22. märts 2014

Kas ajaratas käib ringi või on kõik juba ära olnud ...


5+5=10, 3+7=10, 2+8=10, 4+6=10. Karm matemaatiline seaduspärasus ... Kui murrud mängu tuua, tuleks võimalusi natuke juurde. Oleneb sellest, kas mängida kümnendiku- või sajandikutäpsusega, saaks pilti veel keerulisemaks muuta. Tulemus on ikkagi see ümmargune 10. Kui 10 ei meeldi, võtke mistahes muu number.

Nii nagu ajaratas käib ringi poliitilises ajaloos (praegune aeg on järjekordne näide sellest, kuidas ajaloost ei ole midagi õpitud), toimub seesama köögis. Tükk aega olen tundnud, et pildil on midagi valesti. Köögitoimetaja või toidublogija rollis näen vahel hetki, kus suur hulk toiduga seotud inimesi on ühel lainel, nimetatagu seda kollektiivseks alateadvuseks või leitakse mõni teine kaunisõnaline vabandus. Hetkeks tuleb ju soe tunne, et oi kui tore on leida suur hulk samamoodi mõtlevaid inimesi, eks ju :). Hetkelisest eufooriast vabanedes on tunne vastupidine: kas tõesti ongi nii vähe ideid olemas?

Kusjuures ongi :). Puhtast matemaatikast lähtudes. On olemas teatud hulk toimivaid kombinatsioone, kui need on ammendatud, minnakse piltlikult öeldes murdude kallale ehk hakatakse eksperimenteerima pooltoonidega. Aga kui need ükskord otsa saaavad? Küllap algab kõik otsast peale. Arvestades kokaraamatute juurdetrükkimise üüratut progressi (õnneks olevat see ind hakanud tasapisi aeglustuma), ei ole sellega muret. Iga uus on ammuunustatud vana. Kusjuures kas uus on parem kui vana, on muidugi iseküsimus.

Hingerahu sain paari nädala eest Ulrike Plathi kuulates. Tema reedeõhtuse ettekande teemaks olid küll metsaannid baltisaksa söögilaual, kuid olulisemaks oli minu jaoks mõttekäik, kuidas baltisaksa köögikunsti (ja mitte ainult) kõrgajaks võib lugeda 18.sajandit ning pärast seda algab kordamine, kui mitte allakäik. Allakäik tähendab siinses kontekstis lihtsustamist, nii retseptide, tegevuskäigu kui ka söömise. See, et veel 19.saj algul pöörati üsna entusiastlikult tähelepanu erinevatele looduslikele söödavatele taimedele ja Ernst Wilhelm Drümpelmanni "Flora Livonicas" andis autor isegi juhiseid nende toiduks tarvitamiseks, ei ole imekspandav. Ja siis kõik ühtäkki kaob. Miks? Aga ei saanudki ju teisiti: talupojal, kes pidi seni töötama teiste heaks, kuid sai nüüd iseseisvaks peremeheks, ei kõlvanud ju nii madalale laskuda. Ükskord segastel asjaoludel Tartu avaturu vanade raamatute ärist omandatud 1745.a Leipzigi kokaraamatu („Leipziger Kochbuch“) 1983.a faksiimileeksemplari lehitsedes olen isegi mõelnud, kui osavad siis oldi. 19.sajand kulges veel mingist inertsist, kuid 20.sajand - ei midagi uut siin päikese all. 21.sajandi raamatud grupeerivad senised kombinatsioonid ringi, retseptide märksõnadeks on asendamine ja sobitamine kasutaja eripäradega (põhjuseks erinevad toidutalumatused, allergiad, dieedid, jne).

