3. aprill 2016

Hispaanias ei olnud hoovihmahoogusid ehk kana on parem kui ananass


Seda viimast repliiki tuletatakse mulle ilmselt veel aastaid meelde :).
Kui jätta vanast heast seriaalist "Sex and the City" kingad ja kleidid välja ning kohaldada see praktilisetele eestlastele teksapükste ning seljakotiga, siis täpselt neljal aastal oleme truu nelikuna andnud lihavõttenädalal Tallinna lennujaamas kohvrid ning suundunud nautima varast kevadet, kultuuri ja hüvasid roogasid. Reisiplaane tehes üritame alati rõhuda rohkem kaunitele kunstidele, pärast kukub ikka välja, et toidukultuur võidab :).






Ajal, mil ma toiduga nii süvitsi ei tegelenud, olin märksa leplikum ning ei juurelnud mingi toidu tagamaade üle. Peaasi, et maitseb! Nüüd eelneb aga põhjalik eeltöö, mida otsida, millele tähelepanu pöörata. Aga mis kõige huvitavam, mistahes reisijuhi või veebilehe puhul tuleb lähtuda selle koostaja subjektiivsusest. Tema pole mina ja vastupidi. Seega on meie Barcelona, Vic ja Vilafranca samuti subjektiivsed.




Sõites hommikul Barcelonast Vic`i, tundus, et läheme vastu jääajale, kuigi kahe linna vahe on vaid umbes 60 km. Lõunas olnud 16 soojakraadist sai vaevu 10 ning mägedevahelistest orgudest tõusis udu kui valge vatt. Täpselt see kliima, mis muudab sealse sealihast laagerdatud ja kuivatatud toorvorsti  - llonganissa - nii eriliseks, et sellele on antud KGT staatus. Tahtsin Vici minna kahel põhjusel - nädalas kaks korda peetakse turuplatsil laata ning teine põhjus oli seesama vorst. Mõni aeg tagasi kuulates EL geotähiste infopäeval ettekannet, milles räägiti, kuidas nii KGT (Kaitstud Geofraafiline Tähis), KPN ( Kaitstud päritolunimetus) kui GTT (Garanteeritud traditsiooniline toode) töötavad ikkagi kui kvaliteedimärgid ja magnetid, tundsin Vicis sedasama. Nähes Fussimanya lihapoe seinal KGT märki, olin täielikult müüdud :). Plaça Majoril laiuv turg oli aga omaette nähtus - meie mõistes peaaegu nagu vana Balti jaama turg. Seal leidus kõike alates kunstlilledest, daamide aluspesust, käekottidest ja hooajalistest üleriietest kuni artišokkide, kuivatatud seente, Montserrat tüüpi lihatomatite, calçottide, soolatursa ning vaimustava Mato toorjuustuni. Üksnes spargel pärines Peruust. Turuplatsi ääres leiduvates väikestes ärides avanes aga teine maailm: sealt võis leida pikkade rividena aromaatseid llonganissa vorste erinevaist paigust Osona maakonnas, jamón ibérico kintse, ootamas hirmteravat nuga või väikeses pagaripoes kuhjadena laotud õhkõrnu, inglikooki meenutavaid ülestõusmispühade biskviite - pa de pessic. Vahepeal tuututäis õlist nõretavaid xurroseid ja porreseid (vahe on kujus) ning uuele ringile. 








Vic, mis on sel aastal Kataloonia kultuuripealinn, elab oma rütmis. Linnamüüri sees paiknev vana roomaaegne Vic on lummav oma keskaegse tänavatevõrgu, ümberehituste käigus imekombel säilinud detailide ning kontrastidega, mida pakub nii modernne kirikukunstimuuseumi ehitis kui Queralt silla eel paiknev oma aega ootav 18. saj tööstuskvartal vana parkalikojaga.











