28. november 2016

Agraarkosmost ei ole enam


Käisin Tormas kirikut pildistamas, oli vaja. Tundsin, et on õige päev. Olen Torma kirikus, selle ümber ning surnuaias käinud lapsest saati küll kevadel, suvel, sügisel ja talvel, sest see on mu ema suguvõsa kodukirik ja kalmistu, kuid nüüd tundus, et see valgus, mida annab loojuv päike, saab olema see õige. Oligi nii. Oma alastuses, sest hoonet ümbritsev kirikupark oli ju raagus. Oma võimus ja vaimus, sest tal on oma koht. Seisin külmast kohmanud põllul ja lihtsalt vaatasin mitu minutit, kuni uluv tuul kinnasteta sõrmed kangeks puhus, seda valget, pudisevate ehistornikestega vinklist väljas seintega hiiglast, millele päike heitis roosakat valgust. Jaa, võib ju vastu vaielda, et  mis see tühine 249 aastat maailmaajaloolises perspektiivis ikka tähendab. Ega tähendagi. Ometi ei sündinud ju miski alles eile. Me teame üpris täpselt, mis juhtus Henriku Liivimaa kroonikast alates, aga enne seda? Üksnes oletused ja see pole siinne teema. Ristiusustamisega saadi uued piirid. Muistse suure Vaiga asemel ahenes see ala Torma kihelkonnaks. Kirik ehitati juba siis, kuhu täpselt, võib vaid oletada. Kindlasti mitte samasse kohta kui praegu, aga see pole hetkel oluline.

Hiljuti keegi torises, et need kihelkondade pruunid viidad teede ääres on eksitavad ning ainult segavad. Minu meelest oli see väga hea idee ja üha paremaks muutub. Ehk paneb mõtlema, kuhu  oleme tänapäeval oma liikumised ja keskpunktid suunanud. Eilne Garri Raagmaa artikkel Postimehes on nii valusalt tõene kui vähegi olla saab. Jah, haldusreforme on ennegi olnud, umbes 40-aastase vahega, nagu hiljuti lugesin. Seesama muinaskihelkonnast kirikukihelkonnaks saamine tähendas esimest radikaalset piiride muutmist. Varasemast pole lihtsalt aimu. Täna saame vaadata sellele tagasi kiretult, üksnes faktidele toetudes, sest mitte kellelgi meie seast pole seost selle ajaga. Enne sõda toimunud valdade liitmisega juba leiab seoseid, nõukogudeaegse oblasti- ja rajoonikultuuriga märksa enam ning alates külanõukogude taas valdadeks muutmisest juba pea igaühel, kes tublis täiskasvanueas. See ongi loomulik, sest me kõik oleme inimesed. Enda isiklik heaolu on alati tähtsam kui mingi müstiline kogukond. Öeldakse ju, et kes ainult teistele mõtleb, ei lõpeta ka hästi.

Kogu aeg rõhutatakse, et praegune aeg on kõige kiiremini muutuv periood üldse. Seda minevikuga võrreldes, sest tuleviku kohta kogemus ju puudub. Tehniliselt küll, aga kas ka tegelikult? Ehk me kirjeldame olevikku liiga palju, nii et selle kogemiseks ei jäägi aega? Kui näiteks seesama Torma vald, mis on kuulunud kristlikul ajal ühte tervikusse Peipsini välja, keerab nüüd nina sisemaa poole, mis saab edasi? Kas sellise otsuse langetajatel (kui see peaks lõpuks niiviisi minema) on selleks üldse õigust? Kindlasti poleks see esimene ega viimane näide lühinägelikust perspektiivist. Ehk ongi 21. sajandil nii, et tuhandeaastane kuuluvus ei maksa enam midagi, põlvkondadepikkuse kohaidentiteedi koos vanade kohanimede ja seostega võib unustada ning alustame geograafiatunniga valgelt lehelt. Kultuurist ja koha vaimust oleks vist juba kohatu rääkida, sest 10 000 elanikku ja ujulad on need kriteeriumid, mis ei lase kaugemale mõelda. Agraarkosmost (sõna laenatud Mikitalt) ju ei ole enam!

