20. aprill 2015

Kahest kevadisest toidupeost ehk nii need 25000 sammu tulevad


Et aprilli keskpaiku toimub Tartus maamess, teab igaüks, kes põlluasjade ja maaelu vastu vähegi huvi tunneb. Et Loode-Inglismaal Chesteris toimub ülestõusmispühade aegu toidu- ja joogifestival, lugesin Delicious`i märtsinumbrist. Igatahes juhtus kogemata nii, et külastasin mõlemat. Teist küll tõesti üsna kogemata ja pimeda juhuste kokkulangemise tõttu.

Chesteri vanalinna tuiksoon

Olime oma väikese pühadeaegse puhkuse varakult ja hoolikalt ära planeerinud ning jätnud pühapäeva - ülestõusmispühade 1.püha Chesteri jaoks. Kuna Inglismaal sel päeval elu seisab ja avatud on vaid väiksemad toidupoed, otsustasime pühendada selle päeva linnakese rooma- ja keskaegsete kihistuste imetlemisele ning kevadise maaidülli nautimisele koos ringikalpsavate jänkudega. Et oleks ka midagi hingele Manchesteri karuse tööstusajaloo ning Liverpooli sadamakultuuri kõrval. See, et linnakeses peetakse kolmepäevast toidu-, joogi- ja elustiilifestivali, selgus mõnevõrra hiljem. "Appikene, mina sinna õllesummerile küll ei taha minna!", ohkas siiski üks reisiline. Aga mis parata, tal tuli enamuse survele alluda. Raske südamega küll, ehk päästab kunstiosa. Tõe huvides tuleb küll öelda, et kunstitelgi läbisime siiski kõige kiiremini, tüüned maastikumaalid ja portreed lehmadest polnud just see, mille pärast ennast sinna unustada :).

Chesteri katedraali ristikäik

Roomaaegne amfiteater

Roomlaste kindlustusest pole tänapäevases Chesteris suurt midagi näha, kuid amfiteater ja termid on täiesti hoomatavad, samuti vanalinna suuremate tänavate skeem. Keskaegne linnamüür olevat aga üks paremini säilinuid kogu Suurbritannias, osaliselt sai selle peal isegi kõndida. Lisaks uhke ja väärikas katedraal, mille vanemate osade igast kivist õhkub aja lugu.  Ja nüüd festivalile! Väikese ringiga küll, aga siiski. Hipodroomi keskele olid pandud üles suured festivalitelgid, nende vahel väiksemad eksponentide katusealused ja paari suure saarena välitoitlustusalad. Kuuldavasti pidi 14. korda toimuval festivalil olema üle 150 eksponendi ning oodati ca 25000 külastajat.

Hipodroom - toidufestivali kodu

Ei olnud õllesummer, oli nagu maamess! Räägitakse, et üks toredamaid niisuguseid festivale. Eksponendid olid jaotatud suurte telkide ja välialade vahel. Ja kui rääkida toidust, siis see valik oli vaimustav, pärit eeskätt Cheshire`i piirkonnast ja tema naabritelt, aga ka isegi Cumbriast või koguni Prantsusmaalt. Hakkas silma, et pea iga leti kõrval kõrgus plagu, millel kirjas, millise võistluse oli see toode võitnud, kus hinnatud jne. Loomulikult oli väga palju erinevaid juustusid, sinna juurde tooreid grillvorste, mistahes moose ja keediseid, toredaid pie`sid, maiustusi, jäätist jne jne. Pea hakkab ringi käima. Ja kui veel õlut ja kodust siidrit ka antakse, mis siis enam elult tahta :). Ilmgi oli suurepärane! Kui pärast kogu ala läbikäimist ja viimaseid jõuriismeid kokku võttes sai pikalt haudunud sealiha ja rohke õunamoosiga saiaga vaevu leitud toolile prantsatatud, oli elu nagu lill. Lonks keldrimaitselist siidrit ning siia me jääme. Emotsioone sai nii palju, et raske tagantjärele meenutada.


