10. jaanuar 2015

Kihnu saiast ja ugri-mugri värgist


11.august 2014. Obinitsa valiti 2015.a soome-ugri kultuuripealinnaks. Uhke tunne. Tsirk oli siis veel Udmurdimaal, kuid uue aasta alguses jõudis ta meie oma Eestimaale. Ai kui võimas tunne oli tegelikult patseerida juuli keskpaiku Starõje Bõgi ehk Bõgõ külatänavail nagu kodus, käia mäenõlval muulukal ning võtta osa ühest täiesti kirjeldamatu fiilinguga soome-ugri peost. Pikemalt on meie seiklustest juttu SIIN ja SIIN. Pidu, mis vallutas pooleteiseks päevaks rahuliku udmurdi küla, tõi sinna pea kaks korda rohkem inimesi kui kohapeal elanikke ning viis teadmise selle küla ja üldse Udmurtia kohta laia maailma, isegi prantsusekeelsesse. Mhm, setudest ei tulnud suvel ükski meiega kaasa pidu kaema, oleks ju võinud.

Tsirk on Bõgõs

Nüüd siis räägitakse juba mitu head päeva Obinitsast kui 25 miljoni elanikuga riigi ajutisest pealinnast. Eks ta ju õige ole. Kuid millise riigi? Küladiplomaatia on väärt nähtus ja kardinatagune tegevus on tihtipeale märksa efektiivsem, kuid midagi jääb puudu. Ei, see ei tähenda kolkapatriotismi, kuigi selle kõige juures peab paras annus ka seda olema. See on pigem sisemise uhkuse asi ehk kui-ei-saa-otse-tuleb-ringiga-minna riigi pealinn, ikkagi Doonaust Siberini. Igatahes tsirk on nüüd siin, Obinitsa on kultuuripealinnaks kuulutatud ning aasta võib käima minna.

2014.a kultuuripealinna tähtsaim üritus - soome-ugri toidufestival

Kui udmurtidel oli aasta peasündmuseks soome-ugri toidufestival, kaasates sinna kõik soome-ugri rahvad, kelle esindajad said vähegi kohale tulla, siis setud ajavad enda separatismi. Kõik on oma asjad, oma kultuur, oma käsitöö, oma laulud, oma söögid. Keskseks ürituseks on oma kuningriigipäev. No miks neist keegi Udmurtiasse küll kaasa ei tulnud! Laiemalt tuleb näha, laiemalt! Aga selle kõige juures on ka üks omamoodi kalambuur: Taunost sai esimene ja viimane soome-ugri kokandusfestivali võitja :)

Bõgõ peatänav

Kuna setu programmil on ülejäänud Eestiga üsna vähe pistmist, siis vaevalt nad teise Eesti serva jõuavad (kui Tallinn välja arvata) või vastupidi. Kihnu sai on aga üle prahi. Eesti kööki või Eesti toitu on üüratult raske defineerida. Enne läheb päike looja, kui jahukörtidest tanguputrudeni jõuab ja siis tekib ka hirm, et ega juhuslikult midagi peenemat ja võõramaist ometi punti ei võtnud. Nagu ma olen siin ka varem öelnud ning Udmurtias võidetu kinnitab, meie puhul tuleb lähtuda toorainest ning alles siis selle valmistamisviisist. Peen maitsebukett ja eriti visuaali natüürmordilik  harmoonia pole Eesti toidu kõige tugevam külg.

Kihnus tunnebki, et maakera on ümmargune

Niisiis nisu, nisujahu ja Kihnu sai. Minu meelest kõige geniaalsem küpsetis peale rukkileiva. Minu esimene kokkupuude Kihnu saiaga oli Tuuli blogi kaudu. No kas tõesti saab üks sai nii eriline olla, mõtisklesin omaette. Nagu ikka, jätsin esialgu settima. Mõni aeg hiljem lugesin vaimustunud kodanike ahhetusi, kui HEA võib üks sai olla ja siis hakkas tekkima kahtlus, et järsku tuleb ära proovida.
Juuli alguses töö asjus ootamatult Kihnu sattudes lootsin heale õnnele ehk lootusele saada kaasa tükike ehtsat saia. Aga et oli vihmane aeg, üsna nädala algus ja saar hetkel turistidest täiesti lage, ei hakanud ükski selline perenaine, kes muidu saia teeb ja sildigi välja posti külge riputanud, siis ometi saia küpsetama. Poeski vaatas vastu vaid viimane poolik leivapäts.