Selja taha jääb Torma kihelkond

Ometi elab see pruunide siltide peal olev kihelkondlik jaotus kangekaelselt omal moel edasi. Seda kasutavad nii ajaloolased, geograafid kui teised uurijad - humanitaarid, kelle jaoks on see taustsüsteemiks, ilma milleta ei ole võimalik täna faktina kirjeldatavat ajaloolist sündmust, üksikut artefakti, materiaalse või vaimse kultuuripärandi objekti või kogumit tõe pähe võtta ning raamida.
Annaks jumal vähemalt humanitaare haldusreformi tegijate hulka rohkem!

27. oktoober 2016

Pihlapuude viimane võimalus

 

Üleeile hommikul oli murdepunkt - valge löpane kiht joonistas maha piiri sügise ja talve vahele. Seda isegi hoolimata sellest, et läheme talveajale alles mõne päeva pärast. Ja et see piir saabub alati mõnevõrra ootamatult, on ka kirjutamata reegel. Nii palju viisakaid ja reegleid austavaid autojuhte pole ammu korraga näinud, vähemalt mitte Tartus. Kui lubatud piirkiirusest ei uhata mitte kümme kilti üle, vaid see jääb pigem samavõrra alla, veenab ikka küll, et naljatada pole põhjust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopiski pihlakatest, mis linnatänavate ääres on veel punaseid kobaraid täis, maal aga ammuilma tühjaks nahistatud. Lindude poolt muidugi :). Ju nad saavad ikka aru, kust tasub süüa ja kust mitte. Muide, meie kanad sattusid suvel kogemata ühte eksperimenti. Nimelt külvas ema hernepeenardesse herneste vahele hoogsalt nisu, et äkki toimib viljakõrs nööri või toikana. No ei toiminud nii kitsal alal, mõlemad kultuurid läksid oma teed. Küll aga valmis paar kimpu ilusaid nisupäid, mille kanad nokkisid silmapilkselt tühjaks. Mõned päevad hiljem koeraga kõndima minnes lõikas ema üle tee oleva ja hoolega pritsitud-töödeldud nisupõllu servast ka kimbu, aga vat sellega ninapidi seistes kanad vaid kõõrutasid. Justnagu tõrelesid, et mis kraami sa meile küll tõid. No pikapeale nokkisid terad küll ära, aga mitte nii nagu hernepeenrast pärinenu. Katset juba teadlikult korrates oli tulemus sama. Tegelikult tuleks vaatlusi veel jätkata, kuigi sõltumatu Šveitsi instituudi tase peaks olema juba saavutatud :)


Minu meelest on pihlakad praegu umbes samas positsioonis nagu kunagi astelpaju. Üksnes selle vahega, et kui on huvi, siis pihlakasorte on nii palju erinevaid, et lisaks kirbe mekiga harilikule pihlakale pakuvad konkurentsi mahedamad kultuursordid. Meil jäetakse need marjad enamasti lindudele, Lätis on aga aimata uue tähe teket. Valmiermuiža mihklipäeva taluturul kohtas sel aastal päris mitmeid maiustusi ja napse, mille põhimaterjaliks pihlakas. Näiteks pihlakamarmelaad maitses äraütlemata hästi. Ei tea, kas traditsioonilise lõunanaabrite lemmiku - ebaküdoonia - ajastu hakkab läbi saama või on ebaküdooniale olnud kehv aasta või on lihtsalt uued konkurendid kandadel. Meil on üks esimesi pääsukesi A Le Coqilt tulnud Linda Pihl - poolkuiv siider, milles on pihlakat täitsa   aimata.


Jõuluaja pihlakanaps, milles kas viin või brändi, metsa- või kultuurpihlakad ja suhkur sügisel maitsestuma pandud, on ikka hea küll. Olen proovinud eri moel ka pihlakamoosi teha, kuid seni pole nagu ohhoo-efekti tekkinud. Pihlakaparfee (olen võtnud aluseks SELLE mustasõstraparfee retsepti) kuulub ometi lemmikute hulka. Kuna moos ei andnud ikka rahu, siis proovisin seekord mõrkja pihla ja magusa mandli kombot ning tuleb tunnistada, et esimest korda meeldis ka endale. Vahel on ju äge midagi proovida, aga kui endale ikka ei maitse, siis pole vist see.

