23. juuni 2015

Kodutehtud grillvorstid


Isetehtud grillvorstid on ikka hoopis teine kraam kui poest ostetu. Poevorstide kohta ei tasu tegelikult enam midagi paha öelda, kui hoolega valida, leiab puhtast lihast valmistatud tooteid küll. Lisaks on möödas ajad, kui lisandeid pidi vorstis või lihamarinaadis nii palju olema, et lõpuks ei saanud enam aru, mis algtoorainega on tegemist. Kui vinguda, siis ehk selle üle, et poekraam kipub liiga soolane olema. Maitsed on aga erinevad, nii et kui sobi, tuleb ise teha või leida mõni muu variant. Juhul muidugi, kui teile meeldivad grillvorstid. Põhimõtteliselt võib neid ka ahjus või pannil küpsetada, see on juba maitse asi.

Teine kiitus läheb aga neile ettevõtetele, kes pakuvad seasooli. Just nimelt! Vahepealt oli päris hulk aastaid, kui isegi verivorstide tegemiseks tuli seasooli tikutulega otsida. Juhul muidugi, kui siga endal aedikus või vähemalt naabrite või sugulaste aedikus polnud. Rakvere lihakombinaadi kaudu oli neid küll võimalik hankida, aga see oli üsna keeruline. Nüüd on lihtne, võid soolepaki endale kasvõi pakiautomaati tellida, nii et silm ka ei pilgu. Pakis on tervelt 3 sea sooled :). Jagub endale terveks aastaks ja võib jagada ka.

Ja kuidas sa siis nüüd jaanipäeval poest grillvorste ostad! Kodusest vorstiteo nippe tunneb kõige paremini ehk Ilse oma kadestamisväärt katsetamisjärjekindlusega. Mina olen siinkohal pigem asjaarmastaja:). Siiski, paar aastat tagasi Koosal peetud Mai Ässa võistlusel sattusin ühte võistkonda tõelise profiga. Tartu Kutsehariduskeskuses lihatehnoloogiat õpetava Kristi Luha käest õpitud tarkused on kuldaväärt igal hetkel. Tookordset võistlust me oma sinihallitusjuustu ja küüslaugupealsetega vorstidega ei võitnud, kuid see polegi alati tähtis. Märksa olulisemad on kogemused ja mis me õppisime. Muide, TKK võistkond võitis nii eelmisel kui sel aastal Pärnu Grillfestil koolidevahelised meistrivõistlused grillimises. Nii et Kristi sõnu tasub usaldada.

2013.a Mai Ässal koos Katre ja Kristiga (paremal). Foto: Triinu Akkermann

Põhiline on valida omavahel sobivad koostisained ning nendega mitte liiale minna. Grillvorst ei ole jõulupuu, et sinna võimalikult palju ehteid külge riputada. Teiseks tuleb valida niisugused lisandid, mis valmivad samal ajal põhitoorainega. Näiteks tooreid vutisüdameid pole mõtet vorstitainasse toppida, need jäävad vintsked ja nätsked. Küll aga võib katsetada väikesteks tükkideks lõigatud maksaga. Lisandid ei tohi ka liiga suurte tükkidena jääda. Näiteks šokolaad võib ju väga põnev lisand olla, kuid kui tükid jäetakse liiga suured, ei taha keegi enda taldrikult leida ainult sulašokolaadi. Eelmisel kevadel selsamal Koosa Mai Ässa grillivõistlusel sai kohtuniku rollis igasugused imed ära proovitud, kuid tee mis tahad, lihtsad maitsed ruulivad alati ja lolli järjekindlusega. Aga kui mängida tahate, katsetage kalavorstiga. Tulemus on põnev ja mis peatähtis, ka maitsev.

