23. september 2014

Kuidas me laupäeval Läti majandust toetasime

Laadale!

Paunvere laat. Igal aastal must be üritus. Sel aastal tunnet polnud. Midagi polnud nagu tarvis ka, et ummisjalu peaks tormama. Lihtsalt laadakaupa vaadata ka nagu ei tahtnud, igal aastal samad asjad ja samad müüjad. Lisaks tohutult palju üksteise sabas tammuvat rahvast, kes tegeleb peamiselt sellega, et kellelegi või millelegi peale ei astuks. Aga mis on alternatiiv? Samal päeval peetakse lõunanaabrite juures Valmiermuižas mihklilaata, Tauno oli eelmisel aastal taevani kiitnud, äkki peaks minema. Mõeldud-tehtud, plaan paigas ja laupäeva hommikul keerasimegi autonina Läti poole. Veel Valga Statoilis hõikas üks mees teisele, et kas sa ikka Paunverre ka lähed. Meie vaid muigasime.

 
 
Kahte sorti rabarberikali või kui soovite - rabarberilimps :)


Lehmakommid nii tavalises kui hiigelmõõdus
  
Kuivatada võib mida-iganes

Veinid ja siidrid


Leiba müüdi tükiviisi
 
Kõik, mis 1760.aastatel ehitatud Wolmarhofi peahoonest tänaseks alles

Kas tuleb tuttav ette :)

Andke mulle kirvest :)


Isegi köögiviljadel peab lõbus olema
Meine Damen und Herren, parfümiert :)


Valmiermuiža pruulikoja lett: õlle kõrvale on leiutatud isegi gaseeritud ebaküdooniajook!

Isegi kasemahlast saab veini valmistada, maitsta seekord ei õnnestunud





Valmiermuižasse jõudes selgus, et laat on populaarne, autosid oli ikka päris palju. Õnneks oli mõisa õues ruumi piisavalt ning nii inimestel kui koertel oli hästi mõnus olla. Laat ise oli paras, vast nii sadakond letti, aga milline valik! Praktiliselt iga leti juures õhkasime ja ohkasime, maitsesime ja mekutasime, kiitsime lühemalt ja pikemalt, tulime teisel ringil tagasi, sõime silmadega, vaatasime heldinud pilguga ... Ahhhhhh! See kõik oli nii vaimustav! Puhas talu- ja väiketootjate kaup! Ei mingeid turuhilpe ega padjapüüre, isegi mitte aiakraami (leidus vaid 1 taimemüüja). Puhtalt söök ja jook ning natuke käsitööd ka. Ja seda peamiselt Valmiera ümbrusest. Sõirad, juustuvõided, leivad, kodused singid, soolapekk, lehmakommid, köögivili, ah - kõike ei jõuagi kirjeldada. Et praegu on ebaküdooniate aeg, leidus neid nii toorel kujul, sukaadina, siirupina, sukaadina siirupis, šokolaadis, veinina, äkki oli veel midagi. Lisaks tohutul hulgal väiketegijate veine, gaasiga kalja moodi jooke, siidreid, kangemaid napse. Ja loomulikult Valmiermuiža õlut!