V-kujuline õunapuu (foto käesoleva aasta jaanuari keskpaigast, sest talvepiltidega tuleb juba vaikselt harjuda)

Kuna puhtast oranži karva pihlakast ei sünni ikka lusikaga maiustamiseks mõeldud moosi keeta, siis õunad on need, mis määravad maiuse headuse. Üle külatee asuv vana õunapuu on pärit sellest ajast, kui praegust külateed polnud veel olemaski ja kõik oli üks aed ning aiatagune.* Vanaemast saati (varasemast pole lihtsalt aimu) on selle viljadega keedetud alati pohlamoosi, sest tükid lagunevad hõlpsalt ära ning keedus jääb kena ühtlane. Söömiseks pole need roosakaspunaste triipudega ubinad just kõige paremad, maitse on natuke nagu metsõunapuul - mõnevõrra kirbe ja omapärane. Iga tormiga hoiame pöialt, et peaks ta ikka vastu, kuigi on kahte harusse kasvanud ning üks on juba parasjagu vildakas. Aga las ta olla oma väärikate elupäevade lõpuni. Sel aastal õitses puu nagu hull ning viljadki paisusid tavapärasest pontsakamateks. Kõlbasid isegi süüa! Pihlakamoosi jaoks ideaalsed.

1 kg puhastatud pihlakamarju
1 kg puhastatud ja tükeldatud õunu
umbes 800 g moosisuhkrut
1 dl mandlilikööri

Pane pihlakad vähese veega keema, umbes 10 minuti pärast lisa õunatükid ning keeda tasasel tulel, kuni kraam on pehme. Püreeri mass saumikseriga ühtlaseks, lisa moosisuhkur ja liköör ning keeda 10-15 minutit. Riisu vahepeal pinnale kogunev vaht. Vala moos, õigem oleks öelda küll marmelaad või džemm, ettevalmistatud kuumadesse puhastesse purkidesse, sulge kohe ja lase umbes kuu aega seista. Hoidised tahavad üldiselt nn järelvalmimist, et purgisisu omandaks õige meki.


Panen seda moosi näiteks hommikul jogurtile, limpsin niisama või pakun hoopis juustu kõrvale. Eelmisest sügisest saati eksisteerib minu jaoks Eestis ainult üks juust - Andre farmi juust. Kui enne arvasin, et see või teine on üsna maitsev ja hommikune võileib on ka päris hea, siis pärast seda saatuslikku maitsmist on kõik paika pandud. Rõõmuga tuleb tõdeda, et ma pole ainus selline. Lisaks suurepärasele maitsele meeldib mulle nende filosoofia, kuidas nad tutvustavad oma tooteid avalikkusele, kuidas nad räägivad oma piimaandjatest. Andre juust pole nii odav kui tundmatut päritolu siin pakendatud toode, kuid tal on lõhn ja maitse, mida ei vahetaks mingi nipiga mõne teise vastu - söön kasvõi vähem. "Juust - iga piima unistus!" on juba nii teistmoodi lähenemine, et tekitab huvi. Ometi on nad turul olnud alles aasta ringis :). Piltidel olev musta kestaga juust on Andre Eriline - minu lemmik. Hästi koorene ja rikkalik, kusagil on tunda karamelli ning pähkleid. Lõigates jääb viilu struktuur nagu kalanahk, hamba all on tunda kerget soolaristallide prõksumist - parim heli unise kohviluristaja äratamiseks. 


Otse loomulikult võib kõrvale võtta klaasikese külma valget veini, kuid veelgi intrigeerivam on valada välja klaasike ... limonaadi. Jaa, te lugesite õigesti :). Valmiermuiža õllevabrik ei tooda ainult head õlut, vaid ka päris limonaadi. Ei mingeid lõhna- ega maitseaineid, koostises on lisaks veele üksnes mahl või siirup ja süsihappegaas, mõne sordi puhul ka sidrunhapet maitse tasakaalustamiseks. Aroonialimonaad on ehk põnevaim, kuid valikus on veel pohla, metsamarja ja ebaküdooniat ning ilma gaasita leedrivett. Suvel sain proovida ka rabarberilimpsi, kui vabrikupoes anti maitsta uut katsetust. Et gaseeritud jookide puhul on tavaliselt kurja juureks üüratu suhkru osakaal, siis neis jookides on see number märksa väiksem kui suurtööstuste sünteesitud maitsete puhul. Saab küll teha ilma asendajateta!
Muide, järgmine taluturg Valmiermuiža pargis toimub juba 5. novembril, siis on see pühendatud mardipäevale.


