Kaks aastat on möödas ...
... sellest, kui postitasin siia esimese loo. Kindlasti ei suutnud ma tol hetkel, kui enter-klahvi sai vajutatud, ettegi kujutada, et sellest saab mu elu lahutamatu osa.
Teine aasta on olnud ääretult kirev. Sinna sisse on mahtunud kevadine blogikohvik Taskus, suvine Sadama turul ja sügisene Raadil, aasta lõpus ilmunud toidublogijate ühises kokaraamatus kaasalöömine, põnevad üritused ja uute maitsete proovimine Maitseklubi ning Eesti Maitsetega, ja mõistagi armsad kohtumised teiste toiduhuvilistega. Ning lõpuks minu viimane armastus - kaasalöömine Maitseelamuse koja üritustel. Peipsi ja peipsiäärsete inimestega on mul hinges miski nähtamatu seos, faktidele toetudes on kindel vaid see, et üks mu kaugetest esivanematest tuli Rääbisele Rannapungerjalt. On kuidas on, kuid toetan kogu südamest koja ideed tutvustada Peipsimaa toitu, Eesti toitu, erinevate muude piirkondade toitu, toiduvalmistamise erisusi, ja seda kõike inimeste kaudu, kes on selle sees olnud.
Hakkasin sügisel üles märkima omapärasemaid otsingusõnu või -fraase, kuidas mu blogisse on on jõutud ja ... maailm on imeline. Mida süüa lõunaks või millised on olulisemad konkurendid Nopri talumeireil?. Kas jäätist saab teha mahlast ja veest või mis juhtub, kui vahukoort ahjus küpsetada? Kuidas ära tunda otra võib olla sama keeruline kui mõistatada milline näeb välja kanepi taim alguses (muide, kanepiteema oli erakordselt popp sügisel, praegu on selleks tippsibul ja tomatitaimede ümberistutamine). Kahjuks ei ole ma saanud anda abi tedreprae retsepti asjus ega lahendanud probleemi, miks trühvlid ei paksene, ammugi pole õpetanud, kuidas kududa pudelile ümbrist. Kuulutusele "müüa väga soodne poni" leiab vastukaja mujalt. Seevastu võin täpselt öelda, kus asub maanteemuuseumi palm ja igast suuremast toidupoest leiab vastuse küsimusele kust osta mandlilikööri tiramisu koogi jaoks:). Loch Nessi koletise müsteerium on endiselt lahendamata, mantelkorstna definitsiooni leiab näiteks neljaosalise Eesti Arhitektuuriga kaasas käinud õhukesest oskussõnastikust, klassitsism Tallinnas ei ole paraku nii kuulus kui Tallinna gootika ja joonistatud loss on kõigest fiktsioon. Muroveide osas tuleb pöörduda näiteks Kallastele, Eesti Rahva Muuseumi kavand on hetkel ootel, eesti rahva kinda muster veel leiutamata, telefoninumbri tuvastamiseks on parem pöörduda telefoniettevõttesse või suisa politseisse ja küüliku ülekasvanud hammaste osas on loomaarst pädevam.
Aga kui keegi suudab ära dešifreerida 18. sajandil eesti toiduained s.o-p ja + lilled e-postiga või oskab öelda, kas hapukapsasupi dieet aitab, oleksin küll tänulik.
Tänulik olen ka oma kodustele, sõpradele ja kolleegidele, kes peavad päevast päeva kuulama mu söögijutte ja olema järjekordsete eksperimentide "ohvrid". Samas, ei saa salata, on nad rõõmsad, sest täis kõhuga inimesed on alati paremas tujus, samuti on nad kursis uuemate toidu-uudiste ja toidukaupadega ning kuulevad isegi toiduklatši:).
Nii et terviseks kolmanda aasta alguses!
Seekord ei paku ma sünnipäevakooki, vaid talvise hooaja lõpetuseks üht kevadkollast magustoitu astelpajuga. Muide, idee tüümiani ühendamisest magusaga jäi hinges kripeldama suviselt Põhjakalt, kui seal pakuti päikeseloojangukarva brüleekreemi õrna tüümianimekiga.
Igatahes on paras aeg võtta sügavkülmast viimased marjad, noppida peenralt esimesed tüümianivarred ja võibki kevad tulla.
4 dl vahukoort
1-1,5 dl suhkrut
paar oksa värsket tüümiani
2 lehte želatiini
1 tl vanillsuhkrut
2,5 dl astelpajumarjadest püreed
Püree saamiseks lase marjad saumikseriga sodiks ja suru läbi sõela, et eraldada seemned ning kestad.
Kuumuta koor koos suhkru ja tüümianivartega keemiseni, lase mõned minutid tõmmata. Eemalda tüümian, lisa vanillsuhkur ja eelnevalt külmas vees paisutatud ning kuivaks pigistatud želatiinilehed, samuti astelpajumarjadest püree, sega ühtlaseks. Vala kreem kaussidesse või kaunitesse pokaalidese ja lase tarduda.
Valmis kreem jääb pehme ja siidine.
Ilusat kevadet!