Et isegi auto pagasnikul on siiski piirid (ses mõttes on kehv lähivälismaale kihutada), pidime langetama rasked valikud:). Enda meelest valisime välja parimatest parimad asjad, nagu näiteks vanad head lehmakommid (Skriveru Partikas Kombinats), erinevad sukaadid (Shpats and Sons), linnastega soolased küpsised ja magusad karamellinööbid (Valmiermuiža pruulikoja retsepti järgi valmistatud), ebaküdooniasiirupi ja ebaküdooniasukaadi siirupis, kooritud kanepiseemned jõhvikatega (MarLie J), paprika ja rosmariiniga soolapeki (Galas Nams), kartulikrõpsud (More Baltic Food), köögiviljadega värvitud pasta (Siera ražotne), suitsusink, mõned ürdisegud (Ragares), gaseeritud rabarberi-jõhvikajook (Piladži), kirbe pihlakavein (Ligatnes Vina Daritava), õunasiider (Smiltenes sidra daritava). Ehk oli veel midagi. Valmiermuiža pruulikoja looming on aga muljetavaldav, seda just pastöriseerimata õlle osas. Neil on kombeks pakkuda uusi eksperimentaalõllesorte, seekord siis number 7 ja 8. 8 oli väga mõnus ja pehme õlu. Mu suur lemmik on aga nende Frišs, mis on tegelikult õllejook, koosnedes õllest, leedrist ja ebaküdooniast. Absoluutselt ei sarnane meie Saku ja A le Coqi magusatele kleepekatele. Valmierast haarasime kaasa veel Valmiera piimakombinaadi suurepärast hapupiimajooki (tirkultura), mis on midagi jogurti ja keefiri vahepealset. Ebaküdoonia-pärnaõite, maasika-ženženni ja põldmarja-hibiskuse duetid on liiga head, et neid mitte proovida.
 
Allee teel Ungru mõisa

 
 
 
Omaaegse laste mängumaja kõrvalt leidsime jänkud


Laelind teise korruse trepi kohal

 
 


Pea kaks tundi olid möödunud märkamatult. Kogu kraami auto peale laadinud, maiustasime bussipeatuse pingil veel imehea Ruhja pirni-rabarberijäätisega ning edasi Ungurmuiža. Minu jaoks väga olulisse paika. Nüüd, kui viimasest külaskäigust oli 5 aastat möödas, tundus kõik kuidagi väsinud. Mis kõige hullem, liiliapeenra asemel oli muru!!! Rahvusvahelise suurprojektiga uuritud ja konserveeritud Lätimaa barokipärli väline ilu polnud enam see, puitpindadelt kooruv värv reetis asjaolu, kuidas isegi projektipõhine ehitusromantika pole jätkusuutlik. Sees oli aga kõik selline, nagu varem. Avastasin nii mõnegi uue mustri ja vaatenurga. Vahel ei tasu üksnes nina vastu maad ringi kõndida, pea kohalt võib leida imekauneid linde, näiteks teise korruse trepihallis. Kui plaanisime aga kõrvale vanasse koolimajja sööma minna, selgus ähmis näoga ettekandjaga kohtudes, et restoran on sünnipäevaks reserveeritud ja õhtul tuleb pulm veel ka. Ja minu bubert, millele olin juba ette kõrgeid panuseid teinud!!! Polnud midagi, õnneks oli meil kartulikrõpse :).

Kes ei riski, see burksi ei söö :)



Taevalikud friikad!

  
Cesise kontrastid ...

Cesise ilmselt pildistatuimad majad ...

... ja pildistatuim ukselink :)



Viimase aja konkurentsitult parimat burksi sõin aga Cesises. Septembrikuu laupäeva hiline õhtupoolik ei paku seal just suurt valikut einestamiseks. Järsku silmasime kahtlast silti, mis näitas Riia tänava keskpaigast kõrvale sisehoovi suunas. Kenast siseõuest oli saanud suvine lesila, mõnusate toolide-laudade, väikese purskkaevu ning boheemlasliku või ehk isegi hipsterliku keskkonnaga. Igatahes pakuti kolmes suuruses burksi, friikaid ning piiratud valikus joogipoolist. Viisakam kohvikuosa, kust saab salateid, leiduvat tänavapoolsel küljel (meile jäi sellest enne natuke kahtlane mulje), neil on vaid burkse ja õlut. Ja õigesti tegime, et sinna jäime. Teate, kui hästi maitsevad pealt krõbedad ja seest pehmed friikad, mille maitsetamiseks on kasutatud vaid soola ja veskist musta pipart. Või siis hamburger, isegi mille krõbeda koorikuga sai meenutas pehmet ciabattat. Pihvist ei tasu seejuures rääkidagi, mahlane veisekotlet lausa sulas suus.