----------------------------------------------------------------------------------
* Meie pragune külatee tõmmati aedade tagant otse läbi kusagil 1920. aastatel, varem oli igal majapidamisel tee maantee poole. 

11. oktoober 2016

Mood vaheldub isegi sordiaretuses - uskumatu, aga tõsi!


Kõik mu koolisuved alates 5. klassist kuni ülikooli lõpuni möödusid sordis (loe: tänases ETKIs) katsepõlde kõblates või kombaini taga panni võttes või viljakotte sidudes-tuulates-sorteerides. Isegi mõned aastad pärast seda võtsin puhkuse nii, et see langeks kokku koristamisperioodiga. Oi kui tähtsalt tundsin ennast, kui sain keskkooliajal Kaljo Kaske assisteerida ning kaerapõllul leitud haiguste protsente kaustikusse märkida. Ja kedagi ei morjendanud, et vanusest hoolimata venisid kiirel ajal tööpäevad kella 10ni õhtul ning polnud ime, et koristasime vilja, nii et traktori tuled näitasid kombaini taga tegutsejatele valgust. See oli parim osa aastast! Omast arust ma ikka jälgin, mida uut sealt tuleb, ometi selgus, et tuleb vahetevahel ikka kohapeale ka minna, muidu võib lootusetult ajast maha jääda.

Mulle meeldib kartul, mille pealispind on pärast keetmist mure ja kahvliga suutäisi murdes laguneb peaaegu et mõttejõul. Mulle meeldib valminud tomati lõhnaga tomat, mis on kaksatud äsja varre küljest ning mida ampsates on tunda veel päikese soojust. Tuleb välja, et praegusel ajal pole neil lõhnadel ja maitsetel enam vähimatki tähtsust, kui tähtsamateks kriteeriumideks on saanud transpordikindlus, säilivus ja mugav kasvatusviis (loe: haiguskindel jne kindel). Ajakirja Köök suvenumbrit lehitsedes, mille kaaneteemaks tomat, hakkas silma ühe toreda tomatikasvataja repliik, et on juba selliseid kliente, kes ei soovi korralikult valmis tomatit selle liiga tomatise maitse pärast. Kas tõesti on saanud tõeks dokfilmidest nähtu, kus loomulikul teel valminud tomat on midagi imelikku, sest sellega puudub kogemus ja side? Isegi juba meil Eestis??? Mingil ajal suvel Sirbis ilmunud artiklis  "Igaühe loodus" katsub Aveliina Helm tuua meid valdurmikitalikust viimase Euroopa loomuliku rahva unelusest tagasi maa peale, et me oleme samasugused loomuliku looduse hävitajad nagu mistahes teised. Meil juhtub see lihtsalt väikese ajalise nihkega, kuna ka hävitama asusime hiljem.

Minu lemmiktomat - Malle

Õppimist, mida me sööme ja kuidas see kraam on kasvanud, vajaksime tegelikult me kõik. ETKI korraldab igal aastal tootjatele ja teistele huvilistele temaatilisi põllupäevi, kus tutvustatakse enda tegemisi, uusi sorte, seemnekasvatust jne. Mhm, pähe tuli paralleel moedemonstratsioonidega :). Käisin sel suvel kolmel põllupäeval ja soovitan kõigil huvilistel kodulehe ürituste rubriigil varakult silma peal hoida. Minu jaoks tähendas see lisaks uutele teadmistele ka kohtumisi vanade tuttavatega, kodustel põldudel käimist, sutike nostalgiatki. Aga seda enam saan aru, mida ma söön.

Porgandi Jõgeva Nantes seemnekasvatuse kasvuhoones, suvi 2016

Noore Eesti Vabariigi alguses Mihkel Pilli loodud Jõgeva Sordikasvanduse eesmärgiks sai ju siinsesse kliimasse sobivate sortide kohandamine ja aretustöö. Sordiseemne paljundamise ning levitamisega tegelenud Eesti Seemnevilja Ühisuse kataloogides leidub alguses, kui omi aretisi veel piisavalt polnud, ilusate nimedega sorte peamiselt Rootsist-Soomest, Hollandist, Saksamaalt, ka Inglismaalt. Mulle meeldivad need 1920-30. aastate kataloogid, kus iga sordi juures on kasvõi paari sõnaga antud tema iseloomustus. Oh ja neid sorte ikka jagub, melonit kohtab 1929. a juubelikataloogis oma 6 sorti, tomateid koguni 14. Lisaks köögiviljadele, kartulile, loomadele mõeldud juurikatele ja teraviljale on kataloogis ka mahukas lilleseemnete osa, samuti aiandustarvete ning tööriistade rubriik.


