25. oktoober 2014

Kuu aega veiseliha

Veised, kel pole selle looga vähimatki pistmist. Lihtsalt veised, Läti veised :).

Inimeses peab kõik kaunis olemas! Öeldagu mida tahes, mina usun, et inimene peab sööma seda, mis talle meeldib ja sobib. Vastu tahtmist pole mõtet, sellest tekivad vaid kortsud ja stress:). Need, kes armastavad head veiseliha, võivad juba tükk aega rõõmust lakke hüpata, sest 44 söögikohta üle Eesti, lisaks mõned eriprojektid, pakuvad terve oktoobri jooksul põnevaid roogi kodumaisest rohumaaveisest. Ninast sabani! Hämmastav, kuidas selline suur hulk vabatahtlikke otsustas pea ees tundmatusse hüpata, sest nad ei saanud teps mitte kõik sisefileed valida, vaid iga restoran sai loosiga 3 erinevat lõiget, millega tuli pead murdma hakata. Seejuures tuleb eraldi ära märkida, et rümp tükeldati 32 erinevaks lõikeks! Kes sai liha, kes sai vaid kondid. Päriselt ka! Aga teate, kui tummist suppi on võimalik neist välja võluda! Peakokad tunnistasid, et nii mõnelgi juhul tuli lihatükiga pidada maha pikad monoloogid, võõrad pole tihtipeale just eriti jutukad :). Nii et väljakutseid oli rohkesti ning paljusid asju tuli käigupealt juurde õppida. Kasu siis mõlemapoolne.

Tartu Antoniuse hotelli restorani veiseliharoogade kaaslased. Foto: Lauri Laan.

Ega see polnud ainus väljakutse. Ka veinid tuli toitudega kokku sobitada. Iga restoran pidi leidma liharoogadele ühe veinimaja pudelite hulgast sobivad kaaslased, vaid desserdi osas lubati mujale kiigata.

Truffe rostbiifiga salat. Foto: Lauri Laan.

Eesti Maitsete veebilehel on kõigi osalevate söögikohtade pikk ja põhjalik tutvustus koos äärmiselt apetiitsete piltidega. Lisaks veel mõned tärnid toitude juures, millel eriline sära man. Tartlasena on mul rõõm kaasa kiita Polpo suurepärast veisesuppi, mis on nagu põhjatu (maitse)üllatuste laegas ja Truffe vaimustavat rostbiifisalatit. Viimast soovitan kõigile, kes armastavad õrna ja roosat rostbiifi. Mulle endale jättis suurepärase elamuse veel Antoniuse hotelli restorani kergelt kaneeline osso buco - täpselt see õige soojendav taldrikutäis ootamatult miinustesse langenud Tartus.

Nii sünnivad Eesti Maitsete veebilehe suurepärased fotod :)

Paraku tuleb aga tunnistada, et igast poest head veiseliha ei leia. Kui soovite valmistada kaua hauduvat pajarooga, pole liha eelnev laagerdamine nii oluline, kui aga kiiresti grillitud või küpsetatud steiki, ka rostbiifi või praadi medium-küpsetusastmel, tasub valida laagerdatud liha. Kui juhtute nägema poeletil tundmatu nimega lihatükki, otsige lähim internetivõimalus ning kiigake Liivimaa Lihaveise kodulehel olevalt lõikeskeemilt järele, kust see on lõigatud ja mida selle lõikega pihta hakata.


Selle kampaania keskmes on siis rohumaaveis. Pealtnäha pole tal vilja ja pehme sööda peal kasvatatud loomaga mingit vahet. Tegelikult on. See on umbes sama, kui võrrelda pehmete joontega tugitoolisportlast päris atleediga. Lihased on need, mis teevad rohumaaveisest tõelise maiuspala :). Lisaks ei tohi loom olla eakas isend, vaid parimas aastais. Suurte tööstuste häda kipub tihtipeale olema see, et mitte nemad ei saa loomi valida, vaid loomade peremehed valivad neid. Sestap ongi paljudele mällu sööbinud tumekollase rasvaga sitke vanema looma liha ja loomulikult ei aita niisugusest lihast valmistatud toit kuidagi kaasa teie vaimusilmas loodud kujutluspildile hõrgust praest.