Allakäigu teema imeliseks võrdkujuks on minu meelest võltsjänes ehk lihtsamalt öeldes pikkpoiss. Just nimelt lihtsamalt!
Kõik algas sellest, kuidas möödunud kevadel Londonis Briti Muuseumis ülespandud näitusel "Life and death in Pompeii and Herculaneum" valdas mind neid poolpõlenud või söestunud eksponaate vaadates tunne, et ma ei tee ekskursiooni mitte ajas 1934 aastat tagasi, vaid kõik see oleks nagu otse tänapäevast. Varem polnud ma selle peale niimoodi mõelnud. Samasugune mööbel, samasugused nipsasjad, samasugused ehted, eriti koduselt tundsin köögis, kus nii köögiinventar kui toiduained oleks nagu äsja kusagilt toodud. Vaid nende värv ja "seisukord" reetsid mingit ajalist nihet. Vaimustunult koogivorme ja õlinõusid takseerides tardusin järsku soolasambaks: seinal ilutses pronksist võltsjänese vorm. Olin enne Londonisse minekut mõtisklenud just teemal, kust on tulnud pikkpoisile selline kaunis nimi, ja mida ma nüüd näen - nii esi- kui tagumised käpad välja sirutanud hästi modelleeritud ja omapäraste proportsioonidega jänes vaatab mulle seinal vastu! Juures on tekst, et seda kasutati hakitud lihast patee või tarrendiga kaetud lihast vormiroa valmistamiseks. Juhuuuuuuuuuu!
Näitusel väljapandud võltsjänese vorm, foto: http://www.flickr.com/photos/darri/2711051732/in/photostream/

Loomulikult vadistasin pool õhtut heldinult oma jänesevormist. Et meie seltskonnas oli kokku kolm ajaloolast, nakatasin ka ülejäänud kaks selle jänesepisikuga, nii et pool ööd katsusime pingsalt leida vastust küsimusele, mis ajast pärineb pikkpoiss, miks teda nimetatakse võltsjäneseks ja üleüldse MIKS, MIKS, MIKS. Neljas kamraad T., kes tegeleb turismindusega, kvalifitseerus antud olukorras "normaalsete" inimeste hulka ehk keeras poole diskussiooni peal magama. Teatas, et ei suuda enam! Paar korda ärkas üles, konstateeris, et vaidlus on jõudnud taas algusse, oigas natuke, et kuidas me küll suudame ja keeras teist külge. Lõpuks ei suutnud enam meiegi ...

Tegelikult on pikkpoisil, võltsjänesel ja Pompeji`l seos täitsa olemas. Hakklihast valmistatud pätsi, mida meil kutsutakse pikkpoisiks (Salme Massolt pole paraku enam võimalik küsida, sest just 1980.a ilmunud raamatus "Valik toiduretsepte" kirjutatakse minu meelest esimest korda hakkliharulli järel sulgudes pikkpoiss) ja inglise keeles meatloaf`iks, ajalugu lähebki tagasi sinna Rooma aega. Väidetavalt on hakklihast pätsiku õpetus esimest korda ilmutatud Apiciuses, roomaaegses retseptikogumikus, mis pärineb 4.saj lõpust või 5.saj algusest AD. Muide, sealsamas kogumikus leidub ka väga põnev Rooma borši retsept, aga see on teine lugu. Just tänu Sally Graingerile, vanaaja ajalugu õppinud kokale, kes on kohandanud tollased retseptid tänapäevastele oludele, võime heita pilgu Vana-Rooma toidulauale.

Eestiski nimetati veel 20.saj I poolel pikkpoissi võlts- või valejäneseks Saksa eeskkujul, sest hakklihast päts pidavat meenutama maitselt ja tekstuurilt jänest. Kui veel munatükkidest luud ka sisse sättida, oli ju nagu päris. Viimasel poolsajandil ei võltsita enam midagi, jänes on kas päris või pole teda üldse. Pikkpoiss on pikkpoiss!

Teistmoodi õnnis tunne valdas mind, kui lugedes mitte millekski sundivat kaasaegset laisklemisromaani "Lõunasöök Pariisis", hakkas silma retsept pealkirjaga Cake Salé aux Lardons et aux Figues. Kui viigimarjad ja hästi laagerdunud juust välja jätta, saame meie nii traditsioonilise pekk-koogi ehk pulmakoogi ehk lihtsalt ahjus küpsetatud soola- või suitsupekiga munaroa. Kas pole mitte suurepärane tunne leida ühisosa Prantsuse köögiga või oli see nüüd vastupidi või on kõik üks ühine mälu. Tagasi algusesse, kuidas saada 10.

Kahte lugu võrreldes tekib riukalik mõte, kas siin pole mitte tulnukad mängus või sai fantaasia lihtsalt otsa või on kõik võrrandi võimalused ammendatud ja tuleb minna sajandike kallale. Ja kuidas me aeg-ajalt vaimustunult tõdeme, kui head on puhtad ja lihtsad maitsed. Ajaratas käibki ringi ...