Paras aeg lõunat süüa. Pärast tükk aega kestnud otsimist olime nõus isegi pitsaga, sest mõni koht oli kas veel suletud, pakkus vaid kohvi ja saia või oli neil muu häda. Viimases hädas leidsime ühe inimtühja restorani ja olime nõus millega iganes. Punaseruuduliste laudlinadega algul veidi külm ja rõske koht La taverna del Call, mida ei leidu naljalt üheski soovitustelistis, oli tegelikult lummav oma lihtsa katalaani köögiga. Pärast tellimuse võtmist kihutas parajalt tüse kokaproua uksest välja millegi järele, naastes mõne minuti pärast väikese pambuga, ilmselt keldrist. Rikkaliku maitsega escudella, pitsa kujul escalivada, paksu kastmevaiba all kanneloonid, taevalik antrekoot koos maitsevõiga. Ei ainsatki kaunistuseks pandud käharpeterselli varrekest, viilust tomatist või kurgist rääkimata! Nende flami (flan) eest andnuks aga pool kuningriiki. Ternespiimavormi meenutava tekstuuriga dessert koos tihkest piimavahust (mitte see räige kunstvahukoor!) tupsudega jäi mu lemmikuks kuni reisi lõpuni, küsi või retsepti :).



Aeg jalutada raudteejaama, et sõita läbi Barcelona teisele poole - Vilafrancasse, Alt Penedèse maakonda ja ühtlasi Penedese veinipiirkonda. Mööda vuhisevad viinapuupõllud, üks siil ühte pidi, teine teist, ühed vanemad, teised alles rajatud, mõned alles istutamise ootel. Sellest kandist meenuvad kõigepealt Torrese ja Freixenet siltidega pudelid. Viimase keskus jääbki täpselt rongiaknasse. Väljasõidu eesmärgiks oli aga veinimuuseum Vinseum. Muuseumi peahoone pole päris tavaline. Nõjatun hetkeks aatriumi avaneval teise korruse rõdul ning hoolimata totaalsest muutumisest on Kataloonia-Aragoni Kroonile kuulunud kuningliku residentsi ajalooline hõng seal olemas. Respekt restauraatorite ees! Tõmban selja sirgeks ning suundun järgmisele korrusele. Püsinäitus räägib kogu piirkonna veinivalmistamise loo, keskendudes ajaloolistele meetoditele ning seadmetele. Kord näeb vanu nõusid ja masinaid, kord aga peeglite abil loodud efekte. Kiriku mitmeosaline altarisein altarilaual paiknevate hõbedast rikkalikult kaunistatud armulauanõudega vs tänapäevane peegelseinaga baar kirjude pudeliridadega ... Olete selle peale mõelnud või mõttes paralleeli tõmmanud? Lõpuks degusteerimiseks klaasike kihisevat cavat Codorníu veinimõisast koos seda saatva kirjeldusega ning sissepõige veinipoodi. Silme eest võtab kirjuks! Riiulitel on kohalikud veinid, mida tahaks kõiki proovida või veelgi hullem, kaasa osta. Paraku tuleb teha raske valik ning soovituse järgi sissepakitud Bolet 2013. a Tempranillo osutub suurepäraseks.










Järgmine suurepärane vaimustusehetk tabas meid Barcelonas, taimetoidurestoranis Teresa Carles. Pikk jalutuskäik sinna oli väärt, et prantsatada väsinult toolile, nautida klaasikest veini, vaadata puupüsti täis restorani melu ning peagi kohtuda oma ... lõunasöögiga. Teresa Carles Borràs lähtub peakokana katalaani köögist ja see on väga peenelt peidetud laialtlevinud roogadesse. Desserdiks soovitud pina colada vahtu tundus esialgu olevat üüratu kogus, kuid õhkõrn kohev maius kadus suhu enne kui arugi sain. Tea, kas Ferran Adrià mõju on ikka nii võimas olnud.




