Ploomikook ja kogujad

Mälestus eelmisest Eesti Rahva Muuseumi majast

Eile Raadil aset leidnud kaunis pühapäevaüritus kutsus mõtisklema kogumise teemal. Ehk et nii maakonnamuuseumid kui Eesti Rahva Muuseum ise tõid oma fondidest vahvaid asju välja, ikka koos nende juurde kuuluvate lugudega, aga lauade taha võisid end sättida ka niiöelda tavalised inimesed, kellele meeldib erinevad asju kollektsioneerida. Kogu ei pea ju suur olema, kuid kogu omanikule on see kindlasti põnev tegevus ja hobi.

Kui meid, toidublogijaid, kutsuti ka sellele ettevõtmisele osalema enda kogutud maitsetega, käis mul peast läbi erinevaid mõtteid. Kas jääda etnograafiliste toitude juurde, mõelda midagi enda lapsepõlvest, otsida maitseid tänapäevast või ülistada kaunivärvilist aastaaega. Nii jõudsidki minu maitsed sügisesse. Kuna lettide taga ei jäänudki mahti pakutud toitude tagamaid selgitada, siis teen seda nüüd mõne sõnaga siin. Tsukiini-tomatipirukas kannab endas suvelõpu soojust, justkui öeldes, kui mahlakas on see aastaaeg. Ploomikook ütleb, et see mõrkjasmagus puuvili koos pehme kodukanamunadest kollase padja sees on nagu väike pai iseendale. Purgike kollakasoranži õuna-saialille-sidrunimoosi lubab isegi kübeke tervist juurde anda. Lambamaksapasteet kodutehtud rukkileival tähendab minu jaoks sügis-talvist hooaega, mil tugev võileib aitab külma ja rõskuse eest põgeneda. Need on maitsed, mis ülistavad praegust kolla-puna-rohelisekirjut septembrit koos päikese, vihmasagarate ja isegi erksa vikerkaarega.
Ajalookroonikate jaoks, et seitsme osaleja kohta oli meil 20 erinevat toodet, sh 13 magusat ja 7 soolast. Martiina luges kokku:).

Mis etnograafiasse puutub, siis selga panin küll ausa Äksi triibuga täisvillase seeliku. Seelikukanga kudus mulle aastal 1990 Elli Kalman, ise õmblesin valmis ja ta kuulub minu Laiuse veidike liba-komplekti, sest Laiuse kihelkonnal on küll enda tumesinise ja roosakaslillaga seelikutriip, kuid Helmi Kurrik oma 1938.a raamatus lubab Laiuse kihelkonna riietena kanda valge niidiga tikandiga särgi juurde ka Äksi seelikut. Oleksin 1990.a lasknud kududa kohe õige Laiuse triibuga seeliku, kuid millegipärast jäi ta tookord muuseumis nägemata. Eks ta ükskord tuleb ka:).

Aga menüütahvel pärines mu esivanemate varasalvest. Kulunud, nurk katki, aga aus ja ilus tsaariaegne "koolivihik". Ikka parem kui naabrite, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseumi poolt jäti harjutamiseks pakutud Saksa päritolu tahvlike (koos Austria krihvliga:)). 

Ploomikook viimast lihvi saamas

Nüüd aga ploomikoogist, mis jõudis Raadile alles ahjusoojana. Muide, see kook maitsebki kõige paremini leigelt, nii et see oli täpselt niiviisi planeeritud:).

75 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 dl hapukoort

1 dl vahukoort
2 sl suhkrut
2-3 munakollast (oleneb munade suurusest)
veidike kardemoni
50 g martsipani
50 g mandlilaaste

ploome

Taina jaoks vahusta pehme toasoe või suhkruga, lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ja hapukoor ning sega ühtlaseks tainaks. Etteruttavalt, et tainas jääb kaunis pehme.
Pese ploomid, poolita lapiti ja eemalda kivid.
Katte jaoks vahusta koor koos suhkruga üsna tugevaks vahuks, lisa munakollased ja mikserda veel umbes 10 sekundit. Pane juurde maitse järgi kardemoni (umbes 1/4 tl on täiesti piisav, võib isegi vähem panna), seejärel külmkapis hoitud ja riivitud matsipan ning mandlilaastud. Sega ühtlaseks.
Suru tainas võitatud 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja paari cm kõrguselt ka servale. Kuna tainas on pehme, on teda jahuse lusikaga lihtsam laiali lükata. Jaga peale poolikud ploomid, lõikepool üleval. Lõpuks vala peale kate ning küpseta algul 200 kraadi juures 20 minutit ja seejärel 175 kraadi juures veel 20-25 minutit, kuni kooresegu on hüübinud. Küpsetusaeg võib ka veidike pikemaks venida, oleneb ploomide mahlasusest.
Naudi samal päeval.

Lõpetuseks midagi klišeelikku ka ehk et oli tore sügispäev:).