Rodode aeg on käes, vähemasti botaanikaaias. Vaatasin täna väga tähelepanelikult ka enda kahte eksemplari, aga õienuppe polnud veel näha. Sestap tuleb nautida seda, mida pakutakse:).
Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta, varem ei tehtud seda aastaid:). Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit" nii: "Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks , Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm , Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru , kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru , Vastseliina suurmidõga kartohka , Urvastes ka laiskputr , sandiputr , Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga , Helmes ja Jämajal kärutädi puder , Räpinas oli selle nimetuseks ...
Key lime pie - kas klassikaline munakollastest, kondenspiimast ja Florida Keys` laimidest või tänapäevane kergem variant. Teadmine, et selline kook kukkus välja just selles maailma otsas, kus kasvasid ainulaadsed kollased laimid ja kondenspiima kasutati seepärast, et toorpiima polnud võimalik säilitada, on ju tegelikult meie õnn. Muidu poleks isegi Nigella Lawson saanud soovitada oma šokolaadiküpsistest valmistatud põhjaga versiooni. Ja mis sest, et 2006. aastal kuulutati see kook Florida osariigi ametlikuks koogiks (Official Pie of the State of Florida). Ja mis sest, et meil on siin poes saadaval vaid rohelised laimid. Tuntud koogist on "aretatud" hulga erinevaid modifikatsioone, huvitaval kombel on mitmed inimesed jõudnud oma katsetustes sarnase lõpptulemuseni, mis näitab, et head maitsed leitakse üles ka üksteisest sõltumatult:). Ühte neist (vt ka siia ) on meie väikesel Rüütli tänava seltskonnal olnud õnn maitsta päris mitmel mäletamistväärival juhul. Ja küllap tule...
Äsjakeedetud verikäkid Kodutehtud verikäkid on selline toit, mille nimel olen valmis liigutama mägesid. Ausõna! Heade inimeste abiga on ikka vähemalt kord aastas õnnestunud käkitegu ette võtta. Seaverd ei ole ju tavaliste lihatööstuste kaudu võimalik lihtsurelikul kuidagimoodi hankida, ei vedelal kujul ega isegi mitte külmutatult. Lihatööstustes käib seatapp teisiti kui kodus üksikut siga veristades, sestap on verevõtmine seal tülikas ja keeruline. Nii tulebki loota viimastele loomapidajatele, hea õnne korral võib seda saada ka väikestest tapamajadest. Tean omast käest lapsepõlvest, et mõnikord juhtus koduski äpardus ja verevõtmine läks untsu. Siinkohal ei hakka ma kirjeldama neid põhjuseid, mõned nõrgema närviga inimesed võivad ära kohkuda. Lihast oli mul tollal ükskõik, aga verd pidi käkkideks jaguma ja seetõttu olin alati vabatahtlik veresegaja. Äsjavõetud veri on ju soe ning kipub mahajahtudes klimpi tõmbama. Sestap lisati soojale verele soola ja seda tuli pidevalt segada...
Kommentaarid