Vorstimeisterdamine 2013.a Mai Ässal. Foto: Triinu Akkermann

Lihast rääkides ei tohi karta pekki. Pekifoobikutel tuleb siinkohal leppida ilmselt kanašašlõkiga:). Pekk on see, mis annab vorstidele mahlasust. Samuti ei tohiks liha pudruks purustada. Kui on kasutada suuremate aukudega hakklihamasina sõel, siis see sobib väga hästi. Ise teen seda köögikombainiga, kuna mulle meeldib, et ka midagi tunda on. Isegi pekitükke :). Kõige värskema liha saab mõistagi lihakarnist või oma lihamüüja käest. Kui mul poleks võimalust koduteel Rotaksist läbi hüpata, vaevalt ma nii palju liha sööksin. Nüüd pühade ajal oli taas tunne, nagu jõulud läheneksid. Järjekord uksest väljas ja puha. Üksnes Aivar Teppo lõõtspillimäng reetis, et kuuldud viisid sobivad rohkem aasta lühimate ööde aega. Vorstide jaoks võib vabalt valida sobiva praetüki, kuna liha läheb niikuinii masindamisele. Siin pole tarvis kasutada ei sise- ega välisfileed:). Soodsam pealegi. Loomulikult võib valida ka kaelakarbonaaditüki, kuid see on maitse asi. 

Kõigepealt liha, sibul ja küüslauk, alles siis võib mõelda lisanditele

Nii, kui lisandid paigas, asuge vorstitainast sõtkuma. Segu ei tohi kuiv jääda, lisage julgelt vett. Natuke hapukat maitset ei tee ka paha, mistõttu võite osa veest asendada näiteks veiniga. Äädikas jäägu pigem nostalgilise äädikašašlõki juurde. Äärmisel juhul võite lisada sortsu veiniäädikat. Segada tuleb aga üsna tublisti. Mass peab hakkama "mätsima", alles siis võib seekordse trenni lõpetada.
Kui asuda vorste toppima, ärge sooli pilgeni täis uhage. Küpsemisel segu algul paisub ning kogu tööst ja vaevast võib jääda järgi üks pudruhunnik. Niisiis jätke vorstid pigem pehmemad, kuid suruge toppimisel vaheleläinud õhk küll välja. Sellest tekivad vaid tüütud tühimikud, mis võivad samuti küpsetamisel puruneda.

Valmis vorstisegu


Kodune vorstitegu on paras fantaasiavoor. Kõik oleneb sellest, mis idee tuleb või mida parasjagu kodus leidub. Näiteks niisugused:

Sinepiseemnetega grillvorstid 

1,8 kg ilma kamarata seakaelakarbonaadi või praeliha
200 g seapekki
7-8 sibulat
peotäis küüslauguküüsi
0,5 purki Prantsuse tüüpi täisterasinepit
1 dl tummisemat tomatiketšupit
3 sl Dansukkeri suhkruroosiirupit
värskeltjahvatatud musta pipart
umbes 3 sl soola
1 dl valget kuiva veini
3 dl vett
sea- või lambasooli

Tükelda liha ja pekk kuubikuteks ning töötle köögikombainis vaheldumisi koos koortest puhastatud sibulate ja küüslauguküüntega parajalt jämedakoeliseks massiks. Hakklihamasinaga saab üldjuhul liiga peeneks hakitud liha, köögikombain jätab sobivama tekstuuriga massi. Lisa hakitud lihale maitseained ja vedelikud ning sega kätega ühtlaseks pehmeks massiks. Soola lisa maitse järgi. Segada tuleb niikaua, kuni vorstitainas hakkab kergelt kleepuma.
Täida meelepärase pikkusega soolejupid vorstiseguga, keera paraja pikkusega vorstideks. Sooleotsad võid siduda puuvilllase jämeda niidiga või siduda omavahel rõngaks. Ettevaatust, sooli ei tohi liiga täis toppida, muidu võivad nad küpsedes katki minna! Õige grillvorst peab jääma pigem pehme, õhumullid suru aga kindlasti välja.
Grilli nagu tavalisi poevorste. Koduseid vorste peaks ühtlaselt pruunistama, muidu võib "vorstinahk" nätske jääda.
Enne grillimist võiks lasta vorstidel umbes ööpäeva külmkapis seista ja laagerduda, siis tulevad maitsed kõige paremini esile.
Kõrvale sobib mistahes suvine salat, aga piisavalt hea on ka lihtsalt viilutatud tomat koos värskeltjahvatatud musta pipra ja soolahelvestega.


Ning kes tunneb, et tahaks oma hullult head vorstiretsepti teistega jagada, saab seda peagi Tartus teha. Hansapäevade ajal selgitatakse välja Mai Ässast kraad kangem vorstmeister ehk lausa Hansa worst master.  Nii et pühapäeval 12. juulil tasub tulla Pirogovi platsile, kas siis ise võistlema või teiste loomepalanguid kaema-mekkima. Võistlus algab kell 12.00, võistlejatel tuleb ennast varem üles anda.