Väike jalutuskäik tuttavate majade vahel, tõdemine, millist rahulolu pakub ajamasinasse kinni jäämine ning oligi aeg koduteele asuda. Õunapuudega ääristatud maantee, vahelduva eduga ühe ja sama raudtee ületamine ning imeline Vidzeme maastik on just need, mille pärast tasub sügisel autonina lõuna poole keerata. Ületanud Eesti piiri, kostis Läti raadio estraad veel head mitmedkümned kilomeetrid ...

17. september 2014

Mi-laik ja Ju-laik ehk Vähk&Vein ehk kuidas toita ühe sibula ja kolme porgandiga 101 inimest


Nüüd mind vist koondatakse pressiesindaja kohalt:(. Peaaegu kolm nädalat täielikku vaikust. Kas teate, isegi pressiesindajatel võib olla loominguline kriis! Eriti pärast seda, kui muretult üle köögiukse astunud profaan pidi veetma järgmised kaksteist tundi nagu ehtne saare naine. Kui kalkvel silmil muhulasest Peremees ütles Timmule ja Liinale, kuidas naine peab ära toitma mehe ja kuus last, siis meil oli toita nii 101 külalist. Lisaks pidi profaan mängima operaator Kõpsu ja öösel küürima puhtaks kõik potid ja pajad. Kõrvits lükati õnneks õigel ajal ette! Ehtne saare naine oli meil lõpuks ka köögis, keegi pidi ometi ju värske hingena kustujaid tasakaalus hoidma:).


Kui alata algusest, siis Hiiumaal on juba mitu aastat augusti alguses Kärdla kohvikutepäeva eel vähipidu peetud. Ikka sellist õiget kräftskivat, kus laual on akvaviit ja sööjatel peas vähipiltidega torbikmütsikesed. Sama aja paiku või väheke hiljem olla suulise pärimuse järgi ühel kenal päeval kaks meest istunud Maitseelamuse kojas köögilaua taha maha, tagunud rusikatega vastu rinda ning kuulutanud, et mis mõttes ainult Hiiumaal, meie teeme ka! No ja siis trükiti ports flaiereid. Muuseas telliti ka 600 vähki ning mõni aeg hiljem tassiti koja kööki veel 138 pudelit veini. Valged linad telliti ka, torbikud ja paberist põllekesed jäeti hiidlaste mängumaaks. No kuidagi tuleb ju ometi eristuda!

Kujutage ette: laval keedetakse suppi!

Paar päeva enne tähtsat päeva hakkas kõigile kohale jõudma tõelisuse karm pale. Augusti viimast reedet võinuks ju rahulikult veeta kusagil katuse serva all grillides või lihtsalt niisama ... võrkkiiges.  Aga võta näpust! Kartus (või ka lootus), et kirja ei pane ennast ükski külaline, ei osutunud tõeks. Veel reede päeval kuulsin oma kõrvaga, kuidas alandlikele palvetele, kas pääseks veel laua tagumisse nurka, vastati kalgi ei-ga. Ei, südametusega polnud siin midagi pistmist. Vastupidi! Arvestades hoovihmahoogudega, olnuks südametu need kallid külalised tõsta õue vihma kätte. Katusealuse mahutavusel olid lihtsalt omad piirid.


Õigel päeval algas kõik ülimalt ... flegmaatiliselt. Köögivägesid juhatama kutsutud Manu ehk Emmanuel Wille puhastas varasel pärastlõunal stoilise rahuga keedetud vähke, Tauno ringles oma lõpututel poetuuridel. Mingil hetkel hakkasid naised millegipärast muretsema, äkki läheb jamaks (loe: kiireks). Kui ikka Mi-laik ja Ju-laik ehk Manu ja Tauno käisid üksnes kahekesi hanereas vaid üht kolmnurka pidi köögilaud-supipada-pliit, hakkas asi kahtlaseks muutuma. Paar pilku ja lauset ning konveier läks käima. Ju me siis muretsesime üle. Aga meil polnud ka õrna aimugi, mida need kaks härrat plaanisid õhtul lauale panna. Üldjoontes muidugi teadsime, kuid "kreemine vähisupp" ei pruugi sedasama tähendada mis "ukraina borš", vähimajoneesist rääkimata. See selgus hiljem.