Perfick Pork - tunnustatud vorstimeister Norfolkist. Sealihavorstid black pudding`i ja maasikamoosiga olid tõesti vaimustavad.

Vinnutatud vorstid Prantsusmaalt. Eriti võlus viigimarjadega vorst.





Leedrinapsu tasub küll proovida.

Lastele korraldati oma kokakool. Ju oli siis väsitav :)

Ja täiskasvanutele korraldati oma kokašõu.
Juustu nimel :)

Hetk kunstitelgis.

The Cherry Tree moosimeister Dorsetist

Ja siit tuleb hiline lõuna


Kuna sealtkandist ei saa ilma õiget black pudding`ut proovimata lahkuda, korraldasin oma lemmiktoidule tõelise jahi. Brittide verikäkk on natuke teistsugune kui meil, sisaldades kaerajahu (või ka -helbeid). Öeldakse, et kui Bury verikäkki pole maitsnud, siis ei olegi õiget proovinud. Oli hea küll, aga natuke liiga vänge ja harjumatult ürtiderohke, meenutades maitselt pigem verivorsti. Minu lemmikuks kujunes hoopis üks väiksem tootja - Shaw Meats Cumbriast, kelle rõngaks keeratud ja seetõttu oma kujult verivorstile sarnane kraam oli ikka überhea. Parajalt vürtsine, parajalt tihke. Ka nende suurte pekitükkidega oma kujult verileiba meenutav toode maitses samuti suurepäraselt. Nagu kodus :).


Nüüd, ligi paar nädalat hiljem, meie oma maamess. Täiesti ette planeeritud, tead, kust mida leiab. Ristemäe kilud on kohustuslikud. Ilm on sant - külm ja tuuline. Ometi tabasid mind riburadapidi üllatused. Esimest korda tuli Tartusse ennast tutvustama AS Veikand, kellelt on võimalik osta mistahes kraami vorstiteoks, sh soolatud seasooli. Ka Konju Mõisa Talu oli oma kitsejuustupallikestega kohal. Üks ports tootjaid on leidnud endale aga katuse Ausa Toidu Klubi näol ning nende ühine esindus oli äärmiselt kaunilt kujundatud ning muljetavaldav. Säga-Aaviku talu sametiselt maitsev astelpajujook ning punapeedikrõpsud olid aga täiesti vastupandamatud ning vallutasid hetkega südame.

Sügavkülmast toodud vahtramahl

Ristemäe küüslauk

Võrumaa karaskid, leiba oli ka.

Konju kitsejuustupurgid

Memme saia ka :)

Breti juustudeta ei kujuta maamessi ettegi, seekord sama katuse all sõbrad ka.

Suitsusaunasingi meistriga oli seekord keeruline jutu peale saada ;)

Saksa vorst ehk Veikand pakkus nii sooli, maitseaineid kui vorstipresse.

Esimesed vaariktomatid sel aastal.

Maasikatega tuleks veel passida.

Kukekommita ei saa niisugusel üritusel kuidagi.

Säga-Aaviku talu pakkus igasuguseid vahvaid tooteid, näiteks kõrvitsanämmi :)

Ehh, olid ajad ...

