeks täielik vaikus. Mitte ainsatki häält! Korraks katkestab vaikuse sarast kostuv pääsukeste sidin, korraks mingi teine lind. Istun aiamaja trepil, paks jope seljas, et külm ei hakkaks ja lihtsalt kuulan. Vaikust. Paar kilomeetrit väikelinnast eemal üle põllu ja ometi vaikus. Metsa pole vajagi, piisab kartulimaast ja viljapõldudest, et vaadata loojuvat päikest. * Järsku katkestab vaikuse lepiku tagant maanteekurvist kostuv pidurikrigin ja seejärel gaasi undamine. Mootorratas tühjal teel võtmas maanteekäändu. Ei, ma ei ole tema peale pahane. Ka tema nautis seda hetke, mis minagi. Lihtsalt teise nurga all. Muigan.


Varahommik. Kell on pool viis. Rohi on märg, väljas on kerge udu. Udu on juuli keskpaiga kohta harjumatult külm. Kass küsib õue ja tahab tatsata üle õuemuru metsa poole hiirejahti, aga käpad saavad märjaks. Tõstab neid nagu kõnniks kuumadel kividel. Instinktid saavad aga võitu ning ta läheb. Paari tunni pärast kuulen, kuidas esikust kostab mingit müdistamist, põntse ja tumedaid mütse. Esialgu arvan, et ta on leidnud mingi mänguasja. Kui aga kööki "lendab" hiir, selgub, et jaht oli tulemuslik. Teate küll neid pallitrikke, kuidas põlve ja otsmikuga palli kõksida. Kass teeb suuremat sorti hiirega umbes sedasama. Eedeni ringi kass on ikka väga priima kass, kohe päris kass!

*   *   *


Lõuna. Kevad otsa poputatud Rooma salati peenar tundub ütlevat, et aeg on käes. Ma armastan Rooma salatit tema tugeva krõmpsuva lehe pärast, mis ei vetti isegi hapukoore all, ma armastan sorti "Xanadu" (müüb Suvipiha) tema kauni värvi ja maitse pärast. Õigupoolest oleme aja jooksul proovinud erinevaid sorte, kuid see sort on osutunud täielikuks lemmikuks. Niisiis Rooma salat. Sikutan salatipea õrnalt mullast välja, saputan juure küljest liigse mulla maha, tõmban alumised lehed õrna raksakuga küljest ja viskan üle aia kanadele. Täielik koostöö! Selle suve esimene Caesari salat. Rebin pestud salatilehed väiksemateks paladeks, puistan kaussi juustulaastud ja valan peale eelnevalt kokkusegatud kastet. Kui palju kordi olen lubanud endale, et sel suvel küpsetan ahjus krutoone, mitte ei lähe kergema vastupanu teed ja ei rösti saia lihtsalt rösteris, et seda pärast lihtsalt tükeldada. Ah, see polegi oluline. Salat on mahlane, vihmase kevadega on kasvanud ideaalsed salatipead. Kastme küüslaugust aroomi on köök pärast sööki veel tükk aega täis, vahetades välja seal enne keedetud angervaksasiirupi vanilliselt magusa lõhna. Käin seda vahetevahel nuusutamas, enne kui ka see lahtisest aknast õhku haihtub.

*   *   *

Aga see kõik on lihtsalt NII hea! Piisab vaid veiselihapihvist ja Caesari salatist, et tunda, nagu oleks söönud maailma parimat toitu. Kusjuures need ongi selle hetke maailma parimad toidud. Kus mujal, kui oma kodus (meil Põhjaka ehk välja arvata) saab süüa salatit, mille jaoks oled salatipea toonud just paar minutit tagasi aiast. See on luksus, mis pealtnäha ei maksa midagi, kuid on ometi väärt tervet varandust. Niitmine on kauba peale :).

Õitsev tatar

-------------------------------
* - "Paljud väärt mõtted on elu jooksul tulnud n-ö üle kartuli, üle kartulipõllu kaugusse vaadates. Võtta augustikuus aidatrepil lonks külma kaevuvett ja mõelda maailma üle pisut järele - üle kartuli, muidugi. See on hea." - Valdur Mikita. Lingivistiline mets. Välgi metsad, 2013.