Millest me siis seekord suppi keetsime?

Kõigepealt, kui esimene ehk söögitegemise jagu vähke sai puhastatud, läks pada tulele ja Manu alustas supitegu. Karoliinega olime köögitoimkonnas lõikumas-hakkimas-riivimas-segamas (teate küll neid jutte, kuidas abilised puhastavad aasta otsa sibulaid; meil täitsid selle koha sai, juust ja vutimunad), Triinu pendeldas vahelduva eduga köögi ja ettekandjatetiimi vahet, tema ametlik koht oli sel päeval viimases.


Niisiis supp. Arvestades tohutuid sööjate horde, arvasime algul, et Tauno peab minema sibulat ja porgandeid juurde hankima. Manu teatas aga oma rahulikul moel, et pole hullu, talle piisab kapinurgast leitud kolmest porgandist ja ühest sibulast küll. Maitseks, ega me ju porgandisuppi keeda! Supi sisse läksid kõik vähiülejäägid, vähkide keeduleem ja pärast igasuguseid kavalaid asju, Cayenne`i pipar kaasa arvatud. Cayenne`i pipar oli üldse tegija, Manu sattus sellest konkreetsest piprast nii vaimustusse, et lisas seda igasse toidusse. Desserti otse mitte, kuid kaudselt küll. Nimelt purustati sellesama kohviveskiga kama jaoks röstitud helbeid, millega oli enne pipart jahvatatud :). See, et Karoliine veski vahepeal korralikult ära puhastas, ei loe:).

Mi-laik ja Ju-laik vähivõid kurnamas. Kui we don`t laik, siis me change the locks! Mhm, nagu Tipp ja Täpp!

Niisiis hakkas kell lähenema seitsmele. Tegelikult kuuele, sest Triinu oli andnud käsu selleks hetkeks esimese eelroa valmis sättida. Ise läksid nad vahepeal laua taha sirutusi, kummardusi ja toolide vahelt pugemist ehk lühidalt öeldes ettekandmist harjutama. Nii umbes pool kuus hammustasime Triinu naljad läbi ehk nentisime õndsal moel, kulpe hetkeks nurka visates, et haa, meid veeti ninapidi ning tegelikult on veel poolteist tundi aega. Tegelikult oli vaid vähem kui tunnike, sest kuivad ettekandmisharjutused tühistati ning Assar suunas kogu selle kamba kohe ette ehk lauale kandma.


Ja saabusidki esimesed külalised. Aga mida siis ette kanti? Trepist üles minnes anti kaasa klaasike suurepärast La Tordera proseccot Alne’ Millesimato Extra Dry ning laual ootaski tervitusamps - kreemine vähivõi koos Kaarli talu rukkileivakesega. Vähivõi keedeti purustatud vähikoortest ja puhtast võist, kuni keedus muutus erkoranžiks. Seejärel kurnati, maitsestati ning klopiti vahelduva eduga, kuni või muutus kreemiseks. 


Alustuseks vähivõi koos rukkileivaga.

Kiiresti kujundasime järgmise kägu: laastule tuli kunstipärasesse kuhja sättida siidine vähimajonees ürtide ning juustuga ahjus üleküpsetatud lavaši, vutimuna ja jõhvikatega. Kui me Karoliinega kloppisime Rakkes augusti alguses vähimajoneesi ja saime enda meelest päris hea kraami, siis seekordne majonees oli hoopis teisest ooperist. Lisaks munakollase-õli-sinepi-sidruni-vähiliha kvintetile käskis Manu lisada veel riivitud juustu. Et vähimajoneesi kaaslasena serveeriti Prantsusmaalt pärit Saint Christeau 1984. aasta armanjakki, tuli seda iseenesestmõistetavalt eelnevalt degusteerida. Otse loomulikult valas Manu seda ka majoneesi hulka - taevalik kooslus. Cayenne`i pipar kuulus sinna otse loomulikult, till, murulauk ja estragon ka.