Tulles tagasi tänapäeva, tuleb tõdeda, et Mihkel Pilli ja Julius Aamisepa aegadest on palju muutunud, aretuses on nii palju seoseid geenitehnoloogiaga. Viimase abil saab kontrollida ka uute aretiste "tõupuhtust". Kuigi näiteks teraviljade puhul on uus lähenemine mitte enam ühest seemnest minev liin, vaid terve grupi oma. Kui aga moest rääkida, siis näiteks kartuli puhul on kahekümnendad-kolmekümnendad uus must. Ehk kui tolleaegseid seemnekatalooge vaadata, siis enamusel sel ajal saadaolevatel sortidel (suuremalt jaolt veel välismaised) on ovaalne või piklik kuju ja oluliseks peetakse madalaid iduauke. Täpselt sama nagu praegu! Vahepeal olid aga moes pigem ümarad kartulid. Iduaukude ehk silmade teema on aga muidugi kogu aeg aktuaalne olnud. Üks kartulikasvataja ütles mulle eelmisel sügisel, et tema ei kasvata Eesti sorte, kuna neil on sügavad silmad!!! 2013. aastast on sordilehel uus sort Teele ja kui keegi julgeb veel öelda, et Eesti kartul on sügavate silmadega, siis see on puhtalt tema enda ja teadmatuse probleem. Jah, näiteks Maret, mis kuulub minu enda kartulieelistuste top 3 hulka, on tõesti pisut sügavamate silmadega*, aga kodus noaga koorimisel ei ole ju vahet. Loeb ikkagi maitse! Ja see võib olla väga erinev. 1929. a kataloogis kirjutatu, et mis ühele hea, võib teisele vastuvõetamatu olla ning igaüks peaks oma lemmiku ise välja valima, on aegumatu kuld. Kartulit ei pea kartma, küll aga usun, et kartuli peale nina kirtsutamise üks põhjuseid on söögikohtades ja suurtoitlustajate menüüdes olev jubeda maitse ning tekstuuriga kraam. Seda just eelkooritud kartuli pärast, mida ostetakse kottidega sisse. Ja veel, kui kartulit seostatakse kõrge glükeemilise koormusega ja hoidku ju selle eest, siis see kehtib rammusa kartulipudru, -vormi vms kohta, tavalise keedukartuli number liigitub ikka alumise poole peale.


Kui aga naasta dilemma juurde, kas Eesti sordid või mitte, siis näiteks möödunud talv pani talinisu kenasti paika. Sordikatse puhul talvitusid normaalselt meie enda, lätlaste, leedulaste, soomlaste sordid. Pehmema kliimaga Lääne-Euroopast pärinenu kohale jäid tühjad platsid. Repliigina, et emale kingitud nelgitaime (pärines ilmselt Hollandist) maha istutades hakkas potilt silma tähistus, et sobib jätta ületalve istutuskohale. Teisel pool märkide seletusi lugedes tähendas see lumehelbeke aga vaid kuni -5 :). Loomulikult on aretustöös mistahes uue sordi vanemateks ka lääneeurooplasi jm "välismaalasi", kuid teadlaste töö ongi koondada erinevate sortide parimad omadused ning luua oma.

Tuleb välja, et ka toiduteraviljakasvatuses on uus mood laineid löömas. Selleks, et oleks hõlpsam näiteks odrast või kaerast kruupi-tangu, helbeid või jahu valmistada ja tulemus oleks üha tervislikum, tahetakse enam ilma kestata tera. Koorimise käigus kaob ju väärtuslik kiud- ja mineraalainete kiht ning loogiline oleks see kuidagi teistmoodi lahendada. Lätlased tegelevad näiteks sellega, kuidas edendada aretustööd teraviljade niisuguste kvaliteedinäitajate suunas, mis sobiksid krooniliste soolehaiguste ennetmiseks ehk kuidas meditsiin selle laiemas tähenduses ühendada sordiaretusega.

