24. juuli 2010

Peipsi rääbis


Peipsi rääbis on natuke nagu Loch Nessi koletis, täpselt ei tea, kas ta on olemas, kuid kõik räägivad temast, heldimusega sealjuures. Loch Nessi moodi ta siiski õnneks pole, sest need inimesed, kes mäletavad aega vähemalt 15 aastat tagasi, on teda näinud ja mitte vähe. Lapsepõlvest on meeles, et võtsime ikka kord või paar kuus ette sõidu Kallastele, kus oli fantastiline kalaputka ehitustarvete poe vastas, kuhu saabus hommikuti müügile värske, äsja järvest toodud kala. Ja need järjekorrad ..., vahel läks seal lausa mäsuks, millegipärast olevat enamasti alati toimunud kätš naiste vahel, mehed olnud leplikumad. Putka töötas kevadest sügiseni, juulis-augustis toimus tormijooks rääbisele, muul ajal sai rahulikumalt teisi kalu osta.
Isa lemmikharrastus oli kalapüük ja ma usun, et aasta nädalavahetustest tubli veerandi istus ta Peipsi peal, küll suvel ja talvel, nii väikema seltskonnaga kui kalaklubi võistlustel. Nii oli meil pidevalt laual ahven, olenevalt hooajast ka sudakas (ma olin juba täiskasvanu, kui sain teada et sudakas ja koha tähendavad sama:) ), havi, latikas ja siig. Rääbist tuli aga tuua kalameestelt, vahel Kallastelt, vahel Lohusuust. Tagantjärele mõeldes oli see rääbisehooaeg midagi müstilist, kus seda kala toodi koju kastidega, vahel üks, vahel kolm või neli. Tihtipeale juhtus see õhtul hilja, mis tähendas kalade puhastamist poole ööni, sest muidu oleks kogu laar hommikuks hapuks läinud. Suitsuahi tossas vahetpidamata, osa söödi ära ahjusoojalt saia ja võiga (mmmm..... ), ülejäägid tehti plekkpotsikutesse sprottideks. Rääbist soolati ka talveks, soolasilk või nii.
Vahepeal aga ilmselt inimeste ahnusest ja järveelustiku tasakaalu väljalöömisest kadus rääbis Peipsist ära. Ja seda kohe päris paljudeks aastateks. Täielik fantoomkala. Kui teda ka kusagil laatadel või althõlma leidus, siis hingehinna eest.
Viimasel paaril aastal on teda väikestviisi katseks juba uuesti püüdma hakatud (tavalise püügina on see küll keskkonnaministri määrusega keelatud), kuid olgem ausad, sama kilohinna eest saab supermarketite sooduskampaaniate ajal märksa rohkem kui kilo ilusat punast kala. Legendi eest tuleb maksta!
Nii õnnestus ka meil eile saada prooviks ports Peipsi rääbist. Ilus priske kala oli! Mõistagi läks suurem osa kalast suitsu, pool siis eile ja teine pool täna.
Rääbise suitsutamiseks tuleb kaladel sisikond ja lõpused välja võtta, kuid pea otsa jätta (ema ütles, et tema ämm ehk siis minu vanaema oli öelnud, et nii jääb kala maitsvam ja mahlasem). Seejärel soolata jämeda soolaga ja jätta jahedasse seisma paariks tunniks. Kui liiga soolaseks tundub minevat, aitab väike loputamine või leotamine külmas vees. Ja seejärel kalad ahju! Olenevalt ahjust võib nad asetada restidele või lükkida lõpuste alt vardale ja asetada suitsuahju. Rippuvas asendis on tegelikult parem, siis pääseb suits ühtlaselt mõlemale poolele ligi ja ei ole tarvis kalu pöörata.
Ega muud, kui passida ahju juures õiget aega, varuda päts saia ja pakk võid ning lasta hea maitsta. Ikkagi Peipsi delikatess koos paraja portsu nostalgiaga!

1 kommentaar:

ematehnik ütles ...

külamehed rääkisid aastaid tagasi, et rääbise kadumise põhjuseks oli kaevanduse poolt Peipsisse lastud reovesi (mingid fenoolid vms.)

aga muidu jah,
ka mina mäletan, mismoodi maitses suitsurääbis, hilisõhtul, otse ahjust...

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...