Ajaratas käib ringi ka kiludega. Ma usun, et kõik, kellele kilu tähendab elu, teavad Ristemäe talu kuulsaid "Presidendi kilusid". Retseptiga on nii nagu Tallinna vürtsikiludega, teab vaid üks ja teised üritavad ära arvata. Sestap pole mitte üritanudki. Ometi saab kodus nädalaks valmis teha värske maitsega, kuid parajalt vürtsika võileivakilu.

Esimene soolvesi:
0,5 l vett
2,5 sl soola
2,5 sl suhkrut
2,5 sl 30%list söögiäädikat


Marineerimiseks:
2 punast sibulat
1 sidrun
väike kimp tilli
2-3 loorberilehte
1 tl vürtspipart
1 dl oliivi- või rapsiõli
4-5 tl valgeveiniäädikat
soola
lusikaotsaga veidi suhkrut

Soolvee jaoks sega sool, suhkur ja äädikas külma veega. Säti puhastamata terved kalad kaussi või klaaspurki, vala peale soolvesi ning jäta 24 tunniks jahedasse seisma. Seejärel puhasta kalad, eemalda pea ja selgroog. Murra filee uuesti kokku.
Marineerimiseks viiluta sibulad ja sidrun õhukeselt, haki till ja uhmerda vürtspipar. Säti kalakihid purki, nii et iga kihi vahele jääb sibularõngaid, sidruniviil, hakitud tilli ja piprapuru. Mõned loorberilehed tasub ka purki torgata. Sega kokku õli ja äädikas, lisa veidi suhkrut ja maitse järgi soola. Arvesta, et kas kala või marinaad peab natuke soolasem olema, kuna seismisel maitse maheneb. Vala õlisegu purki, nii et ulatub veidike üle kalade ja sulge kaanega. Lase 2 ööpäeva külmkapis seista.
Avatud purk säilib külmkapis umbes nädalajagu. Hea oleks vahepeal sidruniviilud välja nokkida, kuna pikemal seismisel võib tsitrusemaitse liiga domineerima hakata.

Kilude retsept ilmus ka Tiiu käesoleva aasta veebruarinumbris.

26. veebruar 2014

Puperdavast südamest, tankist, Peipsist ja mõistagi kalast

Kalaküla laupäeva hommikul: esimesed elanikud on kohal.

Ma kardan kahte asja: kõrgust ja vett. Esimese suhtes annab asja pehmendada turvaliste treppide ja muude ehituslike nippidega, vee suhtes selliseid puhvreid veel leiutatud pole. Kunagi harjutasin kodus piksevarda otsa ronimist, elektriku vöö karabiiniga vaheldumisi vaherõngaste külge kinnitatud. Veega pole midagi sarnast peale hakata. Sestap tundus mõte Peipsile Kalakülla vähemasti küllaminekust pealtnäha hullumeelse mõttena. Eelmisel aastal sätiti väike küla Kallaste külje alla jää peale vahetult vabariigi aastapäeva eel, et teha kummardus kohalikule Peipsimaa kultuuripärandile, eestvedajaks Peipsimaa Kogukonnaköök. Sel aastal aga juba puhtalt vaimustusest ja suurest tahtest koos Rakke Kalaspordiklubiga. Ja paistab, et ega järgminegi aasta tulemata jää :).

Telke tuleb juurde

Veel möödunud aasta lõpus tundus kogu see plaan utoopilisena, õnneks. Kallaste linnapea itsitas mu skeptilise märkuse peale, et tea, kas seda jääd üldse tulebki. Kui vaja, puurime auke kasvõi kaldasse, ei jäänud ta siis vastust võlgu. Muide, sellele viimasele lootsin ma vargsi kuni reedeni. Paraku võitsid seekord optimistid!