Suurim üllatus tabas mind hoopis Jõgevamaa Koostöökoja boksis. Nad olid selle ära teinud: "Toodetud Jõgevamaal" ehk kohaliku toidu kott. Loomulikult pole isegi mitte ühte suuremasse kandekotti võimalik mahutada kogu Jõgeva maakonnas toodetava toidukraami valikut, vaid nüüd on olemas oma logo, millega siin toodetavat teistest eristada. Võru-, Põlva- ja Saaremaa logodega kaup on ju kõigile tuttav. Ja mis minu jaoks kõige tähtsam, Jõgeva tegi selle enne Tartut ära, jess!!! Minuni jõudnud kotis leidusid mõned tooted, mille olemasolust polnud vähimatki aimu. Näiteks Sepamäe talu kuivatatud astelpajupüreest vitamiiniribad (taevalik maius, kaob hetkega!), Saare mõisa ürdiaia teesegu (ma ei teadnud, et nad nüüd ka kuivatatud teeürte müüvad), Nord Garlic`u pakitud küüslauk, Ulge talu taluvein. Kui ma muidu mõtlesin, et mis see ikka ära ei ole, natuke ju poosetamine ka, siis seda kotti lahti pakkides tundsin selle kõige üle uhkust. Aitäh, Aive, selle härdushetke eest!

Elav reklaam :)


Vaata sisse ka :)

Toredad toidupeod mõlemad ja see on nii vahva, et kohalik ja kodumaine toit on tegelikult midagi märksa enamat kui mangopüree.

Kes päristoitu ei jaksanud enam uurida, võis imetleda Levande poe imekaunid seepe ja lavendlitooteid.

11. aprill 2015

Kammkarpide A ja O


Kes ütles, et jalgratast leiutatakse vaid üks kord. Ja kes mõtles välja selle rehanalja.
Igatahes oli kuidas oli, aga mina olen nüüd valgustatud :). Kammkarpide osas. Nende, mida püütakse käsitsi Norra vetes ja milles on oluline osa Eesti meestel. Muide, Norra kammkarpi peetaksegi kõige kvaliteetsemaks ja ka maitsvamaks.

Tuuker Marko ehk Marine Services :)

Kas te kujutate ette, et sealtkandist püütakse aastas ca 800 tonni, püüdjateks on kokku vaid ca 20 tuukrit ja neistki pooled Eesti omad. Ja et üks mees võib püüda päevas kuni 300 kg karpe ning ühe laevameeskonna hea päeva saak on kusagil tonni ringis. Ja et tuukri elu pole lihtne, sukeldumine kestab ebaühtlase sügavusega vees ca 10 meetrist kuni max 30 meetrini, mis teeb selle töö väga raskeks ja keeruliseks. Ikka pagana hea tervis ja motivatsioon peab olema, et möllata sügisest kuni suveni mere põhjas, prillide klaasid vahelduva eduga liivased ning ega iga päev merele saagi. Tormid ja tuuled võivad panna vabalt päevade kaupa ootama. Ses mõttes võite vaadata National Geographic`u filme, kuidas mehed merel kala jahivad. Vot neil Norras on sama. Kõigele lisaks on meestel ca 100 kilo varustust seljas, nii et nende füüsiline vorm peab olema mitte lihtsalt hobisukelduja oma.

Käsitsi korjatud kammkarpidel on väga konkreetne liikumisahel. Õhtul tulevad mehed laadungiga merelt, karbid laaditakse suurtesse mereveega täidetud vannidesse, hommikul sorteeritakse, kinnitatakse klambrid ja pakendatakse ning siis on täpselt loetud päevad aega (talvel 9 ja suvel 7 päeva), kuni kestab nende best before. Vahepealse aja on nad vahtplastkastides, kaetud jääga ning nende transportimisel ja säilitamisel tuleb pidada kinni 0 kuni 4 kraadi reeglist. Üksnes siis võite saada esmaklassilise kauba. Vastasel juhul sööge sügavkülmutatud kammkarpe ja ärge virisege. Kes kordki on värskeid karpe ise puhastanud ja maitsnud, teab, mida selline võrdlus tähendab.


Ja nüüd kujutage ette, kuidas seesama Marko Kaldmaa, kelle püütud kraami on Maitseelamuse kojas ennegi proovitud (SEE lugu ja veel ka SEE lugu), on ühel kenal päeval ise köögis, räägib oma elust ja tegemistest Norras ning juhendab õpiköögilisi. Seesuguseid kammkarbiõhtusööke on seni vaid Tallinna restoranides korraldatud. Nüüd aga harukordne võimalus otse koduõuel, mida ei saa ometi käest lasta.