Lõpuks viimane õhtu Barcelonas. Suundusime enesekindlal sammul tapasbaari Bodega 1900 Albert Adría mõjutusi vaatama, kuid uks oli kinni mis kinni ning kolmes keeles kirjutatud paberileht teatas, et nad on terve lihavõttenädala puhkusel. Mhm, sama ka üle tee Tickets`s. Kiire ümberpositsioneerimine ning uus valik - Lolita Taperia. Tegelikult jõudsime mingis mõttes Albert Adría juurde tagasi, sest aastaid tagasi avas baari omanik Joan Martinez koos Adríaga Inopia baari, Adría lahkus ja lõi Ticketsi ning omanik avas samas kohas uue baari - Lolita Taperia. Barcelonast ei saa ju lahkuda klaasi vermutita! Uksest sisse astudes ja näidatud leti taha maandudes käis nagu plõks ja olime ühtäkki teises maailmas, meid võeti omaks. Oivaline vene salat, kalmaarirõngad, punase-rohelisekirjud kooritud lihatomatid tuuni, rohelise sibula ja oliiviõliga, frititud kuningkrevetid, mmm, suurepärane. Kui lauda kanti krõbeda paneeringuga imepehmed jäneseribid koos küüslaugumajoneesiga, siis selle koha peal võinuks kõik lõppeda. Milline imeline kooslus krõbeda ümbrise ja suus sulava lihaga jänkust koos tibakese värske küüslauguga majoneesiga! Osad tapased, kaasa arvatud jänes, olevat veel Inopia aegadest. Mineviku õilsat taaka kannab ka nende teine üllataja - kana. Kastes purustatud kartulikrõpsudes paneeritud kanalihapulki kollasesse ja paksu kurkumikastmesse, ei taha vaagnat kuidagi teistele anda. Ja see kana ületas ananassi, mis valati üle melassiga, täiega! Möönan, et täiusliku tekstuuriga crème caramel oli siiski ületamatu oma kergelt vererõhku tõstva piiripealsusega - kas hoiab vormi või vajub laiali. See kõik oli nii lummav, et fotoaparaat mu nina ees mõjus kui tarbetu ese, kogu aeg lükkasin teda tasapisi endast eemale. See söök vääris ainult tema endaga tegelemist. 





Selline sai meie valik. Kui sinna lisada kodune õhtueine La Boquería kõrvalt avastatud Hispaania spargli, serrano singi, Vici kandi pühvlimozzarella, tomatimaitseliste tomatite, keedetud vutimunade ja krõbeda saiaga, magustoiduks Vicist ostetud Mato toorjuust mee ning suhkruga, oli elu nagu lill. 


9. veebruar 2016

Õhtusöök Hiiumaa meremehe Herman Sergo auks


Just niimoodi seisis taldrikule asetatud hallikassinisel merekarva menüükaardil. Kella seitsmeks ebaküdoonialaastudega kuuma rummijoogi saatel laudade taga istet võetud, keerati saali tuled maha, ruum täitus tihke tossuga ja järsku olime merel. Sarnased hääled, mida teevad vanad laevad, kui nad tormi kätte satuvad, sarnased kajakate kriisked, kui nad tormi kätte satuvad ning järsku kostab selles teadmata ja läbipaistmata haudvaikuses üks jutustus, mis algab lausega "Kuid ei vedanud meil ka selle tuulega." Veskisaalis tuult polnud, kuid mingil hetkel tekkis tunne, et see torm, millest räägitakse, on kohe-kohe akna taga. Tossus ei seleta silm enamat kui küünalde häguseid valguslaike. Kas valge linaga kaetud laua taga ongi võimalik tunda sedasama, mida Hiiumaa meremehed Herman Sergo raamatutes?


Nad pääsesid eluga.


Same procedure as every year ... Kolmandat korda, hoolimata sellest, et teema on teine. See polnud mõeldud lihtsalt õhtusöögina, kus lauda kantakse roog roa haaval, jook joogi haaval ning õhtusöögi lõppedes volditakse salvrätik sulni naeratusega kokku, tõustakse lauast ning minnakse vaikides koduteed. Ei, igal külalisel oli sellel õhtusöögil oma osa, osadel kindlaks määratuna, osadel improviseerituna. Justnagu laeva meeskonnas.


