Vein ja leib ehk lauake kata end
Vähesed inimesed oskavad anda kätte õige niidiotsa. Vahel polegi tarvis muud, kui paari sobivat märksõna, igakord pole seegi oluline, piisab vaid ajakirjaga nina ees lehvitamisest, nagu V. seda mõni aeg tagasi tegi :). Oluline on valida õige ajakiri:D.
Ulrike Plath ütleb praegu Kumus eksponeeritava näituse "Vinum et panis" kataloogi sissejuhatuses, et toidukultuur on ühtaegu nii rahvakultuuri üks konservatiivsemaid osi kui kultuurimõjutuste kiiremaid indikaatoreid.
Täpselt nii ongi. Toidukultuur on oma olemuses vastandlik, muidu ei saaks ta arenenda. Samas on ta väga selekteeriv, jättes alles tõelised pärlid või karmi paratamatuse ja visates üle parda ühepäevaliblikad. Õieti teevad seda toidukultuuri kujundavad inimesed. Vahel võivad traditsiooni hulka kuuluda ka aastate pärast laiadele rahvahulkadele edukalt pealeminevad hõrgutised a la verivorstid, vahel aga suisa vastuolulised asjad a la kaerakile. Seekord ei tule juttu talupojaköögi tuhast tõusmisest ega maamulda vajumisest, vaid just sellest konservatiivsusest, õigemini pühaduse peegeldusest pidulikult kaetud laual.
Hoolimata sellest, et leedukad on traditsiooniliselt olnud väga usklik rahvus, siis mõnevõrra usuleigemad eestlased oskasid paremini lugeda, kuna luteri kirik suhtles oma kogudusega läbi kohaliku keele. Selles aga peitub iva. Teine tees: eestlasele on iseloomulik küllatulijale enda paremast küljest näitamine, kui see muidu on. Toetun nende postulaatide juures ajaloostatistikale ja sõltumatutele uurijatele.
Talupoeg, kel puudus isegi unistus lauahõbedast, võis seda parimal juhul näha vaid mõisahärrade juures, üldjuhul mitte sedagi. Küll nägi ta seda kirikus, kuhu teda pühapäeviti sunniti minema või mõnikord ka piitsa-prääniku põhimõttel läks (näiteks Johann Kõpp on põhjalikult lahanud kirikuskäimise mentaliteeti minu koduses Laiuse kihelkonnas oma põhjalikus monograafias "Laiuse kihelkonna ajalugu"). See et ta pool teenistust maha magas (otseses mõttes), ei tähenda veel, et ta poleks märganud kiriku pühasid pilte, hõbedasi armulauanõusid, sumedat valgust andvaid lühtreid ja kuulnud orelil hingestatud koraale. Justnimelt armulauanõusid ja lühtreid. Kiriku altarilaud, mis on jumala austamise koht, on olnud traditsiooniliselt paremini valgustatud, samuti on see koht armulaua ettevalmistamiseks. Sestap on altarilaua kujundus olnud eriline, koondades sinna uhkemad metalli- ja tekstiilitööd. Mis, olgem aus, on hiljem kandunud üle ilmalikule lauale.
19. saj teisel poolel, kui lihtsast talupojast hakkas saama peremees (eestlane on alati tahtnud oma maad, jällegi statistiline teave), ostes oma maa mõisniku käest välja, oli tihtipeale vaja ehitada sinna ka uus elumaja. Senilevinud rehemaja tüüpi hoonele tuli konkurendiks niinimetatud taluhäärber, mille tunnuseks on eluruumide ja loomapidamisruumide lahutamine. Ja kust uue elumaja sisutamiseks ideid võeti (taheti ju hea välja paista), ikka mõisast. Ja nii tulevad lihtsasse talupojaelamisse tapeedid, õrnemad tekstiilid ja ka nõud. Kodused tekstiilid lähevad üha pitsivahulisemaks, vaid erinevad kootud vaibad esindavad natuke rangemat poolt.