Ilusat suve ja kuuma grilli!


* retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga.

19. juuni 2015

Tõrva kohvikutepäeval

Orienteerumismängu "Leia Tõrva kodukohvikud" alga!

Möödunud laupäeval peeti Tõrvas esimest kodukohvikute päeva. Kärdla oma teavad kõik pea et une pealt, nüüd on sealne idee nagu kännuämblik ajanud kombitsad ka suurele maale. No kui isegi Elvas on, miks mitte ka Tõrvas!

Ausalt öelda oli väga lahe, täpsemalt öeldes üle ootuste lahe. Jõudsime Tõrvasse ennelõunal, kui oli aeg juba midagi põske pista ning lahkusime alles ametliku sulgemisaja järel. Vahepeal tuleb muidugi möönda, et ega ükski kohvikupidaja ei osanud uneski loota, palju ja kas üldse külastajaid tuleb. Järsku tuleb ainult paar naabrit ja needki, kellelt toole ja laudu laenatud, et nad näeksid, kas nende vara ka heaperemehelikult hoitud :). Aga vat tuldi autodega ja jalgsi ning tulid isegi täiesti võhivõõrad huvilised, nagu näiteks meiegi. Muide, kui muidu kohvikut üles ei leidnud, siis ports autosid reetis kindlasti asukoha.

Kokku osales avantüüris 19 kohvikut - väga muljetavaldav arv! Kusjuures iga kohvik oli näinud piisavalt vaeva, et teistest erineda. Kes panustas vanaemale, kes Mulgi juurtele, kes kalale, kes taime- ja toortoidule, kes esiemade kaunile näputööle jne. No kuidas küll koostada niisugune marsruut, et võimalikult palju näeks, kuid pääseks lõhkisöömisest ning suudaks õhtu eel veel toidumaitseid eristada? Pärast kokku lugedes selgus, et astusime läbi 13 kohvikust. Igal pool süüa küll ei jaksanud, kuid melust saime osa kohe kindlasti.

Noortekeskuses pakuti väga uhkeid võileibu ehk võixe.

Väikeses aiakohvikus tuulutati kaunist näputööd.

Vintage`i taustakujundus väärinuks omaette auhinda:)

Mõistagi oli Tokyo ühendatud Tõrvaga või oli see vastupidi

Muide, Tõrva koerad ja kassid on ülimalt tasased ja seltsivad olevused. Tegelikult polnud suuremal osal koduloomadest ringisaalivatest kahejalgsetest sooja ega külma. Pigem tundsid end häirituna külaliste neljajalgsed ja seejärel muidugi võõrustajate omad. Üdini koera- ja kassiinimesena teen küll sellise märkuse, et niisuguste ürituste puhul oleks targem enda neljajalgne sõber koju või kellegi hooleks jätta või vähemalt enne kontrollida, kas võib võõrasse õue enda loomaga minna. Ühes perekohvikus tuli näiteks oma koer aita kinni panna, kuna võõra koera keemia ei sobinud tema omaga.

Tegelikult väga heasüdamlik kiisu :)

Kohvikutekaarti vaadates tegime hommikul õige, õigemini ainuõige otsuse: alustame Mulgi kohvikust, kus sel päeval astus oma venna pere kohvikus klienditeenindaja rollis üles Kaja Allilender, kes muidu juhatab Mulgi Kultuuri Instituuti. Kes siis veel kui mitte tema peaks teadma, mis linnas toimub :). Tegelikult oli Kajal mahti minna teiste tegemisi uurima alles päeva lõpus. Enne tuli kohvikulistega tegeleda, kantseldada Looduse Omnibussi 75 ekskursanti, kes nende õuele saabusid ja kuulutada kõigile, et söök ja õlu on otsas. Just nimelt! Nende kohvik söödi-joodi vist kõige kiiremini puupaljaks. Ei aidanud ka perenaise Aira teine pudrulaar või õhtupoole kohalesaabunud uued õllekastid :). Mulgi kohvik panustas ajaloole ja traditsioonidele: ikka kärutädi puder ja vanaaegse retsepti järgi küpsetatud mulgi korp. See viimane oli hästi eriline plaadikook, sisaldades nii köömneid kui kaneeli. Ja muidugi õlled! Hommikul lõi laineid perepoja Rando pruulitud Tõmmu Mulk ning Must Ronk, õhtul passis samuti suguseltsist pärit õllemeistri Timo Trepialune lausa magustoiduks.