23. juuni 2015

Kodutehtud grillvorstid


Isetehtud grillvorstid on ikka hoopis teine kraam kui poest ostetu. Poevorstide kohta ei tasu tegelikult enam midagi paha öelda, kui hoolega valida, leiab puhtast lihast valmistatud tooteid küll. Lisaks on möödas ajad, kui lisandeid pidi vorstis või lihamarinaadis nii palju olema, et lõpuks ei saanud enam aru, mis algtoorainega on tegemist. Kui vinguda, siis ehk selle üle, et poekraam kipub liiga soolane olema. Maitsed on aga erinevad, nii et kui sobi, tuleb ise teha või leida mõni muu variant. Juhul muidugi, kui teile meeldivad grillvorstid. Põhimõtteliselt võib neid ka ahjus või pannil küpsetada, see on juba maitse asi.

Teine kiitus läheb aga neile ettevõtetele, kes pakuvad seasooli. Just nimelt! Vahepealt oli päris hulk aastaid, kui isegi verivorstide tegemiseks tuli seasooli tikutulega otsida. Juhul muidugi, kui siga endal aedikus või vähemalt naabrite või sugulaste aedikus polnud. Rakvere lihakombinaadi kaudu oli neid küll võimalik hankida, aga see oli üsna keeruline. Nüüd on lihtne, võid soolepaki endale kasvõi pakiautomaati tellida, nii et silm ka ei pilgu. Pakis on tervelt 3 sea sooled :). Jagub endale terveks aastaks ja võib jagada ka.

Ja kuidas sa siis nüüd jaanipäeval poest grillvorste ostad! Kodusest vorstiteo nippe tunneb kõige paremini ehk Ilse oma kadestamisväärt katsetamisjärjekindlusega. Mina olen siinkohal pigem asjaarmastaja:). Siiski, paar aastat tagasi Koosal peetud Mai Ässa võistlusel sattusin ühte võistkonda tõelise profiga. Tartu Kutsehariduskeskuses lihatehnoloogiat õpetava Kristi Luha käest õpitud tarkused on kuldaväärt igal hetkel. Tookordset võistlust me oma sinihallitusjuustu ja küüslaugupealsetega vorstidega ei võitnud, kuid see polegi alati tähtis. Märksa olulisemad on kogemused ja mis me õppisime. Muide, TKK võistkond võitis nii eelmisel kui sel aastal Pärnu Grillfestil koolidevahelised meistrivõistlused grillimises. Nii et Kristi sõnu tasub usaldada.

2013.a Mai Ässal koos Katre ja Kristiga (paremal). Foto: Triinu Akkermann

Põhiline on valida omavahel sobivad koostisained ning nendega mitte liiale minna. Grillvorst ei ole jõulupuu, et sinna võimalikult palju ehteid külge riputada. Teiseks tuleb valida niisugused lisandid, mis valmivad samal ajal põhitoorainega. Näiteks tooreid vutisüdameid pole mõtet vorstitainasse toppida, need jäävad vintsked ja nätsked. Küll aga võib katsetada väikesteks tükkideks lõigatud maksaga. Lisandid ei tohi ka liiga suurte tükkidena jääda. Näiteks šokolaad võib ju väga põnev lisand olla, kuid kui tükid jäetakse liiga suured, ei taha keegi enda taldrikult leida ainult sulašokolaadi. Eelmisel kevadel selsamal Koosa Mai Ässa grillivõistlusel sai kohtuniku rollis igasugused imed ära proovitud, kuid tee mis tahad, lihtsad maitsed ruulivad alati ja lolli järjekindlusega. Aga kui mängida tahate, katsetage kalavorstiga. Tulemus on põnev ja mis peatähtis, ka maitsev.