Ristamised spelta katsepõllul, suvi 2016

Tulles tagasi tomati juurde, on eesmärk tulla välja oranži värvi viljaga. Jällegi mood! Loodetavasti kuulemegi üsna pea uuest Eesti tomatisordist. Suvel erinevaid sorte maitstes oli kõigi ümber laua olijate üllatus aga Hiina sordid. Esindatud lihatomati tüüpi suured viljad maitsesid väga mõnusalt, isegi ootamatult mõnusalt. Köögiviljade ja herne sordiaretusega tegeleva Ingrid Benderi järgi ei ole meie tomat maailmas midagi tohutut erilist, kuigi meie jaoks see tundub nii. Selleks, mis neid maailma plaanis teistest eristab ja mille üle võime uhked olla, on hoopis sibul ning hernes.

Ehk saab sellest oma Eesti suhkruhernes :)

Pesasibul, mida kasvatatakse eeskätt Peipsi ääres, on rahvaselektsioonisort. Ta pole nagu F1 märgistusega isend, mida ise seemnest edasi paljundades kaotab sordile omased iseloomujooned. Rahvaselektsioonisort on nagu rahvalaul, mis kujuneb kusagil piirkonnas, muutub aja jooksul, kuid ei kaota oma algset loomust. Me tunneme eeskätt peipsiäärset kollast tiheda soomusega lapikümarat sibulat, millest on Jõgeval aretatud sort Jõgeva 3. ETKI juures tegutsev geenipank, mis tegeleb ka vanade, rahva seas levinud sortide kogumise ja hoidmisega, on just see koht, kuhu tasub teatada, kui kellelgi on kodus kasvamas mingi vili, mida on hoitud ja paljundatud vähemalt üle 50 aasta. Nii on geenipanka jõudnud näiteks Sangastest pärit sibul, mida on järjepidevalt kasvatatud ja paljundatud juba oma 100 aastat. See on võimsam kultuuripärand kui mingi ese või hoone, mis on ju harjumuspärane kultuuripärandi väljund. Loomulikult uuritakse kõiki niisuguseid kultuure, millest teada antud, põhjalikumalt, et teha kindlaks, kas tegemist on ikka mõnest olemasolevast sordist eristuva liiniga. Ja kui hästi läheb ja sel sordil ongi teistest eristuvad jooned olemas, saab temast säilitussort, mida on huvilistel võimalik isegi oma koduaeda saada. Muide, sordid on samamoodi autorikaitse objektid nagu mistahes muud teosed, nii et nende kommertspaljundusse andmine toimub kindlate reeglite järgi.

Piirissaare sibulavanikud, suvi 2016

Ehk kui see kõik kokku võtta, siis pealtnäha on tegemist mingi friikide ettevõtmisega, kes suvel nikerdavad pintsettide ja luupidega põletava päikese all, järgmisel kevadel külvavad need üksikud kullahinnalised seemned maha, käivad neid terve suve hinge kinni pidades üle lugemas ja võimalikke haigusi otsimas, korjavad imelike hirmkallite nukumasinatega sügisel viimsegi kui tera ning veedavad terve talve neid seemneid igast küljest imetledes ning kaaludes-mõõtes, et valida järgmiseks külviajaks vaid parimad eksemplarid. Ja niimoodi 10-15, kui mitte 50 aastat, kuni kusagil kohaliku ajalehe kõige vähem atraktiivsel leheküljel ilmub uudisnupuke, et sordilehele on uus sort ilmunud. See, et Lea Narits on rahvusvahelistel konverentsidel muutunud ülimalt nõutud isikuks, kuna Eestis on tema osalusel aretatud GMO vaba sojasort Laulema (viimane nii romantilise nimega sort oli minu mälu järgi kaer Hämarik), on teada vaid järgmistele friikidele.

Eesti sojauba Laulema

Ometi on sordiaretus üks meie Nokiatest. Ja kui räägitakse vajadusest tohutu innovatsiooni järgi, mis meenutab omamoodi rööprähklemist mistahes suunal, siis Jõgeval tegeletakse sellega juba pea 100 aastat. Vaikselt, loomulikult ning me kõik tarbime vähem või rohkem selle innovatsiooni vilju, enamasti enese teadmata :) 

-------------------------------------------------------
* - 6. oktoobri maaettevõtluspäeva kartulist rääkivas ettekandes on Terje Tähtjärvel üks kena slaid (nr 18), mis näitab, et näiteks Teele ja Mareti koorimisefektivsused, mida mõõdetakse teaduslikul meetodil, on tegelikult üsna sarnased. Vt ka teisi ettekandeid.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...