Kalurimajakesed talviseks püügiks 1909. Tshutskoje ozjero (Peipsi), Krasnõje Gorõ (Kallaste), , ERM Fk 110:9, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/622302

Kalaküla on kaasaegne sõna. Tegelikult tähistab see eluviisi, kuidas vanasti käisid mehed talvel Peipsil kala püüdmas. Et iga päev oli tülikas kodunt järvele edasi-tagasi liikuda, rajati sobivasse kohta ajutine "välibaas". Mis ajani need kalakülad toimisid, täpselt ei tea. Liivi muuseumi Kodavere kihelkonna ekspositsioonistendil võib lugeda järgmist: "Talviti jäädi Peipsile kalale terveks nädalaks, ööbiti kaasavõetud majakestes ehk keredes (vene keeles lub). Need olid ilma põrandata, magamiseks laotati jääle õlgi. I.L.Kljavin Kallastelt meenutab: "Järvele veeti kaasa selline kalurimajake, kutsuti lub. Ta oli puust tehtud, köetav muidugi. Selline vaguni moodi. No sinna mahtus ära meest kaksteist-neliteist. Hobused olid ka, seisid seal etteriputatud kangast tuulevarjus." Lub paigaldati rüsijääkuhjatisest tekkinud kõrgemale kohale, sinna pandi ka metallahi, mida köeti kaasavõetud puudega."

Justnagu olümpial: kõigepealt tuleb süüdata lõke!

Niisiis Kalaküla 2014. Kui eelmisel aastal oli kaunis karge, päikeseline ja alla miinus 25-ga ilm, siis nüüd näitas auto termomeeter laupäeva hommikul 3 plusskraadi, pilves taevas rõhus õlgadele ning tagatipuks tibutas vihma.

"Kaevu" tegemine, jäätükid näitavad jää paksust ...

Kõigepealt moraal, ära usu kunagi kalameeste juttu! Ma saan täiesti aru oma isast, kes mind järvele kunagi kaasa ei võtnud. Või siis vastupidi, lasi õige aja mööda ja pärast oli juba hilja. Oli kuidas oli, vähemasti taipasin veekindlad soojad saapad hankida! Paar päeva enne tähtsat päeva tehtud luure olevat kinnitanud, et jääd on kusagil 35 cm jagu ja vett peal pole. 35 cm, ainult!!! Seda on ju vähe!!! Mu hea sõber pugises selle peale naerda, et kas ma oma suurusehulluses pole mitte liiale läinud; sellise jää peal võib ju lausa tankiga sõita. Misasja, ah et nüüd olen siis raske (loe: paks) nagu tank, ei suutnud ma kuidagi kuuldut südamest mööda lasta. Lõpuks seal jää peal nähes, kuidas mehed "kaevu" jaoks auku saagides jääkäntsakaid veest välja õngitsesid, tundus siiski, et seda oli tsipake vähem kui see maagiline 35. Nii vähe, ei suutnud ma imestust varjata. Oh, ka 7-st piisaks, ei saanud üks jäälõhkuja lõikamata jätta. Vot siis puges mulle hirm nahka ja näost kadus igasugune värv. Ma olin sisimas nõus tunnistama, et olen suur, paks ja raske nagu T-34 ... Ja veel, kui algul lubati kalaküla kauguseks rannast nii 50-60 meetrit, siis tegelikult oli see number 500 ringis! Me Triinuga algul peaaegu ei näinudki kaldalt seda täppi, laupäeva keskpäeval läks täppki uduseks. Jumal tänatud, et ärkasin pühapäeva hommikul kodus, mitte järvel veeloigus (kui laupäeva hommikul oli jää üksnes märg, siis pühapäeva hommikul olevat vett olnud märksa enam), köögitelk 3 ja pool kilti eemale liuelnud. Võib-olla ükskord koidab see päev, kus see tundub jube fun, praegu on ta igatahes silmapiiri taga. Arvestades, et ma jõudsin siiski sinna külla üle jää pärale ja iseseisvalt tagasi ka, on täiesti piisav eneseületus.


Üksi tagasi vantsides jõudsin märksa rohkem enda ette vaadata ja see oli viga, mikropragusid täis selge jää nägi vaheldumisi välja nagu Haapsalu sall ja abstraktne kunstiteos. Jumal tänatud, et tulin tagasi kalda poole tuntud teed pidi, aga see kestis terve igaviku. Kaldal rüsijäähunnikutest üle turnides tundsin sügavat kergendust. Vägisi tuli meelde Juhan Liiv.