 


Mulgi kohvikus

 
Mulgi kohvikus jagus pillimängu terves päevaks. Õhtu eel astus õuele Imelik ja seadis üles oma kandlegi.

Järgmisel hetkel kustutati seegi kiri ning tahvel viidi järgmist aastat ootama.

Jätsime auto Allilenderite väravasse, võtsime kaardi ette ja suundusime sportlikule retkele mööda Tõrvat. Söödud hõrgutised tuleb ju kuidagi maha raputada :). Peab ütlema, et niisugusel üritusel on ka regionaalpoliitiline mõõde - kes peale tõrvakate ikka marsib linna risti-põiki läbi ja juhatab lõpuks teedki :). Kaunite koduaedadega linn muide. Huvitav, miks räägitakse ainult Türist, kui Tõrva on ka olemas!

No kust küll see rahvas on lahti lastud!

Edasi Vanaema juurde ehk retrokohvikusse. Laual huugas "Esta" vahvlimasin, pakuti kartulisalatit, kiluvõileibu ja nõgesesuppigi. Aianurgas oli avatud ka riidepood. Äärmiselt mõnus ja sundimatu olemine ning kniks kõigile vanaemadele. Täpiks i peal oli muide kohev ja lõhnav kodusai, mida võis supi juurde saada, aga pakuti ka niisama. Küllap selle saia peale meenus nii mõnelegi oma vanaema.

Nagu vanaema juures ikka - paras segasumma suvila.


Vahvlid olid tõeline retro, täpselt sellised, nagu vanasti sai teha ...

Üsna õhtu eel jalutasime Kolme Karu jahikohvikusse. No kus veel võiks saada ahjusooje koprapirukaid ja mekkida suitsutatud kobrast! Borš polnud ka tavaline, vaid erinevate metsloomade lihaga. Kui muidu oli kohvikutes sulnis koorimuusika, kandlehääled või viiulikõla, siis siin paugutati näiteks õhupüssi ka. Päike paistis, õhus oli parajat väsimust ning tegelikult ei viitsinud ennast enam üldse liigutada. Vat niimoodi mõjub see üüratu osooni- ja toidukogus!

Muljeid vahetamas ;)

On ju põnev!

Suitsukobras - vaimustav!

Kopralihaga pirukad, äsja ahjust tulnud.

Asjakohast lektüüri ka

Pool tundi enne kohvikutepäeva ametlikku lõppu siiski viimane spurt Kalakohvikusse. Pisut ekslemist ja olimegi kohal. Nüüd juba autoga, nagu siinmail kombeks :). Pererahvas oli jätkuvalt asjaline, valmis oli saanud veel laar kalapuljongitki. Uhhaa oli küll juba varem tugevalt läbikriipsutatud, kuid kalasuupisteid jagus veel pärast meidki. Pereisa jaksas isegi juttu ajada ja oli äraütlemata rõõmus, et päev oli nii ladusalt kulgenud. Kellelgi polnud ju õrna aimugi, kas ettevalmistused lähevad ikka asja ette. Vahepeal olla järjekord leti ees ulatunud suisa väravani. Kogu vahmiil oli õues ja köögis rakkes, eriti vapper oli väike tüdruk, kes püsis terve päeva vabatahtliku lasteaiajuhataja ametis.

Kalalaeva meeskonna tundis ära triipudest, valgest ja sinisest

Kalakohvikus tekkis korraks lausa tunne, nagu oleks restorani sattunud
Suupistelaualt

Järgmisel aastal jälle, lubas Kalakohviku peremees lõpuks reipa häälega...