"Meri oli mererahvale saatuseks," ütles Helgi Põllo. Nimed, nimed ja veelkord nimed. Aga kuidas merd meeles hoida? Küllap läbi kodu, ilma milleta pole mõtet merele minna. Täpselt niimoodi, nagu Herman Sergo seda nooruspõlves tegi. Jausa külas 1911.a sündinud meremeeste soost poisist oli saanud suure sõja alguseks kaugsõidukapten. Ometi oli seikluslikud Rotterdami ajad jäädavalt möödas ning see, millest ta kirjutab hiljem oma juttudes ja romaanides, puudutas teda ennast väga lähedalt. Meri, kodu, äraminek, meri, kodu, äraminek, meri, kodu, äraminek ... Valusad teemad, kas pole? Ometi ei saa neist rääkimata.


Mõnikord pole sõnu vajagi. Helen Vaksi esitletud Ellu sallide meretekk on tulvil hiidlaste lugudest. Merel kasutati loomanahka meenutavat riidest rüi`d ehk meretekki. Vanad rüid olid kaetud narmastega, et anda rohkem sooja, uuemad meenutasid juba sõbasid või suurrätte. Hallid, sinakad, mustjad, pruunikad, suuremate ja väiksemate ruutudega. Needsamad toonid ning mustrid on uues meretekis kõik olemas, terve Hiiumaa korraga. Tekk on pehme ja soe, nagu rahulik ning kodune meri.


*          *          *

Lauale asetati linnupete - pehmele talusaiale kuhjatud ahvenaäkine sibula, hapukoore ja tillituhaga. Samamoodi õrn ja pehme nagu äsjanähtud meretekk. Et juhatada teed Näkimadalateni, nii väljamõeldute kui reaalseteni. Marineeritud mesise ja küüslauguse, tilli, sibula hapuka ning meie ehtsa vürtsikiluga kilutaldrikut krooniv metslauguõis on samal ajal õrn ja habras, teisalt sitke ja murdumatu. Saarnaki metslauk on nagu Getter, hoidmaks koos elu, mille eest ta vastutab.



„Getter, kel jutu ajal käed mööda külgi alla olid langenud, tõstis nüüd kärmesti liha ja kaalikad vaagnatesse, jooksis aita ja tõi pütitäie külmunud jõhvikaid peale hammustada. Mehed nihutasid istepuud ümber põrandale pandud lihavaagnate ja marjapüti, tõmbasid tupest sööginoad ning lõikasid endile igaüks paraja tüki. Puudust polnud täna karta. Kuum, aurav noore hülge liha kaalikate ja hapude külmakrõbedate jõhvikamarjadega – säärast keelele meelepärast rooga sai haruharva. Kõige enam korda kaks aastas, mõnikord aga koguni mitme talve tagant. Sest kui saidki hülgepoja, võis jõhvikavaru juba otsas olla. Või kui oli jõhvikaid, polnud jälle hülgepojaga õnne. Ja kui juhtuski olema mõlemaid, puudus pakaseilm, et marjad oleksid suhu pannes haavelkõvad ja alles kuuma hülgeliha toimel muutuksid pehmeks ning annaksid suutäiele õige maitse.”


 Lauale toodud soolatud ja suitsutatud hülgeliha polnud täpselt see, mida kirjeldatakse "Näkimadalate" 1. osas, kuid parim, mida tänu Kihnust saadud juhtnööridele oli sel hetkel võimalik teha. Traditsiooniliselt pani rannarahvas küünlapäevaks hülgepundi kokku ning mindi merele. Õnnestunud küttimine tähendas sööki ja rasva.  


Nõmm-liivatee, mis kasvab rannas ootamatu sitkusega, annab viimse lihvi järgnevale kalaleemele. Lestapeadest keedetud huuli kleepiv rikkalik leemeke koos vetikate ning juurselleriribadega on saatjaks eraldi serveeritud lestapeale - kala kõige magusamale osale. 

Ja oligi aeg tseremooniaks. 

Oo, silk!
oo, räim!
oo, baltimere kilu!
oo, siig
ja oo, mu tuulehaug!
Veel:
oo, mu haug!
mu lest!
mu armastatud
ahven!
mu säinas, särg
ja
oo, mu angerjas!

Ning lõppu
karmilt kaitstud
vingerjas!

Oo räimevorm!
oo, suitsusilk!
oo, soolakilu!
oo, praetud lest
ja kala sajal moel!

Kui kestab meri,
kestab ka me isu,
sest iga kala
ALATI on moes!
 