Hõrgu veiselihapala saab aga äärmiselt lihtsal moel. Selleks on tarvis vaid sobivat laagerdatud veiselihatükki (näiteks tri-tip`i või picanhat), sellest lõigatud romsteeke ning ... tavalist võid. Kui ma teen seda liha vaid endale, siis ma ei kasuta isegi soola, liha enda maitse on lihtsalt NII hea. Sulatage 5-8 g võid 100 g liha kohta ja masseerige see lihtsalt lihatükki. Liha tuleb enne seda aktsiooni umbes tund aega varem külmkapist toatemperatuurile tõsta. Ime küll, kuid liha võtab võid väga hästi sisse. Edasi võib toimida kahel viisil. Üks võimalus on grillida mõlemalt poolt ja jätta mõneks minutiks fooliumi alla seisma. Teine võimalus on praadida pannil kiiresti mõlemalt poolt, tõsta restiga (selle puudumisel võite kasutada paari jäätisepulka) ahjuvormi, katta pealt fooliumiga ning küpsetada eelsoojendatud ahjus 50-60 minutit 65 kraadi juures. Mõlemal juhul oleks targem kasutada lihatermomeetrit, et saada ideaalne seest roosa medium-küpsetus. Ja kui lihatermomeeter juba hankida, siis digitaalne.

Head veiselihakuu jätku!

23. september 2014

Kuidas me laupäeval Läti majandust toetasime

Laadale!

Paunvere laat. Igal aastal must be üritus. Sel aastal tunnet polnud. Midagi polnud nagu tarvis ka, et ummisjalu peaks tormama. Lihtsalt laadakaupa vaadata ka nagu ei tahtnud, igal aastal samad asjad ja samad müüjad. Lisaks tohutult palju üksteise sabas tammuvat rahvast, kes tegeleb peamiselt sellega, et kellelegi või millelegi peale ei astuks. Aga mis on alternatiiv? Samal päeval peetakse lõunanaabrite juures Valmiermuižas mihklilaata, Tauno oli eelmisel aastal taevani kiitnud, äkki peaks minema. Mõeldud-tehtud, plaan paigas ja laupäeva hommikul keerasimegi autonina Läti poole. Veel Valga Statoilis hõikas üks mees teisele, et kas sa ikka Paunverre ka lähed. Meie vaid muigasime.

 
 
Kahte sorti rabarberikali või kui soovite - rabarberilimps :)


Lehmakommid nii tavalises kui hiigelmõõdus
  
Kuivatada võib mida-iganes

Veinid ja siidrid


Leiba müüdi tükiviisi
 
Kõik, mis 1760.aastatel ehitatud Wolmarhofi peahoonest tänaseks alles

Kas tuleb tuttav ette :)

Andke mulle kirvest :)


Isegi köögiviljadel peab lõbus olema
Meine Damen und Herren, parfümiert :)


Valmiermuiža pruulikoja lett: õlle kõrvale on leiutatud isegi gaseeritud ebaküdooniajook!

Isegi kasemahlast saab veini valmistada, maitsta seekord ei õnnestunud





Valmiermuižasse jõudes selgus, et laat on populaarne, autosid oli ikka päris palju. Õnneks oli mõisa õues ruumi piisavalt ning nii inimestel kui koertel oli hästi mõnus olla. Laat ise oli paras, vast nii sadakond letti, aga milline valik! Praktiliselt iga leti juures õhkasime ja ohkasime, maitsesime ja mekutasime, kiitsime lühemalt ja pikemalt, tulime teisel ringil tagasi, sõime silmadega, vaatasime heldinud pilguga ... Ahhhhhh! See kõik oli nii vaimustav! Puhas talu- ja väiketootjate kaup! Ei mingeid turuhilpe ega padjapüüre, isegi mitte aiakraami (leidus vaid 1 taimemüüja). Puhtalt söök ja jook ning natuke käsitööd ka. Ja seda peamiselt Valmiera ümbrusest. Sõirad, juustuvõided, leivad, kodused singid, soolapekk, lehmakommid, köögivili, ah - kõike ei jõuagi kirjeldada. Et praegu on ebaküdooniate aeg, leidus neid nii toorel kujul, sukaadina, siirupina, sukaadina siirupis, šokolaadis, veinina, äkki oli veel midagi. Lisaks tohutul hulgal väiketegijate veine, gaasiga kalja moodi jooke, siidreid, kangemaid napse. Ja loomulikult Valmiermuiža õlut!