Kihnu tuletornis

Ainus helge hetk oli tuletornis, sest sealt polnud vist keegi taibanud kokaraamatuid soetada. "Kihnu kokaraamat" (2009), mis mandril ammu otsas, vaatas letil veel täitsa vastu. Seda õndsat ilmet võite vaid ette kujutada :). Teiste tülpinud nägusid muidugi ka :).


Ja mis te arvate, mis edasi juhtus? Umbes nädal aega järjest küpsetasin iga päev seda saia. Mina, kes poesaia enam ammu vabatahtlikult ei söö, pistsin igast saiapätsist pea poole joonega nahka. Uskumatu!
Peaaegu kõik, kellele seda saia olen pakkunud, on nagu ühest suust õhanud, et oi, minu ema või vanaema küpsetas just sellist saia; oi, minu ema tuttav toob samasugust kohevat ja kollast saia, oi-oi-oi. See on täpselt see õige maasai, mille värvib üks suvine kanamuna suisa tibukollaseks. Rääkimata sellest, et sai on õhuline, väikeste ühtlaste õhumullidega nagu pitsiline linik ja kerkib hirmsasti. Samas säilib väga hästi, püsides mitu päeva pehme ja värskena. Kusjuures see on ainus saiaretsept, mille puhul järgin kogu aeg hoolikalt retsepti, sest koostisainete vahekord on siin äärmiselt oluline. Kuigi, nagu mistahes teise koduse taina puhul, sõltub ka see tulemus aastaajast, ruumi ja välisõhu niiskusest, temperatuurist, kloppimise ajast ja kes teab, mis teguritest veel. Ning see teeb asja eriti põnevaks, pits on iga kord erineva mustriga.

Suvine saiapits

Mustriloomiseks on vaja

3 dl piima
0,5-1 dl vett
100 g võid
25 g pärmi
1 muna
1 sl suhkrut
1 tl soola
400 g jahu
määrmiseks 1 muna

Kuumuta piima koos võiga, kuni segu läheb peaaegu keema.  Lisa suhkur ja sool ning jahuta, kuni piim on käesoe või tsipa soojem. Lahusta teises kausis pärm soojas vees, lisa piimasegu ja lahtiklopitud muna. Vala kogu jahu korraga vedeliku juurde ning klopi vispliga 5-7 minutit, kuni tainas muutub elastsemaks. Kata kauss toidukilega ja jäta sooja kohta kerkima. Umbes poole tunni pärast klopi tainas alla (seda kerkimist ja alla kloppimist võib veel korrata) ja kalla võiga määritud või küpsetuspaberiga vooderdatud pikemasse keeksivormi (valida vähemalt 30-cm pikkune vorm või 2 väikest), lase uuesti kerkida, määri pealt lahtiklopitud muna ja vee seguga ning küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures umbes 30-35 minutit, kuni on pealt kaunilt kuldne.



Kihnu ja mootorratas on sünonüümid. Sama lahutamatud nagu neil saiapiltidel. Need mootorrattad käivad kokku aga ühe setu juurtega mehega, kelle kodutalu on täna samahästi kui Tartu linnas, kuid esivanemad puhkavad teispool riigipiiri.

Palju õnne ugri-mugridele üle Eesti Obinitsa kultuuripealinnaks saamise puhul! Läheme siis külla!

1. jaanuar 2015

Lumepannkoogid? Jah, tõesti :)


Niisiis, uus aasta. Proovisin kirjutada uut numbrit, kuidagi imelik veel. Küll jõuab harjuda.
Samuti ka veidrustega. No mina ei tea, aga horoskoobimeistrid kirjutavad kõik eri moodi õpetusi, ei oskagi seisukohta võtta, küllap võtan kõige meeldivama. Igatahes lubatakse minu tähemärgile väljakutseterohket aastat.