Nii pole ka midagi imestada, kui Jaan Koor laseb oma kokaraamatu 1908. a neljanda trüki frontispissil kujutada uhket söögilauda, märkides selle kohta tagasihoidlikult "eeskujulikult kaetud söögilaud". Tule taevas appi, võiks siinkohal karjatada! Üldjuhul me ei valmista kodustes tingimustes isegi tänapäeval sellist lauda. Kas see oli Koori poolt mõnitamine, ülepingutamine või hoopis väljakutse? Minu meelest oli see väljakutse. Miks me lehitseme kaunite piltidega kodusisustus- või kokandusajakirju? Mitte selleks, et see kõik 1:1-le maha kopeerida, pigem on see inspiratsiooniks, vaimutoiduks.
Ja nii ma jõuangi algul mainitud ajakirjani. Nimelt andis Otto Beyeri kirjastus Leipzigis välja temaatiliste numbritega ajakirja, mille 127. number 1920. aastate lõpust kandis pealkirja "Der gedeckte Tisch", milles on ligi 20 lehekülge fotosid erinevate tähtpäevade ainelistest lauakujundustest, ikka ideeks ja inspiratsiooniks. Lõpuks veel üksikasjalik servjettide voltimise ja laualeasetamise õpetus.
Niisugune näeb siis välja ideelaud, kuidas leeripidu tähistada. Päeva sümboolseks tähistajaks on laua keskele asetatud karikas, esiplaanil oleva leeriskäinu taldriku ümber on kujundatud asparaagusepärg.
Neid pilte vaadates jääb silma üks element, mis kordub laualt lauale, see on valgus. Üks elegantne mitme tulega laualühter peab inimesel olema, parem kui neid oleks kaks;). Selles osas ei ole 100 aastaga mitte midagi muutunud.
Üks paralleel ka leivaga. Kui kirikus oli armulaualeibade paigutamiseks spetsiaalne nõu (olenevalt eesmärgist, kas näitamiseks või hoiustamiseks), siis tänapäeval on selleks leivakast. Lihtne, eksju.
Tegelikult tahtsin öelda, et Tallinnas Kumus on veel käesoleva nädala lõpuni avatud suurepärane ja inspireeriv näitus "Vinum et panis. Veini ja leiva motiiv 16.-20.saj kunstis". Toidusõpradele kohustuslik!
Ulrike Plath ütleb praegu Kumus eksponeeritava näituse "Vinum et panis" kataloogi sissejuhatuses, et toidukultuur on ühtaegu nii rahvakultuuri üks konservatiivsemaid osi kui kultuurimõjutuste kiiremaid indikaatoreid.
Täpselt nii ongi. Toidukultuur on oma olemuses vastandlik, muidu ei saaks ta arenenda. Samas on ta väga selekteeriv, jättes alles tõelised pärlid või karmi paratamatuse ja visates üle parda ühepäevaliblikad. Õieti teevad seda toidukultuuri kujundavad inimesed. Vahel võivad traditsiooni hulka kuuluda ka aastate pärast laiadele rahvahulkadele edukalt pealeminevad hõrgutised a la verivorstid, vahel aga suisa vastuolulised asjad a la kaerakile. Seekord ei tule juttu talupojaköögi tuhast tõusmisest ega maamulda vajumisest, vaid just sellest konservatiivsusest, õigemini pühaduse peegeldusest pidulikult kaetud laual.
Hoolimata sellest, et leedukad on traditsiooniliselt olnud väga usklik rahvus, siis mõnevõrra usuleigemad eestlased oskasid paremini lugeda, kuna luteri kirik suhtles oma kogudusega läbi kohaliku keele. Selles aga peitub iva. Teine tees: eestlasele on iseloomulik küllatulijale enda paremast küljest näitamine, kui see muidu on. Toetun nende postulaatide juures ajaloostatistikale ja sõltumatutele uurijatele.