Et isegi auto pagasnikul on siiski piirid (ses mõttes on kehv lähivälismaale kihutada), pidime langetama rasked valikud:). Enda meelest valisime välja parimatest parimad asjad, nagu näiteks vanad head lehmakommid (Skriveru Partikas Kombinats), erinevad sukaadid (Shpats and Sons), linnastega soolased küpsised ja magusad karamellinööbid (Valmiermuiža pruulikoja retsepti järgi valmistatud), ebaküdooniasiirupi ja ebaküdooniasukaadi siirupis, kooritud kanepiseemned jõhvikatega (MarLie J), paprika ja rosmariiniga soolapeki (Galas Nams), kartulikrõpsud (More Baltic Food), köögiviljadega värvitud pasta (Siera ražotne), suitsusink, mõned ürdisegud (Ragares), gaseeritud rabarberi-jõhvikajook (Piladži), kirbe pihlakavein (Ligatnes Vina Daritava), õunasiider (Smiltenes sidra daritava). Ehk oli veel midagi. Valmiermuiža pruulikoja looming on aga muljetavaldav, seda just pastöriseerimata õlle osas. Neil on kombeks pakkuda uusi eksperimentaalõllesorte, seekord siis number 7 ja 8. 8 oli väga mõnus ja pehme õlu. Mu suur lemmik on aga nende Frišs, mis on tegelikult õllejook, koosnedes õllest, leedrist ja ebaküdooniast. Absoluutselt ei sarnane meie Saku ja A le Coqi magusatele kleepekatele. Valmierast haarasime kaasa veel Valmiera piimakombinaadi suurepärast hapupiimajooki (tirkultura), mis on midagi jogurti ja keefiri vahepealset. Ebaküdoonia-pärnaõite, maasika-ženženni ja põldmarja-hibiskuse duetid on liiga head, et neid mitte proovida.
 
Allee teel Ungru mõisa

 
 
 
Omaaegse laste mängumaja kõrvalt leidsime jänkud


Laelind teise korruse trepi kohal

 
 


Pea kaks tundi olid möödunud märkamatult. Kogu kraami auto peale laadinud, maiustasime bussipeatuse pingil veel imehea Ruhja pirni-rabarberijäätisega ning edasi Ungurmuiža. Minu jaoks väga olulisse paika. Nüüd, kui viimasest külaskäigust oli 5 aastat möödas, tundus kõik kuidagi väsinud. Mis kõige hullem, liiliapeenra asemel oli muru!!! Rahvusvahelise suurprojektiga uuritud ja konserveeritud Lätimaa barokipärli väline ilu polnud enam see, puitpindadelt kooruv värv reetis asjaolu, kuidas isegi projektipõhine ehitusromantika pole jätkusuutlik. Sees oli aga kõik selline, nagu varem. Avastasin nii mõnegi uue mustri ja vaatenurga. Vahel ei tasu üksnes nina vastu maad ringi kõndida, pea kohalt võib leida imekauneid linde, näiteks teise korruse trepihallis. Kui plaanisime aga kõrvale vanasse koolimajja sööma minna, selgus ähmis näoga ettekandjaga kohtudes, et restoran on sünnipäevaks reserveeritud ja õhtul tuleb pulm veel ka. Ja minu bubert, millele olin juba ette kõrgeid panuseid teinud!!! Polnud midagi, õnneks oli meil kartulikrõpse :).

Kes ei riski, see burksi ei söö :)



Taevalikud friikad!

  
Cesise kontrastid ...

Cesise ilmselt pildistatuimad majad ...

... ja pildistatuim ukselink :)



Viimase aja konkurentsitult parimat burksi sõin aga Cesises. Septembrikuu laupäeva hiline õhtupoolik ei paku seal just suurt valikut einestamiseks. Järsku silmasime kahtlast silti, mis näitas Riia tänava keskpaigast kõrvale sisehoovi suunas. Kenast siseõuest oli saanud suvine lesila, mõnusate toolide-laudade, väikese purskkaevu ning boheemlasliku või ehk isegi hipsterliku keskkonnaga. Igatahes pakuti kolmes suuruses burksi, friikaid ning piiratud valikus joogipoolist. Viisakam kohvikuosa, kust saab salateid, leiduvat tänavapoolsel küljel (meile jäi sellest enne natuke kahtlane mulje), neil on vaid burkse ja õlut. Ja õigesti tegime, et sinna jäime. Teate, kui hästi maitsevad pealt krõbedad ja seest pehmed friikad, mille maitsetamiseks on kasutatud vaid soola ja veskist musta pipart. Või siis hamburger, isegi mille krõbeda koorikuga sai meenutas pehmet ciabattat. Pihvist ei tasu seejuures rääkidagi, mahlane veisekotlet lausa sulas suus.


Väike jalutuskäik tuttavate majade vahel, tõdemine, millist rahulolu pakub ajamasinasse kinni jäämine ning oligi aeg koduteele asuda. Õunapuudega ääristatud maantee, vahelduva eduga ühe ja sama raudtee ületamine ning imeline Vidzeme maastik on just need, mille pärast tasub sügisel autonina lõuna poole keerata. Ületanud Eesti piiri, kostis Läti raadio estraad veel head mitmedkümned kilomeetrid ...

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...