Alustuseks väljakutse number 1 - lumepannkoogid. Jah, te kuulsite õigesti! Tegelikult pole ma ise selle geniaalse mõtte autor, vaid Georgiana Browning Hill oma 1862. aastal Inglismaal ilmutatud raamatus "Everybody's Pudding Book". Seejärel läks veel 150 aastat, kui need retseptid anti uuesti välja,  kasutades ära kuninganna Viktoria nime (no mis teha, kui 19. sajand oli tema sajand) - "A Year of Victorian Puddings". Ja oi millise pahameeletormi ma ära teenisin, kui selle raamatuga ühes Oxfordi raamatupoes õndsa näoga kassa poole tüürisin. "Kas sul pole juba piisavalt kokaraamatuid?", hurjutas mind trio H-K-T nagu ühest suust. "Aga see on ju nii väike, võtab kohvris vähe ruumi ja pealegi, see on vana kokaraamatu uus väljalase", ei lasknud ma ennast heidutada. 

Aga nagu minu puhul ikka, kohe ei juhtu midagi. Hiljuti seda raamatut uuesti lehitsedes, leidsin sealt nii mõnegi vahva magustoidu, millele võiks uue elu anda ja siis need lumepannkoogid ka. Täiesti mõistusepäraste detsembrikuusse sobilike dessertide nimekirjas õunašarloti, jõulupudingu, sidrunikoogi ja mince pie`de kõrval.

Lühidalt öeldes, see on revolutsioon! Vaja on vaid jahu ja erinevates olekutes vett. Arvestades kõikvõimalikke ennustusi, mis näevad varem või hiljem lääneliku tarbimisühiskonna kokkukukkumist, ei vaja need pannkoogid peaaegu midagi. Lisaks ei maksa ka peaaegu midagi, mõned sendid. Isegi tallinnalähedastele põldudele neist ennustustest hoolimata rajatud ilma ainsagi elava tule võimaluse ja sahvri või keldrita majakarpides on neid võimalik õue tehtud lõkkel praadida. Küll ainult talvel, suveks peab mõne teise alternatiivi leidma. Ärge unustage, et elektrit ja gaasi ju enam pole. Paraku on mõisate jääkeldritega lood nagu on, sihipäraselt neid enam ei kasutata. Aga võiks proovida, kliima ju jaheneb.

Jahu ja lumi

Niisiis katse number 1. Jälgisin piinliku täpsusega retsepti. Ah jaa, kontseptsioon ka: nimelt on selles raamatus öeldud, et lumi asendab pannkoogitainas edukalt muna. Kahjuks sooritasin neid katseid mitte jõuluaegse pehme koheva lumega, vaid aastavahetuse natuke märja, švammimeenutava tihkema ollusega. Küllap sinna saigi koer maetud. Niisiis sõelusin kaussi nõutud 4 dessertlusikatäit jahu, läksin õue, otsisin puhta lumelaigu ja lisasin jahule 2 dessertlusikatäit lund (ehk siis vahekord 2:1). Segasin hoolikalt läbi, kuni moodustus purutaoline segu. Tulin tuppa tagasi, lisasin külma vett, veidi suhkrut ja soola ka ning kloppisin vispliga, saades sobiliku taina. Lasin tainal veidi aega seista ning praadisin õlis koogikesed. Väga hästi küpsesid, pannilabidaga oli äärmiselt lihtne kooke pöörata, kuid millegipärast ei tahtnud nad pruunistuda. Maitsesid nagu ... veega tehtud pannkoogid.

Jahu ja lumi on segatud puruks

Katse number 2. Algus on sama, kuid vee asemel kasutasin piima. Piimaga tehtud tainas vajab head panni, kuid koogid pruunistusid kenasti. Maitse oli aga ilmselt oluliselt parem, sest koer, kel oli valida kuuma piimatainast koogi või jahtunud veetainast koogi vahel, eelistas esimest.