Mõni hetk hiljem võtab mind Kallaste keskväljakul vastu hoopis teistsugune maailm. Püsti on pandud laadatelgid, inimesed jalutavad ringi, iga-aastase karakatitsate paraadini pole palju aega jäänud. Mögafonist kostavad üle platsi reipad marsid, vana kutseka ehk paraadi peastaabi sammaste külge on seotud värvilised vanikud, linnasüda on täis nii Kallaste kui Eesti lippe. Teadustaja ütleb, et sel aastal on osalejaid vähe, alla 30. Aga siis nad tulevad, kõigepealt vilkuritega politsei, siis puhtakspestud päästemasin ja lõpuks karakatid! Ma poleks kunagi uskunud, et olenemata masinate arvust on see nii võimas vaatepilt! Publiku emotsioonid on samad nagu suvisel Jõgevatreffil. Kõik lehvitavad, klõpsivad pilte. Kaarega keeratakse uhkelt väljakule, rivistatakse masinad selle äärtele ja ongi kõik. Väljak on ühtäkki rahvast pilgeni täis. Kes uudistab masinad, kes räägib juttu, on nii omi kui võõraid. On need ju tõelised kohaliku masinaehituse imed.


Tahes-tahtmata tekkis mõttes paralleel ülejärgmisel päeval toimuva kaitseväe paraadiga. On ju needsamad karakatid või karakatitsad mitte ainult lustlikud jääsõidukid ja igapäevased töövahendid, vaid ka kohalik kaitsetehnika. Nendega tagab kalamees endale vähemalt mõneks ajaks turvalisuse, kui peaks läbi jää vajuma, samuti saab nendega appi minna teistele hädalistele. Ja mis saab veel pidulikum olla, kui kord aastas nendega paraadile minna.


Samal ajal vajus kalaküla üha süvenevasse udusse, isegi vihma hakkas rohkem tibutama ning keerasin autonina sisemaa poole. Seda, et kalakülla veeti saun, harjutati kujundujumist, püüti kiisku ning laoti üles jupike iglut, lugesin pärast. See viimane tundus algul üsna utoopilise mõttena, kuid Pala metsavahel lumisesse talve sattudes nägin, kui mitmekesine on Eesti kliima. Paar päeva hiljem päikest ja linnulaulu nautides jõudis kohale, et sel aastal võime vabariigi sünnipäeva tähistada lumikellukeste, puhevil sirelipungade, tärkavate võilillede ja nina mullast väljapistva rabarberiga. Mõne nädala pärast pole ilmselt mingi probleem küpsetada naadipirukat.


Et jääda teistega siiski ühele lainele, pistsin pärastpoole ahju sudaka Pavel Petrovitši moodi. Kuna haugikvoodid olla ootamatult kiiresti täis saanud ja sudakas kolinud kas Lämmijärve või ülespoole Mustvee kanti, ei jäänud hommikul muud üle, kui püüda paberõngega üks Lämmijärve sudakas hoopis Tartu turuhoone kalaletist. Kalakülast polnud mõtet nii suurt kala otsida :).


Ahjus küpsetatud kala Pavel Petrovitši moodi on aga vaimustavalt lihtne roog. Suvel Kallastel kaasapakitud mahlane kala oli üle prahi. Õrn parajalt küpsetatud kalaliha koos õrna sibulamaitse ja kuldseks küpsenud hapukooreglasuuriga maitses oivaliselt nii soojalt kui külmalt. Tükk aega murdsin selle täpsema retsepti üle pead, Pavelit ennast ei julenud selle küsimusega tüüdata, kuigi eks ma kunagi uurin täpsemalt. Siis aga komistasin M.Sõrnikovi raamatus "Русская домашняя кухня", ilmunud Moskvas 2012.a, analoogse retsepti otsa. Seal on seda soovitatud teha kokredest, kuid sobib mistahes kala. Autor ütleb retsepti sissejuhatuses, et hoolimata oma lihtsusest, on tegemist vene kalatoitude kaunitariga.

Kohendasin siiski veidike kaunitari kleiti ning usun, et nii sai see rohkem Paveli moodi.

