Vasikavaimustuses ebaküdooniatest

Huvitaval kombel olen varem vaadanud ebaküdooniatest mööda, kohe päris kaugelt. Kellegi teise vaimustus või tähelepanujuhtimine neile sügisestele kollasetele viljadele on pannud seni vaid õlgu kehitama ja viisakusest naeratama. Nii pole meil aias ka kunagi ühtegi ebaküdooniapõõsast kasvanud! Aga nüüd juba tahaks ja kindlasti on selline mõte tulnud tänu toidublogija maniakaalsele huvile toidu vastu:).

Niisiis ebaküdoonia, mida oma hapuka maitse ja tervisele kasulike omaduste tõttu nimetatakse ka põhjamaa sidruniks. Muide, samal päeval, kui nakatatuna Koopatibi vaimustavast katsetusest ebaküdooniatega marssisin turule neid otsima, tõi mu armas onunaine Eda neid mulle terve suure kausitäie.

Olles vaimu ette valmistanud suurteks katsumusteks, ei tundunud viljade puhastamine üldsegi nii ennastületava ettevõtmisena. Seda küll, et isepäiseid seemneid kippus igale poole lendama ja väheke tooremate isendite poolitamine nõudis sutsu tugevamat noatööd. Aga kõik see on teostatav:). Vili tuleb pikuti neljaks lõigata, seejärel südamikuosa väikese terava noaga välja lõigata, allesjäänud viljaliha ära viilutada ja ... ongi teil sügisõhtu täidetud. Nii et kui teil igav juhtub olema, võtke ette kausitäis ebaküdooniaid ja elu on jälle lill:).

Aga mida nendega teha? Kõige traditsioonilisem viis on kahtlemata koos suhkruga purkipanek, mis on väga mugav ja lihtne two-in-one variant. Ühesõnaga, puhastatud ja viilutatud ebaküdooniad tuleb sama koguse suhkruga (näiteks 500 g puhastatud ebaküdooniaviile ja 500 g suhkrut) aeg-ajalt läbi segada, kuni viljadest eralduva mahla mõjul suhkur sulab. Seejärel tõsta segu purkidesse ja asetada külmkappi või heasse külma keldrisse. Sügisel, talvel ja kevadel hea võtta niisama turgutuseks või külmetuse puhul, aga sobib imehästi ka tee sisse. Ja otse loomulikult saab sellega kõikvõimalikke toite "vääristada". Erinevalt sidrunist on suhkrusiirupisel ebaküdoonial selline mõnus magusvürtsikas mekk man.

Järgmine tasand on sutsu keerulisemad hoidised. Näiteks see vaimustav päikeseloojanguoranž moos (või pigem marmelaad), mille retsepti leidsin A.Luigela raamatust "Hoidised". Tõeline hurmur niisama limpsimiseks, aga ka ideaalne kaaslane juustude juurde, samuti hommikuse röstsaia peale.

1 kg puhastatud ebaküdooniaid
1 kg puhastatud porgandeid
2 dl vett
300 g tavalist + 200 g moosisuhkrut
0,5 tl koriandriseemneid
0,5 tl riivitud muskaatpähklit

Pane viilutatud ebaküdooniad keedupotti koos 300 g suhkruga seisma, sega aeg-ajalt, kuni hakkab mahla eralduma. Keeda tasasemal tulel pehmeks. Teises kastrulis keeda viilutatud porgandid koos uhmerdatud koriandri ja veega samuti pehmeks. Ühenda mõlemad keedused, lase saumikseriga ühtlaseks massiks. Lisa moosisuhkur ja riivitud muskaatpähkel ning keeda umbes 5 minutit. Kui tarvis, riisu pealetulev vaht. Tõsta moos puhastesse kuumadesse purkidesse ja säilita jahedas.

Kolmas võimalus on kasutada hapukasmagusaid ebaküdooniatükke erinevate soolaste toitude juures maitserikastajatena. Tegin katseid nii kana- kui sealihaga ja tulemus jäi väga mõnus. Vähemalt kolm tundi ahjus küpsevale läbikasvanud seaküljele võib tavapärase sinepi-soola lisaks panna ka sortsukese ebaküdooniasiirupit, jälle uus õrn maitsenüanss juures.
Kana võib aga näiteks niimoodi teha: võta meelepäraseid kanatükke (poolkoivad, fileed, vms) ja pruunista  kiiresti kuumas võis, seejärel aseta nad ahjuvormi, riputa peale soola, puista üle häbenemata moel tubli peotäie salveilehtedega, tõsta igale lihatükile sisetunde järgi siirupiseid ebaküdooniaviile ja vala kanale kergeks vanniks valget veini (umbes poole tahkema kraami kõrguseni või õige tsipake rohkem). Tõsta vorm ahju ja küpseta 200 kraadi juures pool tundi kuni tund, vahepeal lihatükke vedelikuga üle kastes, siis on liha mure ja suussulav.

Neljas ja viies ja ... võimalus on mõistagi ka, aga pean ma siis kõik kohe korraga ära rääkima;).