Toidublogija karm reaalsus (igaüks mõtleb ise vastavalt oma rikutuse astmele;) ) |
Teine aasta on olnud ääretult kirev. Sinna sisse on mahtunud kevadine blogikohvik Taskus, suvine Sadama turul ja sügisene Raadil, aasta lõpus ilmunud toidublogijate ühises kokaraamatus kaasalöömine, põnevad üritused ja uute maitsete proovimine Maitseklubi ning Eesti Maitsetega, ja mõistagi armsad kohtumised teiste toiduhuvilistega. Ning lõpuks minu viimane armastus - kaasalöömine Maitseelamuse koja üritustel. Peipsi ja peipsiäärsete inimestega on mul hinges miski nähtamatu seos, faktidele toetudes on kindel vaid see, et üks mu kaugetest esivanematest tuli Rääbisele Rannapungerjalt. On kuidas on, kuid toetan kogu südamest koja ideed tutvustada Peipsimaa toitu, Eesti toitu, erinevate muude piirkondade toitu, toiduvalmistamise erisusi, ja seda kõike inimeste kaudu, kes on selle sees olnud.
Hakkasin sügisel üles märkima omapärasemaid otsingusõnu või -fraase, kuidas mu blogisse on on jõutud ja ... maailm on imeline. Mida süüa lõunaks või millised on olulisemad konkurendid Nopri talumeireil?. Kas jäätist saab teha mahlast ja veest või mis juhtub, kui vahukoort ahjus küpsetada? Kuidas ära tunda otra võib olla sama keeruline kui mõistatada milline näeb välja kanepi taim alguses (muide, kanepiteema oli erakordselt popp sügisel, praegu on selleks tippsibul ja tomatitaimede ümberistutamine). Kahjuks ei ole ma saanud anda abi tedreprae retsepti asjus ega lahendanud probleemi, miks trühvlid ei paksene, ammugi pole õpetanud, kuidas kududa pudelile ümbrist. Kuulutusele "müüa väga soodne poni" leiab vastukaja mujalt. Seevastu võin täpselt öelda, kus asub maanteemuuseumi palm ja igast suuremast toidupoest leiab vastuse küsimusele kust osta mandlilikööri tiramisu koogi jaoks:). Loch Nessi koletise müsteerium on endiselt lahendamata, mantelkorstna definitsiooni leiab näiteks neljaosalise Eesti Arhitektuuriga kaasas käinud õhukesest oskussõnastikust, klassitsism Tallinnas ei ole paraku nii kuulus kui Tallinna gootika ja joonistatud loss on kõigest fiktsioon. Muroveide osas tuleb pöörduda näiteks Kallastele, Eesti Rahva Muuseumi kavand on hetkel ootel, eesti rahva kinda muster veel leiutamata, telefoninumbri tuvastamiseks on parem pöörduda telefoniettevõttesse või suisa politseisse ja küüliku ülekasvanud hammaste osas on loomaarst pädevam.
Aga kui keegi suudab ära dešifreerida 18. sajandil eesti toiduained s.o-p ja + lilled e-postiga või oskab öelda, kas hapukapsasupi dieet aitab, oleksin küll tänulik.
Tänulik olen ka oma kodustele, sõpradele ja kolleegidele, kes peavad päevast päeva kuulama mu söögijutte ja olema järjekordsete eksperimentide "ohvrid". Samas, ei saa salata, on nad rõõmsad, sest täis kõhuga inimesed on alati paremas tujus, samuti on nad kursis uuemate toidu-uudiste ja toidukaupadega ning kuulevad isegi toiduklatši:).
Nii et terviseks kolmanda aasta alguses!
Seekord ei paku ma sünnipäevakooki, vaid talvise hooaja lõpetuseks üht kevadkollast magustoitu astelpajuga. Muide, idee tüümiani ühendamisest magusaga jäi hinges kripeldama suviselt Põhjakalt, kui seal pakuti päikeseloojangukarva brüleekreemi õrna tüümianimekiga.
Igatahes on paras aeg võtta sügavkülmast viimased marjad, noppida peenralt esimesed tüümianivarred ja võibki kevad tulla.
4 dl vahukoort
1-1,5 dl suhkrut
paar oksa värsket tüümiani
2 lehte želatiini
1 tl vanillsuhkrut
2,5 dl astelpajumarjadest püreed
Püree saamiseks lase marjad saumikseriga sodiks ja suru läbi sõela, et eraldada seemned ning kestad.
Kuumuta koor koos suhkru ja tüümianivartega keemiseni, lase mõned minutid tõmmata. Eemalda tüümian, lisa vanillsuhkur ja eelnevalt külmas vees paisutatud ning kuivaks pigistatud želatiinilehed, samuti astelpajumarjadest püree, sega ühtlaseks. Vala kreem kaussidesse või kaunitesse pokaalidese ja lase tarduda.
Valmis kreem jääb pehme ja siidine.
Ilusat kevadet!
Kommentaarid
tüümiani kasutamine magustoidus on tõeliselt hea idee. kui ma ise mõned päevad seal olin, siis tegime tüümianiga creme brulee'd ja koos murakakompotiga oli see ikka väga hea!:)
Aga luban, et uuel aastal proovin selle küüliku-probleemiga tegeleda, seda küll köögis ja hambad välja arvatud:).