Talupoeg, kel puudus isegi unistus lauahõbedast, võis seda parimal juhul näha vaid mõisahärrade juures, üldjuhul mitte sedagi. Küll nägi ta seda kirikus, kuhu teda pühapäeviti sunniti minema või mõnikord ka piitsa-prääniku põhimõttel läks (näiteks Johann Kõpp on põhjalikult lahanud kirikuskäimise mentaliteeti minu koduses Laiuse kihelkonnas oma põhjalikus monograafias "Laiuse kihelkonna ajalugu"). See et ta pool teenistust maha magas (otseses mõttes), ei tähenda veel, et ta poleks märganud kiriku pühasid pilte, hõbedasi armulauanõusid, sumedat valgust andvaid lühtreid ja kuulnud orelil hingestatud koraale. Justnimelt armulauanõusid ja lühtreid. Kiriku altarilaud, mis on jumala austamise koht, on olnud traditsiooniliselt paremini valgustatud, samuti on see koht armulaua ettevalmistamiseks. Sestap on altarilaua kujundus olnud eriline, koondades sinna uhkemad metalli- ja tekstiilitööd. Mis, olgem aus, on hiljem kandunud üle ilmalikule lauale.
19. saj teisel poolel, kui lihtsast talupojast hakkas saama peremees (eestlane on alati tahtnud oma maad, jällegi statistiline teave), ostes oma maa mõisniku käest välja, oli tihtipeale vaja ehitada sinna ka uus elumaja. Senilevinud rehemaja tüüpi hoonele tuli konkurendiks niinimetatud taluhäärber, mille tunnuseks on eluruumide ja loomapidamisruumide lahutamine. Ja kust uue elumaja sisutamiseks ideid võeti (taheti ju hea välja paista), ikka mõisast. Ja nii tulevad lihtsasse talupojaelamisse tapeedid, õrnemad tekstiilid ja ka nõud. Kodused tekstiilid lähevad üha pitsivahulisemaks, vaid erinevad kootud vaibad esindavad natuke rangemat poolt.
Nii pole ka midagi imestada, kui Jaan Koor laseb oma kokaraamatu 1908. a neljanda trüki frontispissil kujutada uhket söögilauda, märkides selle kohta tagasihoidlikult "eeskujulikult kaetud söögilaud". Tule taevas appi, võiks siinkohal karjatada! Üldjuhul me ei valmista kodustes tingimustes isegi tänapäeval sellist lauda. Kas see oli Koori poolt mõnitamine, ülepingutamine või hoopis väljakutse? Minu meelest oli see väljakutse. Miks me lehitseme kaunite piltidega kodusisustus- või kokandusajakirju? Mitte selleks, et see kõik 1:1-le maha kopeerida, pigem on see inspiratsiooniks, vaimutoiduks.
Ja nii ma jõuangi algul mainitud ajakirjani. Nimelt andis Otto Beyeri kirjastus Leipzigis välja temaatiliste numbritega ajakirja, mille 127. number 1920. aastate lõpust kandis pealkirja "Der gedeckte Tisch", milles on ligi 20 lehekülge fotosid erinevate tähtpäevade ainelistest lauakujundustest, ikka ideeks ja inspiratsiooniks. Lõpuks veel üksikasjalik servjettide voltimise ja laualeasetamise õpetus.
Niisugune näeb siis välja ideelaud, kuidas leeripidu tähistada. Päeva sümboolseks tähistajaks on laua keskele asetatud karikas, esiplaanil oleva leeriskäinu taldriku ümber on kujundatud asparaagusepärg.
Neid pilte vaadates jääb silma üks element, mis kordub laualt lauale, see on valgus. Üks elegantne mitme tulega laualühter peab inimesel olema, parem kui neid oleks kaks;). Selles osas ei ole 100 aastaga mitte midagi muutunud.
 |
| Tänapäevane pidulik lauakate Taagepera lossist, foto lossi kodulehelt. |
Üks paralleel ka leivaga. Kui kirikus oli armulaualeibade paigutamiseks spetsiaalne nõu (olenevalt eesmärgist, kas näitamiseks või hoiustamiseks), siis tänapäeval on selleks leivakast. Lihtne, eksju.
 |
| Vasakpoolsel fotol on Tallinna meistri Reinhold Schröderi valmistatud oblaatide toos 18. saj viimasest kolmandikust, parempoolne leivakast pärineb kaasaegsest Joseph Joseph Ltd kataloogist. |
Tegelikult tahtsin öelda, et Tallinnas Kumus on veel käesoleva nädala lõpuni avatud suurepärane ja inspireeriv näitus "Vinum et panis. Veini ja leiva motiiv 16.-20.saj kunstis". Toidusõpradele kohustuslik!
Kommentaarid