Alustuseks näitab Marko valgel ekraanil pilte, kuidas nad merel käivad. Ja siis kõik see mees kammkarpide kallale. See on imelihtne :).

Kõigepealt tuleb karp kätte võtta ja torgata pika noaga ettevaatlikult kaane vahele, kuni kerge takistus vastu tuleb. Seejärel lõigata kaanepooli ühendav kõõlus läbi. 

Nüüd tuleb karp teispidi kätte võtta, torgata nuga taas kahe karbipoole vahele ning karbiservast nuga läbi libistada (jusnagu avaksite ümbrikku).

Sisikonna eemaldamine on vast kõige keerulisem osa. Nuga tuleb suruda sisikonna alla ja tõsta see üle liha ehk muskli.

Vot niimoodi. Ettevaatlik tuleb olla sapiga, et see ei satuks lihale.

Ja ongi muskel puhastatud. Vajadusel võib seda kuivata näiteks köögipaberiga, mitte mingil juhul aga vees pesta!

Ja nüüd teeme kõik järele, eksju :)

Kammkarp on täielikult kasutatav. Väike medaljon seal sees on muidugi peategija, kuid oranž mari sobib samuti nii toorelt kui praetult. Ülejäänud "sisikonnast" võib soovi korral keeta puljongit ning karbi kaasi saab kasutada toredate serveerimisalustena.

Hästi värsket kammkabiliha võib serveerida lihtsalt niisama carpaccio kujul, näiteks vähese värskeltkeerutatud pipra, tilgakese basiiliku-laimi-õlikastme ning maasikapüreega. Põhimõtteliselt piisab ka ainult piprast. Ka marjaga võib samal põhimõttel käituda. Praadides oleks hea lisada samuti midagi magusat ja midagi haput. Ning mõistagi võid! Ja kui soovite väiksemat tulevärki, võite kammkarpe näiteks Vana Tallinnaga flambeerida. 

Toores kammkarp koos laimi-basiiliku-rukolaõli ja maasikapüreega. 

Mari musta pipraga

Viilutatud punase sibulaga praetud mari, ikka musta pipraga.

Pärast kerget võis praadimist koos mõne varre rohelise sibulaga süüdati Vana Tallinn ...

... ning tulemuseks oli magusas leemes haudunud kammkarp

Kammkarbiliha võib ka mahedamasse suitsupeekonisse mässida ning kergelt üle praadida.


Aga kui värskeid kammkarpe pole võtta, ajab asja ära ka kümmekond korda odavam toiduaine - pullimunad. Liivimaa Lihaveise tootevalikus on see täiesti olemas, saadaval sügavkülmutatuna. Maitseelamuse kojas on tehtud pullimunadest igasuguseid roogi, kuid seekord crudona korraga nii kammkarbist kui pullimunadest. Tšillist ja tsitruseliste mahlast särtsakasse marinaadi tõsteti nii õhukeselt viilutatud karbiliha kui pullimunad. Viimaseid on kõige mugavam viilutata poolsulanult, eemaldades seejärel ümbritseva kile. Kui võrrelda umbes tunni järel tulemust, siis mõistagi on nii värvi- kui tekstuurivahe olemas. Kui aga karpe pole käepärast, saab ka niimoodi hakkama.

Viilutatud pullimunad marinaadis

Crudo kahel moel: vasakul pullimunadest ja paremal kammkarpidest.

P.S. Suurepäraseid Itaalia veine soovitas kammkarbi juurde Vein ja Vine: toore kammkarbiliha ja marja juurde särtsakas 2013. aasta Langhe DOC Arneis Cascina Albano veinimajast ning kuumade roogade juurde pehme Pinot Nerost valmistatud Paradis Borgo dei Posseri`lt.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...