Kes ei tööta, see ei söö...

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli mul alguses tõsimeelne soov ja tahtmine proovida Talleggi uusi karrimaitselisi kana poolkoibi. Kunagi nii 20 aastat tagasi, kui karri oli uus ja põnev maitseaine, sai seda riputatud ikka igale poole. Sestap tekkis väike "karrimürgitus", mida nüüd on saanud vaiksetviisi välja ravida. Sellest siis väike eelarvamus nende poolkoibade suhtes. Kuna salati sisse sai rebitud lisaks tavalisele lehtsalatile veel naadi- ja võilillelehti ning kogu see kupatus üle valatud Felixi ürdi-balsamico kastmega (jesver, seekord on kõik nii kommertsiaalne, kuid ükskord ju ometi võib:) ), siis tundus see nii mõnusa õhtunautlemisena, et käsi liikus ise fotoaparaadi poole. Aga nagu välja tuli, liikus ka koer, nina püsti kevadisest õhust hõrke aroome püüdmas, minu käes olevale taldrikule järele.

Seletuseks, et meie korralik "eesti hundikoera" tõugu Reks käitub söövate inimestega üldiselt kenasti, üldiselt ei luni suutäisi ja kui tühje käsi näidata, siis saab aru, et rohkem midagi käest loota pole. Seda viimast ka ikka üldises plaanis:)
Aga need poolkoivad justkui võlusid koera ära. Minnes majast aeda aiamaja juurde, seda maad on nii paarkümmend meetrit, järgnes ta sammhaaval ja taldrikut enam silmist ei lasknud. Ja veel üks asi, ta kuulas pilte tehes fotograafi ehk siis minu suunavaid käske, a la vaata nüüd siiapoole, täie tähelepanuga. Mitu sekundit püsiv peatõste, samas mitte üleposeeritud, kuigi näos võinuks olla rohkem naeratust. Vabandust, mõned loevad koera naeratusest välja muidugi valmiduse kedagi kohe nahka panna. Ses mõttes ega koer loll pole, ei tasu endast ka vale muljet jätta. Kui ta natuke alla võtaks, kvalifitseeruks isegi saatesse "Ameerika supermodellid, koerte eri". No ma ei tea, tavaliselt paneb ta kaamerat nähes pea käppade peale ja keeldub igasugustest fotosessioonidest!
Tuleb mainida, et pärast tuppa sööma minnes järgnes ta taas kerge kiirkõnniga, pilk jätkuvalt taldrikut saatmas.
Kui nüüd ikka toidust ka rääkida, siis tasub märkida, et karriga on tõesti õnnestunud hea mahe maitsekombinatsioon saada, prooviks teine kord ja vast ka kolmas, koivad sobivad nii grillimiseks kui ahjus küpsetamiseks. Sama arvas ka koer, krõbistades mõnuga  kanakonte, mis tal seekord olid ausa modellitööga välja teenitud...