/Ave Alavainu/ 




Torupilli saatel saali kantud kala - seekord koha - on tähelepanu keskpunktis. Tema tulemist tervitatakse püsti tõustes ja aplodeerides. Kui soolakoorik pühalikus vaikuses purustatud ning kala auks sõõm rummi rüübatud, võivad kõik seda suus sulavat hõrgutist maitsta. 
Laudadele kantakse aga imekaunite värvidega vaagnad. Saabus pearoog ehk säinavorstid ja ahvena pump koos tuhlitrambi ning sinepisoustiga, porgandid ning roheline kraam kaasas. Praetud vorstikesed ja kalamari maitsevad võist magusa kartulipudruga suurepäraselt. Kas on veel midagi, millega pole üllatatud?



Vahepalaks soolaselt magusale üleminekuks serveeriti suutäis ingveri-õuna-kadakajääd. Küll need hiidlased on ikka naljamehed! Lugege ise: "Ingver on hea maitsemeelte puhastaja ja merehaiguse vastu samuti. Kadakaleem on saarerahva tõvede vastu. Õun rikastab maitset ja on ... ümmargune." 


Pärast vahepala asetati lauale taldrik merevärvide ja laulvate liivadega. Hallid varjundid punakate küngastega - erinevad maitsed, erinevad tekstuurid, erinevad emotsioonid. Ettearvamatu nagu meri kunagi ...


Kui veel lisada pilliroo vahele tipitud rummist väge saanud Hiiu sinisest ploomist "kivid", langes kujutletav eesriie. 

*          *          *

  "... Nende auks, kes on merel, me laulame nüüd ... "



Meremeeste imagoga käib kaasas rumm.
1703. aastal alustas Sir John Gay Alleyne rummide valmistamist Barbadose saarel ja nii on Mount Gay rummist saanud vanim järjepidev rumm koos oma kaubamärgiga. Mount Gay Eclipse on aga muutunud rummide etaloniks, temaga võrreldakse teisi tooteid ja nende kvaliteeti.
AS Tridens oli varunud degusteerimiseks Eclipse, Eclipse Silveri ning Black Barreli.  Magustoitude eel mõjus viimane tõesti kaptenlikult. Ja nii siis tõsteti tooste meremeeste, naiste, uute praamide ja isegi kalakaitseinspektorite auks. 





Kui söögi- ja joogikaart said otsa, tõsteti lauad välja ning alustati tantsude õppimist. Kui nahk juba kergelt märg, lauldi koos Hiiu laulu ning oligi seks korraks kõik.


*          *          *

Kell on pärast südaööd. Puhtad nõud on köögis virnades, laudlinad leivapurust puhtas klopitud. Ja siis algab kõik uuesti: taldrikud, noad, kahvlid ... Kui menüükaardid ka volditud ja kohtadele sätitud, võib uus õhtu alata ...


*          *          *

Meri oli mererahvale saatuseks. Kelle jaoks algab meri pojaga õngitsemist ja lõpeb korruptsiooniga suure sadama kontoris, kelle jaoks on see lihtsalt elu, õigemini eluviis. Kui sinna lisada Herman Sergo, kes on seadnud randlase ajaloofaktidest kõrgemale, on see ainult oma identiteedi ja eneseusu kinnituseks. Meri ja kodu on need, ilma milleta randlane ei saa. 

Õhtusöögi menüü ja kava eest hoolitsesid Heli Hahndorf ning Kalle Talvi.
Herman Sergost ja hülgepüügist rääkis Helgi Põllo.
Mount Gay rumme tutvustas AS Tridens.
Hiiumaa meretekki esitles Helen Vaks.
Torupilli puhus Arvo Haasma.
Kortsupilli mängis Arne Haasma ja Siim Rikker.
Ühistantse juhendas Helle-Mare Kõmmus.
Õhtusöögi käikude lauale jõudmise eest hoolitsesid Pille Rebel, Kaja Hiis, Helin Juhe, Triinu Akkermann, Diana Männamaa, Heldi Rehepap, Siim Rätsep ja Tauno Laasik.





Teemaõhtu läbiviimist toetas rahandusministeerium kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...