Kokkuvõttes katse õnnestus sel määral, et vedelik pluss jahu annab tulemuseks hädapärase pannkoogitaina küll, kuid lume kasutegurit ei oska väga täpselt hinnata, tavaelus jään ikka koosluse piim-muna-jahu juurde. Tavaliste pannkookide tekstuuri ja värvi ei õnnestunud küll saavutada või polnud lumi päris õige. Hoolimata sellest tasub guugeldada "snow pancakes" vms, sest on ka teisi, kes lumega kooke küpsetanud. Kas siis asendades vett, muutes koogid kohevamaks vms. Tundub, et lumega proovitakse asendada kõike peale jahu. See link SIIN näitab, et paremat tulemust on raske saavutada :)
Ah jaa, Georgiana Hill soovitas lumepannkooke serveerida maitsestatud suhkru ja sidrunimahlaga.

Head uut väljakutseterikast aastat!

30. detsember 2014

Ja siis nad tegid selle Eesti Vabariigi!


Ärkasin esimese jõulupüha öösel pool 2 köögist tuleva ahjuprae lõhna peale. Sel aastal pääsesin jõululaupäevaks prae valmistamisest, kuid päev hiljem enam mitte. Õnneks on tänapäeva ahjudel taimerid ning praad saab enda küpsetamisega ise väga hästi hakkama. Niisiis ärkasin, ninale vajunud Carl Mothanderi "Kulinaarsed vested" kõige õigemalt kohalt pooleli, kus pererahvas kihutab advendi eel koos oma külalistega veidi ülemeelikus tujus saani ja selle ees kihutava troikaga traavides Toompealt alla ning mööda lumist Kaarli puiesteed oma Tohisoo mõisa poole. Ma vist nägin seda kõike isegi hetkeks unes.

Niisiis kulinaarsed vested. Autoriks meisterlik köögivõlur ja sööginautleja, hooajalisuse eestkõneleja. Viimast küll mitte arvatavasti üksnes südame sunnil. Eesti Vabariigi alguse maareformi käigus kõvasti kärbitud Wrangelite Tohisoo mõisa köögis valitses enamasti kriis. Osalt seepärast, et ajad polnud enam endised, osalt seepärast, et vaim  ja valitsevad olud olid sattunud teatud konfrontatsiooni. Noja siis need külalised, enamasti ootamatud või kaelasadanud. Isegi allakukkunud lenduritel on õigus suupistelauale, nentis härra Kaarel pärast seda, kui nende aeda oli prantsatanud hädamaandudes oma lennuki lõhkunud kaks lendurit. Lootusandvatest ja lootust kustutavatest sugulastest ning vanadest sõpradest rääkimata. Tohisoo ning nende linnakorteri (tänane Kohtu 2) köögis valitses alailma üks küsimus: "Mida pakkuda ootamatutele külalistele?" Härra Kaarlil ideid jagus, oli see siis võluv suupistelaud, kerge lõuna või meeliülendav supee. Ärge unustage sealjuures madeirat ja puljongiekstrakti!

Minu lemmiklõik sellest raamatust on järgmine: "Siis saabusid vaesed metspardid - armutult maha lastud just sel hetkel, kui nende metslinnuelu oli kõige toredamas õitsengus. Ilusti kollakaspruunid ja krõbedad tänu lakkamatule kastmisele, haudusid nad uuel täidisel, mille kohta ma olin ilmutuse saanud ja mis osutus maitsvamaks kui kõik õunad ja ploomid: värsked kibuvitsamarjad ja till, peidetud linasest riidest kotikesse. Et pardid haudusid kotikeste peal, ei ole päris õige, sest need olid juba ära võetud, aga maitse oli alles jäänud. Miks ei peaks fantaasia tohtima lahkuda kokaraamatute tuttavatelt radadelt?"
Kas pole kaunis? Igas vestes räägitu elustub silmade ees, raske on jääda ükskõikseks. See on kui elav retseptiraamat, kuigi seal on ka üks retsept sees. Nimelt õpetatakse tegema rukkiveini, täpselt. Aga kui saatetekstides nimetatakse seda küll bisarseks raamatuks või pilguheiduks balti aadelkonna karikatuursele hääbumisele, siis ma pole sellega päri. See on parim, mida neis tingimustes võis endale lubada, niipaljukese uhkuse ja sirgeselgsusega, kui seda oli veel alles jäänud. Lugege neid vesteid, kirjeldatud roogades on rohkem sõnu kui süüa. Suursugusus ja isegi lihtsa toidu esmaklassiline väljamängimine, laualepuistatud roosiõielehtedega või ilma, on märksa tähtsam kui lihtsalt tomatiga võileiba süüa.