20. aprill 2015

Kahest kevadisest toidupeost ehk nii need 25000 sammu tulevad


Et aprilli keskpaiku toimub Tartus maamess, teab igaüks, kes põlluasjade ja maaelu vastu vähegi huvi tunneb. Et Loode-Inglismaal Chesteris toimub ülestõusmispühade aegu toidu- ja joogifestival, lugesin Delicious`i märtsinumbrist. Igatahes juhtus kogemata nii, et külastasin mõlemat. Teist küll tõesti üsna kogemata ja pimeda juhuste kokkulangemise tõttu.

Chesteri vanalinna tuiksoon

Olime oma väikese pühadeaegse puhkuse varakult ja hoolikalt ära planeerinud ning jätnud pühapäeva - ülestõusmispühade 1.püha Chesteri jaoks. Kuna Inglismaal sel päeval elu seisab ja avatud on vaid väiksemad toidupoed, otsustasime pühendada selle päeva linnakese rooma- ja keskaegsete kihistuste imetlemisele ning kevadise maaidülli nautimisele koos ringikalpsavate jänkudega. Et oleks ka midagi hingele Manchesteri karuse tööstusajaloo ning Liverpooli sadamakultuuri kõrval. See, et linnakeses peetakse kolmepäevast toidu-, joogi- ja elustiilifestivali, selgus mõnevõrra hiljem. "Appikene, mina sinna õllesummerile küll ei taha minna!", ohkas siiski üks reisiline. Aga mis parata, tal tuli enamuse survele alluda. Raske südamega küll, ehk päästab kunstiosa. Tõe huvides tuleb küll öelda, et kunstitelgi läbisime siiski kõige kiiremini, tüüned maastikumaalid ja portreed lehmadest polnud just see, mille pärast ennast sinna unustada :).

Chesteri katedraali ristikäik

Roomaaegne amfiteater

Roomlaste kindlustusest pole tänapäevases Chesteris suurt midagi näha, kuid amfiteater ja termid on täiesti hoomatavad, samuti vanalinna suuremate tänavate skeem. Keskaegne linnamüür olevat aga üks paremini säilinuid kogu Suurbritannias, osaliselt sai selle peal isegi kõndida. Lisaks uhke ja väärikas katedraal, mille vanemate osade igast kivist õhkub aja lugu.  Ja nüüd festivalile! Väikese ringiga küll, aga siiski. Hipodroomi keskele olid pandud üles suured festivalitelgid, nende vahel väiksemad eksponentide katusealused ja paari suure saarena välitoitlustusalad. Kuuldavasti pidi 14. korda toimuval festivalil olema üle 150 eksponendi ning oodati ca 25000 külastajat.

Hipodroom - toidufestivali kodu

Ei olnud õllesummer, oli nagu maamess! Räägitakse, et üks toredamaid niisuguseid festivale. Eksponendid olid jaotatud suurte telkide ja välialade vahel. Ja kui rääkida toidust, siis see valik oli vaimustav, pärit eeskätt Cheshire`i piirkonnast ja tema naabritelt, aga ka isegi Cumbriast või koguni Prantsusmaalt. Hakkas silma, et pea iga leti kõrval kõrgus plagu, millel kirjas, millise võistluse oli see toode võitnud, kus hinnatud jne. Loomulikult oli väga palju erinevaid juustusid, sinna juurde tooreid grillvorste, mistahes moose ja keediseid, toredaid pie`sid, maiustusi, jäätist jne jne. Pea hakkab ringi käima. Ja kui veel õlut ja kodust siidrit ka antakse, mis siis enam elult tahta :). Ilmgi oli suurepärane! Kui pärast kogu ala läbikäimist ja viimaseid jõuriismeid kokku võttes sai pikalt haudunud sealiha ja rohke õunamoosiga saiaga vaevu leitud toolile prantsatatud, oli elu nagu lill. Lonks keldrimaitselist siidrit ning siia me jääme. Emotsioone sai nii palju, et raske tagantjärele meenutada.


Perfick Pork - tunnustatud vorstimeister Norfolkist. Sealihavorstid black pudding`i ja maasikamoosiga olid tõesti vaimustavad.

Vinnutatud vorstid Prantsusmaalt. Eriti võlus viigimarjadega vorst.





Leedrinapsu tasub küll proovida.

Lastele korraldati oma kokakool. Ju oli siis väsitav :)

Ja täiskasvanutele korraldati oma kokašõu.
Juustu nimel :)

Hetk kunstitelgis.

