Rodode aeg on käes, vähemasti botaanikaaias. Vaatasin täna väga tähelepanelikult ka enda kahte eksemplari, aga õienuppe polnud veel näha. Sestap tuleb nautida seda, mida pakutakse:).
Just nii võiks iseloomustada magusatest ja mahlastest pirnidest valmistatud moose. Pirnid kuuluvad mu lemmikpuuviljade top 3 hulka, mis tähendab, et kui suvisel ajal õnnestub kellegi toreda inimese käest saada ämbritäis pirne, tunnen ennast justkui õnnesärgis sündinuna. Meie aias pirnipuid kahjuks pole, mõne aasta tagune üritus lõppede jänkude võiduga ja uut ei ole veel julenud välja valida. Aga kevadel tuleb see hetk kindla peale, ega siis nii lihtsalt saa neile puunärijatele ka alla anda. Esimese ämbritäie sain sel aastal täiesti kogemata, kui oli plaan onunaise Edaga nende poolt edasi pohlametsa siirduda. Plaani rikkus ära vihm, nii et mätta otsas küürutamise asemel suunas Eda mind sujuvalt oma pirnipuude alla. Oi milline rõõm! Kuna varased pirnid (nagu õunadki)on hästi õrnakesed ja kipuvad kiiresti riknema, säilitamiseks need ei sobi, siis läks suuremaks moosivaaritamiseks. Mmmm, kui mõnus:). Kui kaneeliga pirnimoos on selline talvine pai, kus kerid jalad teki sisse ja süda ihk...
Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta, varem ei tehtud seda aastaid:). Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit" nii: "Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks , Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm , Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru , kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru , Vastseliina suurmidõga kartohka , Urvastes ka laiskputr , sandiputr , Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga , Helmes ja Jämajal kärutädi puder , Räpinas oli selle nimetuseks ...
Lapsepõlve üks mõnusamaid hoidiseid oli niinimetatud tomatimöks, kuhu pandi tomateid ja sibulaid pea võrdselt, juurde suhkrut, soola ja veidi äädikat säilimise jaoks. Jube hea kraam! Erit mõnus oli see külmalt, otse keldrist tooduna. Sel aastal läks mingil hetkel suur ports tomateid korraga punaseks ja oli tarvis kiiresti neist midagi teha. Kahju ka, kui enda töö ja vaev kompostihunnikus vaid ussikesi toidab. Tavaliselt olen sellistel "kriisihetkdedel" võtnud ette tomatimahla tegemise, sel korral aga kummitas peas Pille Endeni ja Lia Virkuse "Tomatiraamatust" leitud kaasajastatud versioon vanast heast tomatimöksist. 1,2 kg tomateid 1 kg sibulaid soola suhkrut pipart 5 sl palsamiäädikat Tomatitele teha noaga ristikujuline sisselõige, kasta keevasse vette ja koorida. Sel korral oli palju hästi väikeseid tomateid ja kuna mul selle kannatusega on kehvasti, loobusin koorimisest ja lasin nad köögikombainis lihtsalt sodiks. Ja polnudki tomatinahku eriti tunda:)....
Kommentaarid