Uma mekk ehk kuidas siga sitikmarjasoosti sisse sai

Käisime ühel kenal päeval seenel, Võrumaal. Sõidu eesmärk oli küll sutike teine, seened lihtsalt kaasnesid sellega:). Praegune aeg soosib täiega pilvikuid, ilusad kübarad sambla seest üles kerkimas. Aga leidus ka kukeseeni ja kahte männiriisikat nägin samuti.
Aga seentel ei taha ma üldse pikemalt peatuda, see oli pigem nagu sissejuhatuseks:).

Hommikul olin Võrru sisenedes märganud suurt tahvlit viitega "Vilja" poele, kus leiduvat kõige rohkem kohalikku kaupa. Õhtul Obinitsast Tartu poole keerates hakkas see tahvel üha rohkem peas trumme taguma, kuni selle asemel, et linna vältida, sinna sisse keerasime. Kuna me kumbki pole Võrus just igapäevased käijad, pöörasime Jüri tänaval vales suunas. Ja see oli tegelikult minu õnn, sest sattusime turu juurde. Õhtune aeg, kell oli umbes pool 6, kuid turu väravas olev turuhall oli veel avatud. Sisenedes tabas mind lihaleti ees selline šokk, et marssisin mitu korda seal edasi-tagasi, endal silmad kilamas peas. No nii head sealihavalikut kui seal, ei ole Tartus olemaski ja seda pool tundi enne äri sulgemist!!! Ma arvan, et vist kõik erinevad tükid olid esindatud oma parimal ja värskeimal moel. Kui ma oma esialgsest vapustusest olin üle saanud ja pisut kogunud, küsisin ühe ilusa notsu sisefilee ja ma ei pidanud pettuma! Kui muust rääkida, siis teises letis oli erinevaid suitsulihasid, Nopri piimatooteid ja muud pudi-padi. Ühesõnaga, kohalike tootjate kaup.
Aga ikka see "Vilja" pood, kuhu suundusime nüüd igaks juhuks juba GPSi abil:).
Hommikune plagu ei valetanud, lisaks tavalisele ETK kaubale oli seal tõesti päris kenake valik mahetootjate kaupa. Vot nüüd ma nägin siis oma silmaga ära selle kraami, millest juba kevadel siin kirjutati! Inimene kaotab mõistagi pea, kui talle antakse rohkem kui kahe asja vahel valida. Panin korvi purgi mustasõstrakastet, jube mõnus kraam, jägmisel aastal tuleb hakata katsetama, purgi peal kõik koostisained ju kirjas:). Muide, Alt-Lauri mahetalust on ilus kapsane lugu ka uues septembrikuu "Maakodus".
Kassa juurest haarasime kaasa voldikud Uma mekk, mis koosnes Võrumaa erinevate toidutootjate nimekirjast ja kujutage ette, neid oli seal ... 55!!! Igaühe juures tootmisvaldkond, nimi ja kontaktandmed, kel ökosilt küljes, sel vastav märk kõrval. Süda läks kohe soojaks!

 Kodus rändas mõte järgmise päevani, enne kui siga moosi üles leidis. Või oli see vastupidi. Igatahes kokku nad said ja see sõprus oli igavikuline...

1 sea sisefilee (umbes 0,5 kg)
1,5 sl Alt-Lauri mustasõstrakastet
1,5 sl valget viina
soola
pipart

Ühepajatoidu jaoks:
1 korralik naeris
2 porgandit
3 kartulit
1 sibul
peotäis kukeseeni
50 g võid
Tamme talu särtsusoola
palsamiäädikat
soola

Võtta selline nõu, mille põhjale mahub sisefilee kenasti ära. Moos ja viin segada nõu põhjas, lisada maitse kohaselt soola ja pipart. Keerata liha moosiseks ning jätta umbes tunniks maitsestuma.
Varsti võib hakata tegema ettevalmistusi ühepajatoidu jaoks. Või sulatada potipõhjas, valada juurde üsna väikesteks kuubikuteks lõigatud naeris (naeris on muide mu sellesuvine katsetus ja õnnestus hästi), hautada tasasel tulel, kuni poolpehme. Nüüd lisada sama suurteks tükkideks lõigatud porgand ja sibul, hautada edasi, kuni kõik varsti pehmed. Tilgakese vett võib ka lisada, kui liiga kuivaks kipub tõmbama. Nüüd panna juurde samamoodi tükeldatud kartul ja kukeseened. Lisada särtsusoola (vajadusel ka tavalist soola) ja maitse järgi palsamiäädikat (1-2 sl). Hautada nüüd lõpuni valmis.
Vahepeal, kusagil seal porgandi lisamise kandis, tuleb sisefilee tõsta ahjuvormi ja panna 210 kraadi juurde küpsema. Umbes 5 minuti pärast alandada kuumust 200 kraadini. Kokku tahab lihatükk küpseda 15-30 minutit, oleneb lihast ja ahjust. Vahepeal tuleks teda ümber pöörata, et liha küpseks ühtlaselt. Kui loomaliha võib jääda vastavalt maitsele verine, siis sealiha peab olema läbiküpsenud. Tuleb lihtsalt seda õiget hetke passida, kui lihamahl pole enam "toores", kuid tükk pole veel jõudnud kuivama hakata.

Igatahes kui kõik on õnnelikult valmis saanud, võiks serveerimisel taldrikule veel seda sitikmarjasoosti tõsta, igale ampsule seda veidikese peale pannes on prae maitse võr-ra-tu.