Jätkuks suurepärane vähimajonees

Samal ajal andsid Mi-laik ja Ju-laik viimast lihvi kooresele vähisupile. Meie Karoliinega sättisime taldrikutesse valmis vutimuna-vähikoore püramiide ja valmistusime krutoonide puistamiseks. Konveier töötas täiega. Perfektselt. Pokaalidesse valati Chateau Ste. Michelle kuiv riisling USAst Columbia Valley`st ja pidu hakkas tasapisi tuure koguma. Kööki kuulduv jutukõmin hakkas vaikselt paisuma ning nüüd oli paras aeg jalgu sirutada. 



Ülimalt rikkaliku ja pehme maitsega vähisupp. Ikka koos Cayenne`i pipraga:).

Õues sätiti üles pajad, tossavad lõkkepakud saatnuks suitsuandurid peaaegu häiresse, kuid läbi vine aimus siiski ärevat keedetud vähkide ootust. Vähke keedeti kahel moel, lisades keeduvette kas rohelist tilli või puhast õlut. Samal ajal, kui köögis sätiti vähke imekaunitele kuldsetele antiikvaagnatele, korgiti lahti Itaaliast Villa Vescovile 2013. aasta Pinot Grigio.


Õhtujuht Veiko Täär luges vahepaladeks lõbusaid jutukesi ja seiku vähkide hingeelust, Tauno ja Manu toitude ning Assar valitud veinide omast. Tegelikult käisid nad iga käigu eel publikule jutustamas, millega tegu. Et teaks, millega riskida:). Nüüd viidi lisaks kõigele läbi veel näitlik õppetund teemal "kuidas saada vähist liha kätte", mispeale hakkas laudade tagant kostuma raksakaid ja muid imelikke helisid. Hääled saalis olid muutunud juba üsna lõbusaks, kui mitte ülevoolavaks!



Kuldse äärega museaalsetele vaagnatele võis läheneda üksnes valgete kinnastega

Näitlik õppetund teemal "kuidas käituda teie taldrikule sattunud vähiga".

Mmmm ....

Kas tõesti hakkab õhtu lõpp lähedale jõudma? Peaaegu. On magustoidu aeg! Koja köök nägi ajaloolist hetke, kuidas Manu valmistas esimest kordas elus kamajahu. Ikka nii, et viiest erinevast viljast - odrast, rukkist, kaerast, speltanisust ja hernest laiaks litsutud helbed röstiti pannil kuldseks ning lasti kohviveskist läbi. Ei ole kerge see Eesti elu! 



Lõppude lõpp - kamakreem vähi ja musta kalamarjaga nagu lubatud :).

*     *     *

Ja oligi kõik! Kell on kolmveerand kaks öösel. Pidu on läbi, nõud pestud, kappidesse ja kastidesse laotud. Köögis on täielik vaikus. Nii kiiret nõudepesu, kui seekord, pole siin vist küll enne olnud. Kohe näha, kui saare naine ehk Karmen astus mängu! Ometi on vaim veel nii värske, et sättisime lauale viimase vaikelu. Ja mäng algaski otsast peale. Teate küll, ikka nii, et alguses tuleb asetada lauale lina, seejärel lauahõbe ning siis keedetud vähid. Ikka nii, nagu ennist sai harjutatud. Ehk kordame kunagi veel ...


*     *     *

P.S. Martin, ma tegin ikka pilte ka!    

Ainus hetk, kui Assar ja Martin ei jooksnud ringi ega kamandanud kedagi.
 

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...