Vorstimeisterdamine 2013.a Mai Ässal. Foto: Triinu Akkermann

Lihast rääkides ei tohi karta pekki. Pekifoobikutel tuleb siinkohal leppida ilmselt kanašašlõkiga:). Pekk on see, mis annab vorstidele mahlasust. Samuti ei tohiks liha pudruks purustada. Kui on kasutada suuremate aukudega hakklihamasina sõel, siis see sobib väga hästi. Ise teen seda köögikombainiga, kuna mulle meeldib, et ka midagi tunda on. Isegi pekitükke :). Kõige värskema liha saab mõistagi lihakarnist või oma lihamüüja käest. Kui mul poleks võimalust koduteel Rotaksist läbi hüpata, vaevalt ma nii palju liha sööksin. Nüüd pühade ajal oli taas tunne, nagu jõulud läheneksid. Järjekord uksest väljas ja puha. Üksnes Aivar Teppo lõõtspillimäng reetis, et kuuldud viisid sobivad rohkem aasta lühimate ööde aega. Vorstide jaoks võib vabalt valida sobiva praetüki, kuna liha läheb niikuinii masindamisele. Siin pole tarvis kasutada ei sise- ega välisfileed:). Soodsam pealegi. Loomulikult võib valida ka kaelakarbonaaditüki, kuid see on maitse asi. 

Kõigepealt liha, sibul ja küüslauk, alles siis võib mõelda lisanditele

Nii, kui lisandid paigas, asuge vorstitainast sõtkuma. Segu ei tohi kuiv jääda, lisage julgelt vett. Natuke hapukat maitset ei tee ka paha, mistõttu võite osa veest asendada näiteks veiniga. Äädikas jäägu pigem nostalgilise äädikašašlõki juurde. Äärmisel juhul võite lisada sortsu veiniäädikat. Segada tuleb aga üsna tublisti. Mass peab hakkama "mätsima", alles siis võib seekordse trenni lõpetada.
Kui asuda vorste toppima, ärge sooli pilgeni täis uhage. Küpsemisel segu algul paisub ning kogu tööst ja vaevast võib jääda järgi üks pudruhunnik. Niisiis jätke vorstid pigem pehmemad, kuid suruge toppimisel vaheleläinud õhk küll välja. Sellest tekivad vaid tüütud tühimikud, mis võivad samuti küpsetamisel puruneda.

Valmis vorstisegu


Kodune vorstitegu on paras fantaasiavoor. Kõik oleneb sellest, mis idee tuleb või mida parasjagu kodus leidub. Näiteks niisugused:

Sinepiseemnetega grillvorstid 

1,8 kg ilma kamarata seakaelakarbonaadi või praeliha
200 g seapekki
7-8 sibulat
peotäis küüslauguküüsi
0,5 purki Prantsuse tüüpi täisterasinepit
1 dl tummisemat tomatiketšupit
3 sl Dansukkeri suhkruroosiirupit
värskeltjahvatatud musta pipart
umbes 3 sl soola
1 dl valget kuiva veini
3 dl vett
sea- või lambasooli

Tükelda liha ja pekk kuubikuteks ning töötle köögikombainis vaheldumisi koos koortest puhastatud sibulate ja küüslauguküüntega parajalt jämedakoeliseks massiks. Hakklihamasinaga saab üldjuhul liiga peeneks hakitud liha, köögikombain jätab sobivama tekstuuriga massi. Lisa hakitud lihale maitseained ja vedelikud ning sega kätega ühtlaseks pehmeks massiks. Soola lisa maitse järgi. Segada tuleb niikaua, kuni vorstitainas hakkab kergelt kleepuma.
Täida meelepärase pikkusega soolejupid vorstiseguga, keera paraja pikkusega vorstideks. Sooleotsad võid siduda puuvilllase jämeda niidiga või siduda omavahel rõngaks. Ettevaatust, sooli ei tohi liiga täis toppida, muidu võivad nad küpsedes katki minna! Õige grillvorst peab jääma pigem pehme, õhumullid suru aga kindlasti välja.
Grilli nagu tavalisi poevorste. Koduseid vorste peaks ühtlaselt pruunistama, muidu võib "vorstinahk" nätske jääda.
Enne grillimist võiks lasta vorstidel umbes ööpäeva külmkapis seista ja laagerduda, siis tulevad maitsed kõige paremini esile.
Kõrvale sobib mistahes suvine salat, aga piisavalt hea on ka lihtsalt viilutatud tomat koos värskeltjahvatatud musta pipra ja soolahelvestega.


