Postitused

Uus postitus

100 aastat oma Eestit, 1000 aastat rukkileiba

Kujutis
Leib on tähtis, leib on elu kestvuse märk. Leivata, õigemini meile iseloomuliku hapendatud rukkileivata poleks meie toidukultuuri, leivata poleks ehk ka eestlasi. Kui vanal ajal läks talus leivajuuretis mingil põhjusel käest ära, peeti seda õnnetuse märgiks. Eestlastele on leib olnud alati eriline, see märgib nii ellujäämist, kui tähistab heaolu kasvu.

Keeleteadlased arvavad, et germaani päritolu sõna „leib“ jõudis eesti keelde hiljemalt 9. sajandil.* Euroopa ja sealhulgas Eesti leivakultuuris võib lugeda kõige murrangulisemaks aega aga 11.-12. sajandi paiku. Leivast oli saanud inimeste põhitoit ning meil algas laiem talirukki kasvatamine. Enne seda mõisteti meil leivana odrajahust valmistatud kakke. Rukis ei kasva ei kaugel lõunas ega liiga külmas põhjas või idas, sestap on meie hapendatud tainast küpsetatud leib väga eriline. Ida-Soomes ja Karjalas küpsetatakse pätsikujulist leiba, teistest soome-ugri rahvastest on sellist leiba tundnud veel vadjalased. Mitmete rahvaste j…

Raamat maitsvast ja tervislikust toidust ning mitte ainult

Kujutis
Arvan, et minu teed toidu juurde on kõige enam mõjutanud kaks raamatut: kõigepealt kaanteta 3. trüki eksemplar Jaan Koori kokaraamatust (1901) ja seejärel pruunide kaantega "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" (1955). Mõlemad omamoodi revolutsioonilised väljaanded - Jaan Koor oma uudsete retseptide ja muretu vana Euroopa köökide interpreteerijana ning teises autorite kollektiiv portreteerimas nõukogude kööki. Viimase raamatu suurimaks väärtuseks on selle lõpus olev esmakordselt niimoodi sõnastatud Eesti rahvustoitude peatükk, milles leiduvate kokk L. Kõivu retseptide najal on üles kasvanud mitu põlvkonda eestlasi. Aga mitte neist toitudest ei taha ma rääkida.


Salme Masso toimetatud eestikeelse nõukogude köögipiibli eessõna algab lausega "Eesti keeles pole seni ilmunud ühtki raamatut, mis käsitleks toitlustamist ja toiduvalmistamist kodus perenaiste vajaduste kohaselt." Edasi järgneb täpsustus, et raamatu ülesandeks on jagada juhiseid, kuidas vähima jõu- ja a…

Väikeste sõprade terviseks!

Kujutis
Üks laupäeva õhtu nagu harilikult. Kass magab pool päeva, haigutab, ronib söögilaua taha tooli peale vaatama, mida köögis tehakse. Endal silm unine ja pea vajub paar korda allapoole. Viimaks läheb pilk ikka väheke lahtisemaks, triibik mõtleb natuke ning läheb tuppa lille rapsima. Järsku käib tume müts ja rohtliilia pott on jälle kummuli maas. On ikka vastupidav taim, ei teagi, mitu korda teda on postamendilt maha kistud ja taas potti tagasi topitud. Mõned jooksud ühest toast teise, mõned lonksud vett, kriiskav mjäu-mjäu-mjäu ja ongi aeg õhtuseks õueminekuks. Keegi ei aima, et see jääb selle triibiku viimaseks korraks ...


Võin kinnitada, et selle kassi elu oli viimased kaks ja pool aastat õnnelik. Tal oli oma teenijaskond (loe: inimesed) ja isiklik ihukaitse (loe: koer), kellele ta vastutasuks nurru lõi ning kõik püütud hiired ukse ette vedas. Turvakoera läks vaja eriti siis, kui mõni võõras kass oli juhtumisi õue tulnud. Koer ajas lõugamisega sissetungija minema ning kass võis uhke s…