1 umbes 1,5 kg-ne Peipsi kala (koha, haug või samas kaalus ahvenaid, vms)
25 g võid
1 sibul
soola, pipart
umbes 1 dl vähemalt 20 %list hapukoort (väga hästi sobib Saare Smetana)
umbes 1 dl kohvikoort
soovi korral näputäis hästi peeneks hakitud tilli, murulauku ja/või peterselli

Roogi kala(d), eemalda sisikond. Suurema kala võib fileerida, väiksemad aga panna tervetena ahjuvormi. Määri ahjuvorm paksult võiga, aseta kalafileed tihedalt kõrvuti, nahapool all. Terved kalad lao samuti tihedalt üksteise kõrvale. Maitsesta kalad soola ja pipraga ning küpseta fileesid eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures 10 minutit, terveid kalu natuke kauem. Samal ajal prae hästi peeneks hakitud sibul või õhukesed sibularõngad ülejäänud võis õrnalt kuldseks ja klopi hapukoor kohvikoore ning soolaga segi. Laota sibul kalale ja vala üle kooreseguga. Viimast tuleb võtta just nii palju, et ta katab kala õhukese kihina, kui kala ei uju selles. Tõsta ahju temperatuur 200-ni ja küpseta kala veel umbes 15-20 minutit (terveid kalu ehk rohkem), kuni kooresegu on hüübinud ja hakkab kergelt pruunistuma. Serveerimisel võib peale riputada hästi peeneks hakitud maitserohelist.

*          *          *


Kalakülal sai oma laagerdamisest villand pühapäeva pärastlõunal. Näkineiul hakkas külm :) 

13. veebruar 2014

Elagu Lõuna-Eesti!


Kas teate, kuidas võiks Lõuna-Eestit tutvustada kulinaarses mõttes?  Loogiline vastus oleks, et tooraine kaudu, mõnda asja saaks poest, mõnda turult, mõnda hoopiski naabrimehe keldrist. Jaa, kohati on see muidugi õige vastus. Kohati on aga tegemist kassi-hiire mänguga, milles hiir kipub enamasti kassi üle kavaldama. Ehk siis ilu on vaataja silmades :) Ehk siis lahtiseletatult on see nagu Eesti toit, kui ikka siin tehakse, jo siis on oma.
Ärge pange tähele, see oli üks kõrvalepõige teema interpreteerimisel. Tegelikult ongi ilu vaataja silmades ehk maitse sööja suulaes. Kui mõni restoran pakub seda Lõuna-Eestit vaata et küla või peenra täpsusega, siis mõni näeb märksa üldisemat plaani. Iga kord pole see suurem plaan eriti hoomatav, aga ju ei peagi kõigile antud olema ...

Maratoni stardirada

Pika ja keerulise sissejuhatuse järel on mul rõõm jagada uudist, et homsest algab Lõuna-Eesti restoranimaraton ehk lausa festival. Nii laia geograafilise haardega pole sihukest aktsiooni enne korraldatud. Valetan, rahvusköökide kuu on küll olnud, kuid praegu räägime siiski juba Tartu piirest väljunud regionaalpoliitikast :).

Tasku pop-up restorani kava

Täna kõmmutati Tasku keskuses taevasse avapauk, ehk festivalil osalevate restoranide peakokad esitlesid Aivar Hansoni juhatusel oma erimenüüsid ning samal ajal alustas keskuse aatriumis pop-up restoranide ahel. Nimelt sätivad seal sel ja järgneval kahel nädalavahetusel kokku 6 restorani oma lauad üles ning pakuvad maitsvat suupoolist. Tänaseid maitseelamusi saatis väga armas väike kontsert Lenna, Marie, Robert ja Raul Vaigla poolt.


Niisiis oli algul plaan 15 x 15 ehk et 15 Tartu-poolsema Lõuna-Eesti restorani pakuvad veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani 15 € maksvat kohalikku kööki iseloomustavat kolmekäigulist söömaaega. Elu tegi sellesse kaunisse skeemi väikesed korrektuurid ja alles jäi 14 vaprat. Viimaste uudiste järgi loodus tühja kohta ei salli ning mängu astub siiski üks jokker. Küllap kuuleme peagi ka temast, Eesti Maitsete veebilehel tasub pidevalt silma peal hoida.

Kuigi kõik restoranid ja kohvikud - Antonius, Dorpat, Werner, Noir, Alatskivi lossirestoran, Atlantis, Tokyo, Polpo, Meat Martket, GMP Pühajärve, Mr Jakob, Truffe, Vilde ja Antoniuse õu (viimane ei asetu küll tavarestoranide ritta), on siin mängus võrdsed, hakkas paar nädalat varem aset leidnud maitsmisringil silma tõelisi pärle, mida pole kahju teistegagi jagada. Kuigi, kõik olid pingutanud ja püüdnud taldrikutele visandada oma killukese Lõuna-Eestist. Ometi leiab menüüst selliseid roogi, mida nähes ja mis käige tähtsam - maitstes, tunnete head kätt ja tõelisi meistrioskusi. Ja mis saab ühes söögikohas olla suuremaks tänuks, kui klientide siiras rahulolu.