Ning kes tunneb, et tahaks oma hullult head vorstiretsepti teistega jagada, saab seda peagi Tartus teha. Hansapäevade ajal selgitatakse välja Mai Ässast kraad kangem vorstmeister ehk lausa Hansa worst master.  Nii et pühapäeval 12. juulil tasub tulla Pirogovi platsile, kas siis ise võistlema või teiste loomepalanguid kaema-mekkima. Võistlus algab kell 12.00, võistlejatel tuleb ennast varem üles anda.

Ilusat suve ja kuuma grilli!


* retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga.

19. juuni 2015

Tõrva kohvikutepäeval

Orienteerumismängu "Leia Tõrva kodukohvikud" alga!

Möödunud laupäeval peeti Tõrvas esimest kodukohvikute päeva. Kärdla oma teavad kõik pea et une pealt, nüüd on sealne idee nagu kännuämblik ajanud kombitsad ka suurele maale. No kui isegi Elvas on, miks mitte ka Tõrvas!

Ausalt öelda oli väga lahe, täpsemalt öeldes üle ootuste lahe. Jõudsime Tõrvasse ennelõunal, kui oli aeg juba midagi põske pista ning lahkusime alles ametliku sulgemisaja järel. Vahepeal tuleb muidugi möönda, et ega ükski kohvikupidaja ei osanud uneski loota, palju ja kas üldse külastajaid tuleb. Järsku tuleb ainult paar naabrit ja needki, kellelt toole ja laudu laenatud, et nad näeksid, kas nende vara ka heaperemehelikult hoitud :). Aga vat tuldi autodega ja jalgsi ning tulid isegi täiesti võhivõõrad huvilised, nagu näiteks meiegi. Muide, kui muidu kohvikut üles ei leidnud, siis ports autosid reetis kindlasti asukoha.

Kokku osales avantüüris 19 kohvikut - väga muljetavaldav arv! Kusjuures iga kohvik oli näinud piisavalt vaeva, et teistest erineda. Kes panustas vanaemale, kes Mulgi juurtele, kes kalale, kes taime- ja toortoidule, kes esiemade kaunile näputööle jne. No kuidas küll koostada niisugune marsruut, et võimalikult palju näeks, kuid pääseks lõhkisöömisest ning suudaks õhtu eel veel toidumaitseid eristada? Pärast kokku lugedes selgus, et astusime läbi 13 kohvikust. Igal pool süüa küll ei jaksanud, kuid melust saime osa kohe kindlasti.

Noortekeskuses pakuti väga uhkeid võileibu ehk võixe.

Väikeses aiakohvikus tuulutati kaunist näputööd.

Vintage`i taustakujundus väärinuks omaette auhinda:)

Mõistagi oli Tokyo ühendatud Tõrvaga või oli see vastupidi

Muide, Tõrva koerad ja kassid on ülimalt tasased ja seltsivad olevused. Tegelikult polnud suuremal osal koduloomadest ringisaalivatest kahejalgsetest sooja ega külma. Pigem tundsid end häirituna külaliste neljajalgsed ja seejärel muidugi võõrustajate omad. Üdini koera- ja kassiinimesena teen küll sellise märkuse, et niisuguste ürituste puhul oleks targem enda neljajalgne sõber koju või kellegi hooleks jätta või vähemalt enne kontrollida, kas võib võõrasse õue enda loomaga minna. Ühes perekohvikus tuli näiteks oma koer aita kinni panna, kuna võõra koera keemia ei sobinud tema omaga.

Tegelikult väga heasüdamlik kiisu :)

Kohvikutekaarti vaadates tegime hommikul õige, õigemini ainuõige otsuse: alustame Mulgi kohvikust, kus sel päeval astus oma venna pere kohvikus klienditeenindaja rollis üles Kaja Allilender, kes muidu juhatab Mulgi Kultuuri Instituuti. Kes siis veel kui mitte tema peaks teadma, mis linnas toimub :). Tegelikult oli Kajal mahti minna teiste tegemisi uurima alles päeva lõpus. Enne tuli kohvikulistega tegeleda, kantseldada Looduse Omnibussi 75 ekskursanti, kes nende õuele saabusid ja kuulutada kõigile, et söök ja õlu on otsas. Just nimelt! Nende kohvik söödi-joodi vist kõige kiiremini puupaljaks. Ei aidanud ka perenaise Aira teine pudrulaar või õhtupoole kohalesaabunud uued õllekastid :). Mulgi kohvik panustas ajaloole ja traditsioonidele: ikka kärutädi puder ja vanaaegse retsepti järgi küpsetatud mulgi korp. See viimane oli hästi eriline plaadikook, sisaldades nii köömneid kui kaneeli. Ja muidugi õlled! Hommikul lõi laineid perepoja Rando pruulitud Tõmmu Mulk ning Must Ronk, õhtul passis samuti suguseltsist pärit õllemeistri Timo Trepialune lausa magustoiduks.