Sest nad olid teinud selle Eesti Vabariigi! Niiviisi ohkas ühe tsaaririigi ametniku proua, kes oli kaotanud kõik privileegid, veel aastaid hiljem. Ilma maareformita poleks noor Eesti Vabariik ilmselt püsima jäänud, kuid hind selle eest oli suur. Isegi veel täna, kuigi me ei taha seda tunnistada ja püüame kramplikult kaitsta seda, mis läks juba siis. Iga uus riigikord hävitab eelmise. Just sellepärast, et see on eelmine.

Ja kas pole asjakohane sellesama autori tuntumas raamatus "Parunid, eestlased ja enamlased" toodud lõik: "Turist, kes nägi peaasjalikult Tallinna, paari kuurorti ja mõningaid korrastatud turismiteid, nägi tegelikult vaid esinduslikku fassaadi, mida oli hoolikalt viksitud ja lihvitud. Aga maal pakkusid lagunevad mõisahooned ja hallid troostitud uusasundused masendavat pilti: vana kultuur ja esteetilised väärtused kokku varisenud, mõisapargid laastatud, suured aiad metsistunud, kaunid tiigid soostunud. Järel olid vaid primitiivse, kasina taluelu puhtad tarbeväärtused. Tühjadel ülearustel häärberitel, kus esimestel aastatel ehk elas mõni asunikupere, olid katused sisse varisenud ning ümbruskond kasutas neid , nii nagu ka tohutuid majandushooneid, tihtipeale kivivõtukohana." Eeskujud, mis kannustasid talumehi peremeesteks saama, oma majapidamist edendama, laudlina heegeldama või iluaeda rajama, olid ühtäkki purustatud. Talud osteti varem välja seda südamest soovides, asunikuna võidi maatükk ka lihtsalt saada. Tuletades meelde Lutsu "Sügist", kui rätsep tahtis ikka talumeheks hakata, siis ta ka sai seda. Selles oligi vahe.

Kolmanda jõulupüha hommikul Tallinna rongis istudes olin veel vestete raamatu lummuses. Jõuludeks mahasadanud valge lumi oli kuidagi nii ilus, et ma olin paar päeva seda pehmet vaipa lihtsalt imetlenud. Maal on see nii puhas, ilma ainsagi soolalaiguta. Pole tarvis muretseda koera käppade pärast ega midagi. Hommikune päike lõi vanalinna ja Toompea aga särama, kastes kõik üle kuldse valgusega. Paljutõotav, eksju. Ometi purunes see pildike rongist väljudes tuhandeks killuks. See polnud mitte Mothanderi-aegne end rokokookappide labürinti unustanud Tallinn, seda ma ju teadsin, vaid 21.sajandi soolalöpane ja -pudrune Tallinn. Ja ärge unustage, et selle soolapudru all peitus veel salakaval jää!

Järsku ma tahtsin tagasi - Nahkrole, oma Tohisoole. Sinna, kus lumi on puhas ja kohev. Sinna, kus võib tükk aega väraval kõõluda ja lihtsalt vaadata, kuidas lumi langeb tasakesi suurte räitsakatena äsja puhtaks roogitud sissesõiduteele. Sinna, kus kaameral on raske teravustada, kuna valges lumes puudub ainsamgi eristatav pidepunkt. Sinna, kus võib suvel katta laua kasvõi lauda taha heinamaale, nautida värskeid kartuleid, kurki, tomatit ja rahu ... Ja kus töö ei lõpe kunagi :). Ning siinkohal ma ei vihja viieköitelisele sookuivendamise käsiraamatule :).


Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...