Nüüd aga lubage esitleda Eesti Maitsete lemmikuid :) Kõigi nende ja mitte ainult nende võluvaimaks küljeks on perfektsus ja professionaalsus. Seda tõestasid küll kõik osalevad restoranid.

Suurimaks üllatajaks osutus kahtlemata Tokyo sushibaar ehk leida sushibaarist linna parimaid kalaroogi oli pehmelt öeldes ootamatu. Meriahven oli praetud perfektselt, teda täiendasid bataat, avokaado (samuti ootamatu kooslus!), šampinjonid ja punane sibul. Millised värvid ja milline harmoonia! Tõeline rõõmurull vahepeal halliks tõmbunud veebruaripäevadesse. Lisaks tuleb märkida, et Tokyos kohtasime teistega võrreldes väga professionaalset ja meeldivat teenindust. Nii et tasub Ülikooli tänavale sisse põigata.

Tokyo meriahven. Foto: Lauri Laan

Tartu linnas leidus aga veel teinegi vaimustav kalaroog. Antoniuse õue Maitseelamuse koda on üks omamoodi koht. Söögikoht see ei ole, paberitega kokkasid seal ei leidu, kuid sellega seotud inimesi ühendab fanatism kohaliku toidu ja Peipsi järve kala vastu. Niisiis koja trumpäss: õlletainas praetud värskemast värskem Peipsi kala koos värvilise köögiviljapüree ja rikkaliku jõhvikakastmega. Koda avab märtsi teisel nädalavahetusel õuel kahepäevase pop-up restorani, nii et tasub oodata, kohad ära broneerida ja suud juba ette vesistada.

Antoniuse õue praetud Peipsi kala. Foto: Lauri Laan.

Dessertide kuningannaks osutus aga Polpo pohlasuflee. Muide, kui te tunnete kaneelimaitset, siis see pole kaneel :) Suuri sõnu ei oskagi seada, nii vaimustavat magustoitu pole siinkandis lihtsalt enne nähtud. Suflee, mis nõuab äärmist täpsust ja ajastatust, on hästi õrn roog. Minut siia-sinna võib kaunist maitseelamusest jätta alles vaid lössis pudru. Polpo peakokk Ave Jääger on aga kõigutamatu, dessert peab igal korral õnnestuma, lihtsalt peab ja kõik!

Polpo pohlasuflee. Foto: Lauri Laan.

Kui mõelda kõigi osalejate menüüde peale, siis hästi tore, et mitmed olid avastanud tangud. On ju tegemist padutraditsioonilise Lõuna-Eesti kraamiga, mis on teenimatult varju jäänud. Peet, kõrvits, herned on juba ootuspärane, kuid igaühel eri moodi. Pohl on uus must! Alatskivi ja Atlantis pakuvad vutti, küll eri moel, kuid mõlemal on Tartu vutikool seljataga. Inside joke, kuid mul on hea meel :). Kui muidu troonib siinkandis lihadest sealiha, siis nüüd kaotati demokraatia ära ehk pearoogade põhitooraine osas jaotati kohad võrdselt. Mr Jakobi lepasuitsune Nuustaku notsu sisefilee väärib siinkohal kindlasti esiletõstmist.

Ühest äärmiselt lihtsast, kuid võluvast eelroast ei saa ma aga kuidagi rääkimata jätta. Tükeldage head rasvast heeringat, keerutage sinna tsipake musta pipart, tõstke peale soolvees hoitud lillkapsast lõigatud õhukesi viile, kõrvale törts hapukoort ja veel nipet-näpet. Minge Noir´i ja proovige - sõltuvusttekitav!

Noir`i heeringas. Foto: Lauri Laan.

Tegelikult tasub neid erimenüüsid minna proovima küll. Tavamenüü on nagu tavaline, erimenüü loksutab aga seisvat vett päris hästi. Kokkade fantaasia, sisetunde ja maitsete kokkusobitamine annavad kokku põneva tulemuse.
Head isu, jälgige reklaami ja otsige plakateid ning menüüde vahelt erilehti!

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...