 


Mulgi kohvikus

 
Mulgi kohvikus jagus pillimängu terves päevaks. Õhtu eel astus õuele Imelik ja seadis üles oma kandlegi.

Järgmisel hetkel kustutati seegi kiri ning tahvel viidi järgmist aastat ootama.

Jätsime auto Allilenderite väravasse, võtsime kaardi ette ja suundusime sportlikule retkele mööda Tõrvat. Söödud hõrgutised tuleb ju kuidagi maha raputada :). Peab ütlema, et niisugusel üritusel on ka regionaalpoliitiline mõõde - kes peale tõrvakate ikka marsib linna risti-põiki läbi ja juhatab lõpuks teedki :). Kaunite koduaedadega linn muide. Huvitav, miks räägitakse ainult Türist, kui Tõrva on ka olemas!

No kust küll see rahvas on lahti lastud!

Edasi Vanaema juurde ehk retrokohvikusse. Laual huugas "Esta" vahvlimasin, pakuti kartulisalatit, kiluvõileibu ja nõgesesuppigi. Aianurgas oli avatud ka riidepood. Äärmiselt mõnus ja sundimatu olemine ning kniks kõigile vanaemadele. Täpiks i peal oli muide kohev ja lõhnav kodusai, mida võis supi juurde saada, aga pakuti ka niisama. Küllap selle saia peale meenus nii mõnelegi oma vanaema.

Nagu vanaema juures ikka - paras segasumma suvila.


Vahvlid olid tõeline retro, täpselt sellised, nagu vanasti sai teha ...

Üsna õhtu eel jalutasime Kolme Karu jahikohvikusse. No kus veel võiks saada ahjusooje koprapirukaid ja mekkida suitsutatud kobrast! Borš polnud ka tavaline, vaid erinevate metsloomade lihaga. Kui muidu oli kohvikutes sulnis koorimuusika, kandlehääled või viiulikõla, siis siin paugutati näiteks õhupüssi ka. Päike paistis, õhus oli parajat väsimust ning tegelikult ei viitsinud ennast enam üldse liigutada. Vat niimoodi mõjub see üüratu osooni- ja toidukogus!

Muljeid vahetamas ;)

On ju põnev!

Suitsukobras - vaimustav!

Kopralihaga pirukad, äsja ahjust tulnud.

Asjakohast lektüüri ka

Pool tundi enne kohvikutepäeva ametlikku lõppu siiski viimane spurt Kalakohvikusse. Pisut ekslemist ja olimegi kohal. Nüüd juba autoga, nagu siinmail kombeks :). Pererahvas oli jätkuvalt asjaline, valmis oli saanud veel laar kalapuljongitki. Uhhaa oli küll juba varem tugevalt läbikriipsutatud, kuid kalasuupisteid jagus veel pärast meidki. Pereisa jaksas isegi juttu ajada ja oli äraütlemata rõõmus, et päev oli nii ladusalt kulgenud. Kellelgi polnud ju õrna aimugi, kas ettevalmistused lähevad ikka asja ette. Vahepeal olla järjekord leti ees ulatunud suisa väravani. Kogu vahmiil oli õues ja köögis rakkes, eriti vapper oli väike tüdruk, kes püsis terve päeva vabatahtliku lasteaiajuhataja ametis.

Kalalaeva meeskonna tundis ära triipudest, valgest ja sinisest

Kalakohvikus tekkis korraks lausa tunne, nagu oleks restorani sattunud
Suupistelaualt

Järgmisel aastal jälle, lubas Kalakohviku peremees lõpuks reipa häälega...


Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...