The Cherry Tree moosimeister Dorsetist

Ja siit tuleb hiline lõuna


Kuna sealtkandist ei saa ilma õiget black pudding`ut proovimata lahkuda, korraldasin oma lemmiktoidule tõelise jahi. Brittide verikäkk on natuke teistsugune kui meil, sisaldades kaerajahu (või ka -helbeid). Öeldakse, et kui Bury verikäkki pole maitsnud, siis ei olegi õiget proovinud. Oli hea küll, aga natuke liiga vänge ja harjumatult ürtiderohke, meenutades maitselt pigem verivorsti. Minu lemmikuks kujunes hoopis üks väiksem tootja - Shaw Meats Cumbriast, kelle rõngaks keeratud ja seetõttu oma kujult verivorstile sarnane kraam oli ikka überhea. Parajalt vürtsine, parajalt tihke. Ka nende suurte pekitükkidega oma kujult verileiba meenutav toode maitses samuti suurepäraselt. Nagu kodus :).


Nüüd, ligi paar nädalat hiljem, meie oma maamess. Täiesti ette planeeritud, tead, kust mida leiab. Ristemäe kilud on kohustuslikud. Ilm on sant - külm ja tuuline. Ometi tabasid mind riburadapidi üllatused. Esimest korda tuli Tartusse ennast tutvustama AS Veikand, kellelt on võimalik osta mistahes kraami vorstiteoks, sh soolatud seasooli. Ka Konju Mõisa Talu oli oma kitsejuustupallikestega kohal. Üks ports tootjaid on leidnud endale aga katuse Ausa Toidu Klubi näol ning nende ühine esindus oli äärmiselt kaunilt kujundatud ning muljetavaldav. Säga-Aaviku talu sametiselt maitsev astelpajujook ning punapeedikrõpsud olid aga täiesti vastupandamatud ning vallutasid hetkega südame.

Sügavkülmast toodud vahtramahl

Ristemäe küüslauk

Võrumaa karaskid, leiba oli ka.

Konju kitsejuustupurgid

Memme saia ka :)

Breti juustudeta ei kujuta maamessi ettegi, seekord sama katuse all sõbrad ka.

Suitsusaunasingi meistriga oli seekord keeruline jutu peale saada ;)

Saksa vorst ehk Veikand pakkus nii sooli, maitseaineid kui vorstipresse.

Esimesed vaariktomatid sel aastal.

Maasikatega tuleks veel passida.

Kukekommita ei saa niisugusel üritusel kuidagi.

Säga-Aaviku talu pakkus igasuguseid vahvaid tooteid, näiteks kõrvitsanämmi :)

Ehh, olid ajad ...

Suurim üllatus tabas mind hoopis Jõgevamaa Koostöökoja boksis. Nad olid selle ära teinud: "Toodetud Jõgevamaal" ehk kohaliku toidu kott. Loomulikult pole isegi mitte ühte suuremasse kandekotti võimalik mahutada kogu Jõgeva maakonnas toodetava toidukraami valikut, vaid nüüd on olemas oma logo, millega siin toodetavat teistest eristada. Võru-, Põlva- ja Saaremaa logodega kaup on ju kõigile tuttav. Ja mis minu jaoks kõige tähtsam, Jõgeva tegi selle enne Tartut ära, jess!!! Minuni jõudnud kotis leidusid mõned tooted, mille olemasolust polnud vähimatki aimu. Näiteks Sepamäe talu kuivatatud astelpajupüreest vitamiiniribad (taevalik maius, kaob hetkega!), Saare mõisa ürdiaia teesegu (ma ei teadnud, et nad nüüd ka kuivatatud teeürte müüvad), Nord Garlic`u pakitud küüslauk, Ulge talu taluvein. Kui ma muidu mõtlesin, et mis see ikka ära ei ole, natuke ju poosetamine ka, siis seda kotti lahti pakkides tundsin selle kõige üle uhkust. Aitäh, Aive, selle härdushetke eest!

Elav reklaam :)


Vaata sisse ka :)

Toredad toidupeod mõlemad ja see on nii vahva, et kohalik ja kodumaine toit on tegelikult midagi märksa enamat kui mangopüree.

Kes päristoitu ei jaksanud enam uurida, võis imetleda Levande poe imekaunid seepe ja lavendlitooteid.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...